Kõik, mis teevad, teevad hästi

9.05.2008

Ma ei tea, mida ma sellel päeval tegin. Kohe uurin järele.

Nii. See oli reede. Laupäeval pidas Kristel oma sünnipäeva. Ikka ei mäleta, mida ma reedel tegin. Kas see oli see reede, kui klassiga Nõmmel "võrkpalli mängimas" käisin? Võib-olla.

Ei, see polnud ikkagi see reede.

Saalis lühtrid kustunud

Mingi tühjuses hõljumise tunne on. Tühi ja mõttetu tunne.

Kõige ilusam sõna - lumi

Eile maal magasin "päevaund" ja nägin unes ühte järjekordset action-unenägu. Suurem osa on loomulikult ära ununenud, aga üksikud detailid on meeles.

Näiteks ühel hetkel mina, emme ja issi jooksime mööda tänavat ja möödusime mingist inimestekolonnist. Ma tean, et midagi me selle kolonniga jahmerdasime, aga täpselt ei mäleta. Miskipärast käis seal mingi filmimine ja asi ja kaameramees karjus meile inglise keeles, et "turistid ei tohi siin olla, siit ei tohi läbi minna". Kusjuures me olime arvatavasti Tallinnas, sest ma tean kindlalt, et me elasime selles linnas. See juhtus veel meie maja lähedal, sest see tänav meenutas jubedalt seda pisikest teed, mis jookseb meie maja tagant ühika ja garaažide vahelt.

Jooksime edasi ja nägime Joonast, kellel oli mingi sinine superkangelase ülikond seljas (nagu seal transformerites umbes). Ma vaatasin, et näe, Joonas, aga Joonas tegi, nagu ta ei näeks mind. Siis tõusis ta lendu ja ma vist tõusin ka lendu, sest ma nägin Joonast kaugel-kaugel allpool. Ma ei saanudki päris täpselt aru, milline see Joonas nüüd on, sest järsku oli seal kaugel-kaugel all palju-palju pisikesi sinistes superkangelase ülikondades mehikesi, kes risti-rästi lendasid nagu mesilased. Ja umbes samapalju oli ka pisikesi punastes ülikondades mehikesi, kes ka risti-rästi lendasid. Ja ma kuulsin kuskilt Joonase häält, mis ütles, et "no kurat katsu sa maailma päästa, kui need vastased sul koguaeg jalus tolgendavad".

Siis jõudsime me meie majani. Tegelikult on mu maja viiekorruseline onju. Ja mina elan viiendal korrusel. Aga raudselt igas unenäos, kus ma oma maja näen, on nii, et ma lähen trepist üles ja tahan koju jõuda, aga ma ei tea, mitmekorruseline see maja parasjagu on ja mitmendal korrusel elan mina. Ja tegelikult on minu maja trepikoda selline, kus trepikäigud on ilusasti üksteise kõrval ja nende vahel pole midagi. Aga unenäos teevad trepikäigud nagu suurema ringi ja igal korrusel on trepikojas palju rohkem ruumi. Ja mina muudkui ronin trepist üles ja otsin kodu. Ja vahepeal juhtub nii, et mina arvan, et ma lähen trepist üles, aga tegelikult olen hoopis allapoole jõudnud. Ja raudselt kuivatavad esimese korruse elanikud trepikojas pesu ja raudselt on trepp jälle mingi lägaga koos, nii et ma pean käsipuust kinni hoides ennast üles tõmbama. Ja nii umbes seitsmendal korrusel on hunnik poisse, kes naeravad minu üle, et ma ei suuda oma korterit üles leida. Ja mingil hetkel on ühel korrusel remont, nii et trepp lõppeb otsa ja ma pean ennast oma üleloomulike võimetega järgmisele korrusele vinnama. Ja mõnel korrusel on lae kõrgus umbes poolteist meetrit. Ja kui ma siis lõpuks umbes kuuendal korrusel oma korteri üles leidsin, oli see tegelikult keldris, sest seal oli hästi umbne ja palju inimesi magas juba voodites. Ma magasin Pearu kõrval ja magades ma tundsin, kuidas ta mind jalgadega tagus.

Selline unenägu seekord.

Aga lund sajab. Oh kuidas mulle meeldib see. Kui tuiskab ja igal pool on põlvini hanged. Ja läheb vara pimedaks. Sõitsime maalt koju. Mitte essugi ei näinud. Kiirus oli Pärnu maanteel 20 km/h. Suvekummid olid ka veel.

Kuni teisipäevani ei soovitata väljas liikuda.

Aga ma sattusin uudise peale, mis ütleb, et nädalavahetusel sadanud lumi ei jää Eestis maha ja hiljemalt reedeks-laupäevaks on maa taas must. Miks nii... Just läks põnevaks ju.

