kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Nimefurahi kukutana nawe!

Ehk siis tõlkes "meeldiv sinuga kohtuda".
Ma olen juba päris pikka aega üritanud suahiili keelt õppida. Keegi ei saa aru, miks ma seda teen. Ma ise ei suuda ka vist päris õiget põhjust välja mõelda, aga mulle lihtsalt tundub, et ma võiks ja peaks. Mõned argumendid, miks suahiili keel on tore keel:

Esiteks: suahiili keelt räägib hoopis rohkem inimesi kui eesti keelt. Emakeelena räägib seda küll 5-10 miljonit inimest, aga rahvustevahelise lingua francana kõneleb seda 50-80 miljonit.

Teiseks: Suahiili keel on lihtne keel. Häälduse poolest sarnaneb ta eesti keelele rohkem kui näiteks inglise või mõnele muule euroopa keelele. Hääldatakse nii nagu loetakse ja rõhk on enamasti alati eelviimasel silbil. Sõnavorme moodustatakse puhtalt morfeemide liitmisel, tüvevaheldust pole vähemalt mina veel kohanud. Minu jaoks on praegu probleemiks nimisõnade klassid, mida erinevates allikates on esitatud kaheksast kuueteistkümneni, aga kuskil pikemalt kirjeldatud ja seletatud ei ole. Omadussõna ühildub täitsa taltsalt nimisõnaga vastavalt selle klassile.

Kolmandaks: Lõbustav on fantaseerida, kuidas kunagi Keeniasse sattudes suudan vabalt lobiseda mõne kohalikuga ükskõik, mis teemal. Muide, minu esimene fraas suahiili keeles kõlas: "Tafadhali nataka bia baridi." Eesti keelde panduna kõlaks see nii: "Palun mulle üks külm õlu."

Jah, kõik on ju tore ja vahva, aga et keelt selgeks saada, on vähemalt minu puhul vaja aktiivset keelepraktikat, see tähendab rääkimist, rääkimist, rääkimist... Üksinda rääkida on suhteliselt tobe, nii et palun nüüd kõigil, kes natukenegi suahiili keelt oskavad või on huvitatud selle õppimisest, endast märku anda. Kätemeri, kätemeri. Hea küll, ma tean, et see on suht lootusetu, aga proovida ju võib. :)

Ja lootus sureb viimasena...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar