Maa tuleb täita lastega ja võidelda kus võimalik

Vasak kõrv ei kuule kolmandat päeva, nii et ärge vasakpoolse jutuga tülitage...brbrbr...

Sander arvas alguses, et see on Kuurme ütlus ja suutis sellest vist mingisuguse poliitilise tagamõtte välja lugeda.

Tegelt ongi nii, et kõrv on lukus, kurk valutab nagu pöörane ja ninast voolab tatti. Öösel ärkasin iga kümne minuti järel ja kaalusin variante: kas piinelda edasi või võtta ette järjekordne rännak kööki meepurgi juurde.

Ja kui nüüd "peateema" juurde jõuda (milleks on "otse loomulikult" aastavahetus), siis ütlen, et uus aasta tuleb minu elus esimest korda kodus ja täitsa vor mii spešsal. Saab vähemalt rahus telekat vaadata.

Ja kes mõtleb oma lastele välja selliseid nimesid nagu Leili Lii Laidla ja Luise Lee Leidur?! No ma ei tea. Armas küll, aga natuke kahtlane :P. Mingi vandenõu on käimas, seda ma ütlen.

Juubilari terviseks

Oh, ma olen nüüd vana. Teise kümne viimane aasta läks käima. Eile. Mida aasta edasi, seda vähem ma hakkan oma sünnipäeva märkama. See suudab kuidagi nii mööda hõljuda, et ma ei pane tähelegi. Oli. Ja juba möödas. Sain mõned kingitused. Söödi ja joodi. Kõik. Suurem aur läks ikka jõulude ja igasuguste muude tühiasjade peale. Vanasti, kui ma veel väike olin, oli mu sünnipäev kuidagi erilisem. Mis siis, et see ikkagi jõuludega samal ajal oli. Aga oli kuidagi erilisem tunne. Üldse jõuludel ka. Oli erilisem tunne.

Aitäh sõnumite ja muude õnnesoovivate asjade eest.

Pühapäeval lähen Maritiga Paabelit kuulama. Hea.

EDIT: Paabelit lähen ma Maritiga kuulama siiski kolmapäeval, 28. jaanuaril. Ei viitsinud piletit kontrollida enne ja panin kuuga mööda. Vabandan, kui mu eksimus lõi sassi kellegi lennugraafiku, päevaplaani või bioloogilise kella.

Burromeeter

Allikas: Vikipeedia

Burromeeter on multifunktsionaalne meteoroloogiline instrument.

Burromeetri põhiosaks on puust, metallist või mõnest muust materjalist eesel, millel peab kindlasti olema pikk nöörist saba. Saba on eriti oluline, sest selle järgi valitsevaid ilmastikutingimusi määrataksegi.

Burromeetri ehituse juures on tähtis, et teivas, mille otsa "eesel" kinnitatakse, oleks täpselt 71 cm sügavusele maa sisse löödud. Eesli kõrvad peavad olema 59,5 cm kaugusel teiba ülemisest otsast.

Tööpõhimõte

• Saba liikumine annab tunnistust tuulisest ilmast.
• Tuulevaikuse korral saba ei liigu.
• Vihma korral hakkab saba otsast vett tilkuma.
• Päikesepaistelise ilma korral heidab saba varju.
• Kui saba on härmas, on õhutemperatuur alla 0 °C.
• Udu korral pole saba näha.

Võimalikke rakendusi burromeetri sabale võib igaüks loomulikult juurde mõelda.

Välislingid

• Burromeetri valmistamisõpetus

Süüa šokolaadi, kuni süda pahaks läheb ja mitte sellest hoolida ja edasi süüa

Hiilida hommikul kell kolmveerand kaheksa kööki ja teha endale punast teed ja panna sinna natuke rohkem suhkrut kui tavaliselt. Hea. Ma tean, et selle nimi on tegelikult karkade-tee, aga haploloogia mõttes olen ma teinud sellest karka-tee. Haploloogia, mmm.

Eile oli meil väike jõulupidu Mari-Anni juures. Mina terve laupäeva õmblesin selle jaoks ja terve pühapäeva "stiliseerisin" apelsine, nagu Marit ütles.

Naljakas. Issi tõusis enne poolt seitset ja oli seitsmeks läind, nagu tavaliselt. Aga praegu on kell juba kaheksa läbi ja ülejäänud magavad. Nagu polekski täiesti tavaline esmaspäevahommik.

Kolme päeva pärast lõppeb minu algarvuline eluaasta ja lükkab ette algarvulise 19. Põnev. Või siis ka mitte.

Maasikad jogurtiga vs jogurt maasikatega

Nägin täna unes, et oli ülikooli esimene päev. See oli selline natuke imelik ülikool, aga kuna kõik toimus unenäos, siis pole imestada. Seal oli Mari-Ann ja Kristjan ja veel reaalikaid. Kõigepealt oli mingi vene keele tund, kuhu me Mari-Anniga läksime. Ma ei tea, see vist ei olnudki tegelikult meie tunniplaanis, sest seal oli mingi klass, kelle tundi me lihtsalt sisse sadasime. Klassis läksid istmeread astmeliselt kõrgemaks nagu auditooriumis. Mari-Ann istus eelviimases reas ja mina diagonaalselt tema taga viimases. Mina üritasin ikka kuulata ka, mis õpetaja seal kaugel ees rääkis. Tal olid suured vanaaegsed prillid ees. Ta ütles vene keeles lauseid ja siis terve klass pidi kooris järgi kordama. Ma eriti ei viitsinud. Ma ei kuulnud ka hästi, sest ta rääkis väga vaikselt. Aga Mari-Ann luges terve tunni raamatut. Mingi ingliskeelne oli raudselt.

Järgmine oli meil mingi kindla pealkirjaga loeng. Ma tean, sest mul oli see paberi peal kirjas ja ma vaatasin seda korduvalt. Üks parajalt pikk nimi oli, millest ma tegelikult aru ei saanud, sest ma ei saanud aru, millest see loeng räägib. Kristjaniga koos vaatasime seda paberit ja otsustasime, et loengu teema on kuidagi seotud Soome või soome keelega. Läksime siis sisse. Seal ruumis olid ka astmeliselt pingiread. Kristjan istus minu kõrval. See oli kuidagi nii hea ja tuttav, et ta minu kõrval istus. Reaal tuli meelde. Pole teda ammu näinud. Igatahes. Kõik mulisesid ja rääkisid omavahel ja järsku tuiskas sisse õpetaja, kes peaaegu jooksu pealt ja vaikust ära ootamata hakkas dikteerima erinevate keemiliste ainete nimetusi ja nende kirjeldusi. Ja järgmised umbes tund aega ma vehkisin neid omale vihikusse kirjutada. Kõik olid -üül lõpuga ained. Väga palju -üül lõpuga aineid. Üks oli igatahes valge ja magus, seda ma mäletan. Aga ta hääldas neid nimesid natuke imelikult ja siis ma pidin iga nime tahvli pealt järele kontrollima. Kuigi sellest polnud ka palju kasu, sest lisaks kõnedefektile oli see õpetaja ka düsgraafik. Ta eesnimi oli muideks Salo. See oli ka paberi peal kirjas. Pärast -üülide vihikusse vehkimist jagas õpetaja väga kavala ja saladusliku näoga meile kõigile väiksed klaasist kausid, täpselt sellised, millest jäätist või pudingit või kompotti süüakse, mustriga ja puha. Mina ütlesin rõõmsalt Kristjanile, et nüüd hakkame jäätist sööma, ma tean küll. Aga õpetaja valas hoopis kõigile kaussi jogurtit. Andis lusikad ka. Ja käskis meil võtta niipalju jogurtit lusika peale kui saame, ilma et midagi maha voolaks. Et siis nagu kuhjaga või? Joogijogurtit? mõtlesin mina. Järgmised väga kaua aega veetsin ma istudes ja jogurtiga lusikat enda ees hoides. Sest mingil seletamatul põhjusel pidime me seda lusikat enda ees käes hoidma. Nii, et jogurtit maha ei voolaks. Aa, see oli sellepärast, et kui piisavalt kaua hoida, hakkab jogurt paksemaks minema ja seda saab suurema kuhjaga lusika peale võtta. Mina muidugi sõin pool jogurtit ära, kui õpetaja ei näinud. Ja toetasin lusikat kausi ääre peale, kuigi ei tohtinud. Iga kahe minuti tagant võrdlesime Kristjaniga, kummal on rohkem jogurtit lusika peal. Mingi aja pärast olid jogurti sisse nagu võluväel tekkinud suured terved maasikad. See oli vahva.

Another chocolate ice-cream, please?

Vaatasin filmi.