>:-(

Kui kaheaastane ei saa, mida ta tahab, siis hakkab ta karjuma ja jalgu trampima. Ma õnneks nii äärmuslikuks ei lähe, aga täiesti tühine asi ajas mu tuju praegu nii halvaks, et tahaks tõesti karjuda ja trampida. Ise ka imestan.

Lumi

Lund sajab. Minut tagasi ma pidin kreepsu saama, kui järsku välku lõi. Ma ei tea, kuidas see nii saab olla, aga oli. Müristas ka. Ja lund sajab. Ja ma tellisin lõpuks saapad ära. Oligi juba aeg. Järgmine nädal saab kätte. Lund sajab. Ja sajab. Ja sajab. Õu on üleni lund täis. Heasti.

Mure

Otsisin internetist ettekande jaoks materjali laste agressiivsuse kohta ja sattusin ühe vanaema kirjale, kus ta palub abi oma agressiivse lapselapse kasvatamisel. See kõik on kõrvaline, mulle jäi silma näpuviga kirja lõpus: 'mureli vanaema'. Ilmselt oli seal mõeldud 'murelik vanaema'. Aga mulle hakkas see läbi näpuka tekkinud sõna 'mureli' väga meeldima. Tähendada võiks ta ju sedasama, et vanaema on murelik. Aga justkui mingis muus käändes. Lingvistikas oleme mitu korda rääkinud instruktiivist - eesti keele viieteistkümnendast käändest. Ma pole nüüd eriti kindel, kas see 'mureli' ka päriselt selle käände alla käiks, aga sellega veidi seotud võiks küll olla. Ja vastab küsimusele 'kuidas?'. Näiteks 'paljajalu' või 'avasüli'. "Sa paistad täna nii mureli olevat." Umbes nagu Silvia Rannamaa raamatus "Kadri" haletseb Kadri ennast, et neil on kõik "virelis-viltu". Vireli-mureli. Kas ei kõla huvitavalt?

Igaühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata

Käisin Viljandis Noore Muusiku Koolis. Kohati tundus natuke imelik või võõras või nii... Aga praegu on küll hea tunne, et seal olin. See on tegelikult mõeldud ettevalmistuskursusena neile, kes tahavad Akadeemiasse sisse astuda, aga mina läksin lihtsalt sellepärast, et pilli mängida ja Viljandit näha. Pilli mängida sain ja Viljandit sain ka näha. Viljandi on nii tore. Praegu nägin ma kahjuks porist, halli ja tühja Viljandit, mis ei olnud nii tore kui suvel folgi ajal, aga siiski. Sain üsna palju kannelt ja karmoškat Muusikamaja ja Aida vahet tassida. Eile pidime minema Aita arhiivilindistuste järgi mängimise tundi. Lisandral on ju akordion kastiga, mitte kotiga, mis selga käib. Vaene väike. Haige ka veel. Võtsin siis mina oma kandle ja karmoška ja Lisandra akordioni ja hakkasime minema. Ja läksime ja läksime ja vihma sadas ja sadas ja Lossi tänav oli lõputult pikk ja kell oli ammu kaks läbi. Hiljaks me jäime, aga kohale jõudsime. Ja Jalmar õpetas mulle kaks uut karmoškalugu. See oli tore. Üks tegelikult päris uus ei olnud, aga ma olin selle totaalselt ära unustanud. Siberi setude lugu. Ja õhtul oli Aidas Svjata Vatra ja Haydamaky. Svjata oli mõnus. Haydamaky ajal mul tuli uni peale ja ma ei viitsinud lõpuni kuulata.

Nüüd olen kodus, aga ei taha üldse hakata jälle neid samu vanu asju tegema. Tahaks tagasi Viljandisse. Viljandi on nagu täiesti teine maailm. Muusika ja muusikute ja mõnusa olemise maailm. Heasti. Ma tahaks hoopis selles Viljandi-maailmas elada, mitte Tallinna-maailmas. Astuks Akadeemiasse, siis saaks minna ja olla ja teha ja õppida. Aga ma olen pöördumatult laisk. Mina pole selline inimene, kes harjutaks neli-viis-kuus tundi päevas pilli. Mulle meeldib lihtsalt olla ja mõelda ja vahepeal mängida. Raske.

Robotite mäss

Kurb on. Läpakas mul vahel läheb internetiga tülli. Tavaline asi. Juhtub. Vajutan repair ja veidi aja pärast seltsivad jälle kenasti. Aga eile arvas läpakas heaks solvuda, kui ma julgesin repair vajutada. Hangus ära. Kaks korda järjest. Kolmandat korda enam ei hangunud, aga nett ka tagasi ei tulnud. Siis arvas Pearu, et peaks sahtli tagumisest nurgast otsima välja miskise ketta, millel XP peal ja setupi ja repairi ja värgid tegema. Sest kaua see laga võib kesta. Ootasin mina kannatlikult umbes tund aega arvuti ees ja vahtisin protsente. Vahepeal käisin teed joomas. Lootsin kõige paremat. Läks aga nii, nagu tavaliselt. Kuna arvutil netti taga polnud, ei saanud ta Windowsi ära connectida. Ja kuna Windowsi ei saanud connectida, ei saanud ka sisse logida. Ja kuna sisse logida ei saanud, siis ei saanud ka mitte vähematki ette võtta netiühenduse taastamiseks. Surnud punkt. Kõige koledam on asja juures see, et nüüd on absoluutselt kõik minu dokumendid, muusika ja nii edasi ja nii edasi läpaka sees luku taga. Jah, ma peaks õnnelik olema, et nad (loodetavasti?) üldse alles on. Aga mul on neid KOHE VAJA. Mul on vaja homseks printida välja lingvistika materjal kaheksandikele. Tutkit. Aga Pearul ei ole aega asjaga tegeleda. Kui ta üldse oskab. Kuul pähe.