Või noh, tegelikult olen ma viimase 24 tunni jooksul vaadanud neli filmi. Kolm neist Mariti juures ja ühe kodus. Mariti juures oli filmiõhtu. Mari-Ann oli hunniku filme kaasa võtnud, et saaks valida. Aga see pagana XBOX lihtsalt ei mänginud ühtegi neist. Kurb. Nii ei jäänud muud üle, kui teha väike jalutuskäik videolaenutusse ja laenutada need filmid. Esimene film oli Sweeney Todd. Mul olid juba enne vaatamist väiksed kahtlused selle filmi osas, aga kuna tegemist oli ikkagi Johnnyga (ja Johnny ruulib täiega), siis otsustasin, et elan üle. Oli päris õudne. Aga kuna ma subtiitreid ei näinud ja minu kuulmine inglise keele pealt pole ka just kiita, siis ei saanud ma loo sisust just täiuslikku pilti. Aga ilmselt parem oligi. Palju verd ja habemenuge. Ja Johnny. Teine film oli Rahvuslik aare 2. Esimene osa oli parem. Aga see oli ka päris vaadatav. Kolmas oli 10 000 BC. See oli suht absurdsuse tipp. Sinna pani Marit ingliskeelsed subtiitrid alla, seega sain ma kõigest aru ka. Ripsmetušš ja püramiidid kümme tuhat aastat enne Kristust.

Ja täna vaatasin Harrison Bergeroni. Vaadake ka. Film sellest, kuidas aastal 2053 on kõigil inimestel peas võrud, mis reguleerivad nende mõistust. Ja kõik inimesed on võrdsed. Keegi ei tohi olla teistest erinev. Keegi ei tohi olla teistest targem. Aga üks poiss on. Hoolimata võrust ja seadustest.

Kas teie tahaksite elada maailmas, kus ei sünni enam kunagi selliseid geeniusi nagu Beethoven?

Kuidas kirjeldada tunnet?

Näiteks nii:

muusika: Liisi Koikson - Palavik
jutt: Madeleine
pilt: see -->
lõhn: köömnetee

Kuidas tundub?

Tule-Tee vol 2

No nüüd ma olen loodetavasti ennast natuke kogunud. Võta kokku!

Reede õhtul vedasin ennast kandle ja kotiga kõigepealt trolli peale ja siis rongi peale. Ja kujutage ette: kallis lugupeetud rongijuht ütles peatusi ainult suht Tallinna piires. No kuule, neid ma tean isegi! Aga mis pärast saab? Siis ma nuputasingi, et kas Rapla võiks tulla umbes kahe peatuse pärast või ühe peatuse pärast või kuidas. Õnneks ühed, kes Hagudis maha läksid, rääkisid omavahel ,et nad lähevad Hagudis maha. Selle arvestatava juhtlõnga abil suutsin ma lõpuks ikkagi õiges jaamas maha minna. Ja Raplas oli lumi. Mitte päris Suur Lumi, aga suur lumi peaaegu.

Siis ootasime Maili saunas Jalmarit, kes oli teel ja Marit, kelle köögis oli karaskiküpsetamise puhul kaos. Ja siis algas ansambel Ööproovi ööproov. Jukut oli tabanud force majore, mistõttu pakkus Jalmar naljaga pooleks, et pole hullu, küll mina Juku harmoonia ka ära mängin. Mõni teine kord, aitäh. Öö oli kummaline. Me Lisandraga magasime küll majas, aga saunast kostev trummipõrin ei lasknud mul vist mitu head tundi magama jääda. Hommik saabus üleöö, kuid suhteliselt valutult.

Maili isa viskas meid kultuurimajja, aitäh :) Veel viimane läbimäng ja läkski lahti. Avamine oli vahva. Torupildurid ja NolensVolens. Ja meie. Ma ei läinudki lootusetult segamini. Päris hea. Ülejäänud päeva olin mingis müstilises uimas, jõin teed ja vahtisin enda ette. Erki kahtlustas, et ma olen endast väljas (endast väljas selles otsesemas (või kaudsemas, kuidas kellelegi) mõttes) (kahekordsed sulud, mmm). Ma ei tea. Ilmselt mitte. Tavaline olek. Natuke uimane ainult. Karask oli kahetsusväärse sooda järelmaitsega. Tee oli hea. Kontserdid olid head. Muusika. Tsibid ja NolensVolens. Improvisatsioonid. Tantsud ja laulud õues tule ümber. Ja Zetod. Jalmar vist sulatas kõigi saalisviibijate südamed ja sillutas ühe noore muusiku tee suurtele lavadele. Tule-Tee kruus on armas, aitäh. Aitäh, Mari ja Maili.

Pärast oli olemine Maili saunas. Tore oli. Jüri elas üle huvitavaid üleelamisi: "Zetode trummar ja tšikk panid minu toa ukse seestpoolt lukku ja nüüd nahistavad seal." Hmh.

Ja järsku, otsekui välk selgest taevast, ilmus võimalus saada kohe Tallinnasse, mitte oodata hommikust rongi. Hea. Siim Sarv isiklikult mängis taksot ja sõitis Tallinnale peaaegu tiiru peale. Suur aitäh.

Aitäh, Erki :P. Sinu pärast kahtlen ma jälle rohkem kui kunagi varem. Aga see on võib-olla hea.

Kas Sa oled enda sees või endast väljas?

Jõudsin just tagasi Tule-Teelt. Hea oli. Üleni hea.

Muusika. Muusika. Muusika.

Rapla.

Zetod. NolensVolens. Tsibihärblased. TÜVKA. Ööproov.

Erki on ikkagi nii tore. Ja Jüri ka. Ja muidugi on ka eriti toredad Maili ja Mari. Ja Jalmar ja Lisandra ja Juss. Ja kõik teised ka.

Oh, kui hea.

Rohkemaks ei jätku praegu sõnu.

Vahel tunnen, et jõulud on lähedal

Mulle meeldib see pilt. Selline mõnusalt õdus ja jõulune ja mõnus ja raamatuid-küünlaid täis. Mul võiks selline raamatukogu kodus olla.

Eelmisel neljapäeval sain saapad kätte. Toredad on. Aga paari esimese päevaga suutsin ma nendega mõlema jala kannad lihani katki hõõruda. Pagan. Ükshaaval kusjuures. Kõigepealt üks kand. Ja siis teine. Aru ma ei taipa.

Homme õhtul lähen rongiga Raplasse. Kandlega. Saab lõbus olema, arvestades, et magamiskott ja muu träni on ka kaasas. Üritan madratsi koju jätta, nii tubli ma ka ei ole, et seda viitsin tassida.

Ma tahaksin olla Okasroosike, kes kõigepealt magab sada aastat, mmmm kui mõnus. Ja siis läheb printsile naiseks. Kah päris hea väljavaade.

Joonestatud Mees

Reedel ja laupäeval pidasin oma sünnipäeva. Tervelt kuu aega enne õiget päeva, aga keda kotib :P. Tegin kaks päeva järjest oma superhead löga-pitsat. Reedel tulid Mari-Ann, Ardo ja Siim, sest laupäeval oli neil esinemine. Mängisime Rummyt ja pantomiimiga laste-Aliast. Lõbus oli. Mari-Annil oli mingi keiss keelega. Siim oli Joonestatud Mees. Ardo jõi. Mina olin lihtsalt kena. Juttu rääkisime.

Laupäeval tulid Kristel, Marella, Marit, Triinu, Efku ja Madis. Mängisime Aliast. Lõbus oli. Juttu rääkisime. Mina mängisin neile karmoškat, mis Maritis tekitas mingeid assotsiatsioone Skandinaavia filmidega. Igatahes. Kui Triinu, Kristel ja Marella olid ära läinud, läks aga õige mängimine alles lahti. Madis avastas vaheldumisi klaverit, karmoškat ja džembet. Efku mängis kannelt. Eriti-muusikakauge-mitteviisipidav-Marit ja muusikakooli-klaveri-erialal-lõpetanud-Madis mängisid klaveril neljal käel koerapolkat. Kusjuures pidevalt läks segamini Madisel, mitte Maritil.

Ühel hetkel oli karmoškal üks bassinupp mingil seletamatul põhjuselt augu sisse kinni jäänud ja ei tulnud sealt mingi valemiga välja, torgi, palju tahad. "Mehhatrooniku haridusega" Madis tahtis näidata, milleks ta ikkagi koolis käib ja avaldas soovi asi kohe ära parandada. Otsisin talle kruvikeeraja. Järgmised kümme minutit uuris Madis hoolikalt karmoška sisemust, et jõuda selgusele, kuidas mehhanism töötab ja mis värk on. Äkki vaatas Marit ka asja lähemalt ja küsis: "Kuule, miks see julla siin üleval on?" Lükkas selle alla ja asi korras! Nagu Ermann juba :D.

Kui Madis oli ka ära läinud, arvas Efku (kes tegelikult minu juurde jõudes tahtis kohe unne vajuda), et oleks mõistlik linna peale tšillima minna. No hästi, viisime Mariti koju ja tšillisime siis. Koju jõudsin viie paiku.