Üsna parempoolne vasaktsentrist

Ma hakkasin mõtlema ühele asjale. Jutt käib portreefotodest või ükskõik, mis piltidest, millel inimene peal. Mulle tundub, et mulle meeldivad või sobivad või matchivad või kuidas iganes ka öelda, sellised pildid, millel olev isik asub pildi paremas servas näoga pildi vasaku ääre poole. Mitte vastupidi. Vahet pole, kas pilt on vertikaal- või horisontaalformaadis. Vastupidine tundub kuidagi vale ja veider. Huvitav, kas see tuleb sellest, et ma vasakukäeline olen. Kuskilt ma lugesin, et vasakukäelisele on kõige sobivam koht ruumis (näiteks klassis) klassi poolt vaadates vasakul pool ja õpetaja poolt vaadates paremal. Sest paremale poole keeramine on vasakukäelistele loomulikum. Et siis kui nendest piltidest rääkida, siis minu jaoks on ilmselt loomulikum otsida objekti pildi paremast äärest. Ja see, et see objekt siis pildi keskme poole vaatab, on juba üldvisuaalse poole pealt parem. Või kuidas teile tundub?

kuid lõpuks kittel tule ära kustutab
ja seotuna jään üksikpalati

(dagö. sinihabe)

Põrgand, põrgand, põrganud. Pongard, pongard, pongarud

Hommikul oli lastetoas päris põnev. Need lapsed, kes siiamaani pole mitte ainsamatki sõna öelnud, sain täna rääkima. Ameliilt ma ei ole enne ühtegi sõna kuulnud, aga täna vaatasime pilte ja oskab küll: al'a (kala), aff (ahv), auh (kutsu), op-op (jänku), apa-a (papagoi). Kaur oskas enne ainult 'jah' ja 'emme', nüüd räägib isuga.

Liis jutustas muidugi kõige rohkem. Ise ütles, et on kaheaastane, aga juttu tundus küll rohkem olema kui kaheaastasel tavaliselt.

Mina: Näe, siin on üks porgand.
Liis: Aga tal on ju silmad peas.
Mina: Oi, ongi. Huvitav, miks porgandil silmad peas on... Aga jalgu ei ole.
Liis: Kuidas ta siis käia saab, kui tal jalgu ei ole?
Mina: Noh, ta siis liigub niimoodi põnts-põnts. Põntsub.
Liis: Jah, pongard põntsub.
Mina: Kuhu ta põntsub?
Liis: Pongard põntsub metsa.
Mina: Mis ta seal metsas teeb?
Liis: Sööb mustikaid.

No kujutage ette silmadega porgandit, mis põntsub metsa, et seal mustikaid süüa.

Pärast läksin kooli lingvistikasse nagu tavaliselt. Need kaheksandikud lahendasid kaks ülesannet ära sellise tempoga, et ma ei jõudnud hingatagi.

Hiljem mängisin õpetaja Aita ja õpetaja Tiia sünnipäeva auks kannelt. Ja sain aimu, millest õpetajad vabal ajal omavahel räägivad. Sain teada, et tunnis mõtleb õpetaja kõigele muule kui õpetatavale ainele. Villu rääkis, kuidas mõnikord keset tundi läheb meelest ära tunni teemagi. Näiteks peab tunnis valvel olema, et ei satuks õpilaste vaatevälja profiilis. Peab olema kas näoga, või veel parem, seljaga klassi poole, et õpilased jumala pärast ei näeks õpetaja (enda arvamuse järgi) ülekaalulisust. Tuled klassi, hoiad kõhu sees, jõuad klassi ette, pöörad klassi poole näoga ja võid puhh lõdvaks lasta. Nii kui jälle on vaja profiilis olla, siis hõkk kõht sisse. Ja klassi külgseina tahvli kõrvale võiks peegli panna, et kui õpetaja parasjagu kirjutab midagi tahvlile, siis saaks salamahti peeglist vaadata ja harjutada, kas kõht on ikka piisavalt sees.

P.S. Ärge te nüüd seda igaksjuhuks Villule edasi-tagasi rääkige onju. Oleks minu tervisele natuke kasulikum. Vist.