kolmapäev, 30. jaanuar 2008
Täna oli õues suve lõhn
Mulle tundub, et igal aastaajal on oma lõhn. Näiteks tunnen ma tavaliselt lõhnast ära, et kohe-kohe tuleb kevad. Või talvel on isegi toas talve lõhna tunda, kui ainult aknast taevast vaadata. Suvel on ka oma lõhn. Täna oli see õues. Midagi on mäda.
esmaspäev, 28. jaanuar 2008
Kes nüüd emakeeles kõva käsi on, ah?
Te ei usu seda. Ma ise ka ei usu. Aga see on nii. Ma võitsin emakeele olümpiaadi piirkonnavooru.
(tähenduslik paus)
Olümpiaad ise oli lihtsalt naljakas. Muud ei oska öelda. Pooled ülesanded olid algklassitasemel kokku-lahkukirjutamise, sõnaraamatu kasutamise, elementaarse õigekirja ja täiesti tavaliste võõrsõnade peale. Viimane ülesanne oli sudoku, mis võttis aega täpselt kaks minutit.
Pooled ülesanded olid aga näiteks sellised:
(tähenduslik paus)
Olümpiaad ise oli lihtsalt naljakas. Muud ei oska öelda. Pooled ülesanded olid algklassitasemel kokku-lahkukirjutamise, sõnaraamatu kasutamise, elementaarse õigekirja ja täiesti tavaliste võõrsõnade peale. Viimane ülesanne oli sudoku, mis võttis aega täpselt kaks minutit.
Pooled ülesanded olid aga näiteks sellised:
- Kirjuta sõnadele kartma ja ära jooksma nii palju fraseologisme, kui tead. Mis pagan on fraseologism?
- Kirjuta inimeste perekonnanimed tänapäevasema sõnaga: Visnapuu, Hainsalu, Niinemägi, Lõhmus, Kõiv, Kadajas, Tigane, Pedajas, Sisask jne. No mida paganat sa tahad saada mu käest praegast?
Igatahes, tegu on tehtud ja tuleb jääda ootama vabariiklikku vooru, mis toimub 13.-14. märts Tartus. Tore on selle juures see, et need on neljapäev ja reede, mis tähendab, et ainus koolipäev sel nädalal on esmaspäev. Tore ei ole selle juures see, et 14. märtsi õhtul on Tallinnas saja päeva ball.
Sellised uudised, sõbrakesed.
Sellised uudised, sõbrakesed.
kolmapäev, 23. jaanuar 2008
Appi! Mu hambad sügelevad!
Kas usub keegi, et hambad võivad sügeleda? Minul igatahes sügelevad. Kolm alumist esimest hammast in corpore. Ei mina aru saa, mis neil viga on. Peaksid ju ilusti suhu ära mahtuma kõik kolmekesi. Sügamine ei aita, hammaste kiristamine ei aita. Füüsika tunnis oli eriti hull lugu. Hambad otsustasid maksimaalselt sügeleda ja kuna sügelemine ja füüsika summeerusid, siis ma pidin lihtsalt hulluks minema. Pealekauba avastasin ma hiljem, et Kuurme oli mulle põhjuseta puudumise väänanud. Aga ma ju olin kohal ja sügelesin oma hambaid! Ma isegi ei jäänud tunnis magama ja kirjutasin suurema osa teksti ka veel vihikusse. Aru ma ei taipa.
pühapäev, 20. jaanuar 2008
Madeleine
Madeleine sulges enda järel välisukse ja jäi trepi ülemisele astmele seisma. „Noh, kas läheme?” küsis poiss, kes seisis trepi ees. Madeleine vaatas teda hetke ja vastas: „Jah, aga ma pean oma vihmavarju võtma.” Poiss noogutas ja nõjatus küünarnukiga mootorratta vastu. Ta sulges silmad, pööras näo päikese poole ja väikesed naljakad päikesetäpid kihutasid üle ta nina. Madeleine tegi ukse uuesti lahti ja läks vihmavarju otsima. See oli sinine, oli seda alati olnud. Kuid seekord ei leidnud ta seda. Ta läks majast välja ja istus poisi taha mootorrattale. „Ma ei leidnud seda. See on kadunud.” Poiss silmitses teda üle õla ja ütles: „Ära muretse, Made, see on siinsamas, minu kotis.”
Mootorratas tõusis aeglaselt järjest kõrgemale. Madeleine ei näinud enam oma maja. Aga ta nägi rohe-rohelist metsa. Ja musti põlde. Ja kaugel merd. Ta surus ennast tugevasti poisi vastu ja kissitas silmi, kui tuul temast mööda vihises. Varsti hakkasid nad laskuma. Puuladvad tulid järjest lähemale, kuni mootorratas maandus pehmele rohule. Poiss võttis Madeleinel käest kinni ja nad läksid sügavamale metsa. „Ma näitan sulle midagi, Made. Aga pane praegu silmad kinni, ma juhin sind.” Madeleine tundis jalgade all mättaid ja sammalt, paar korda puutusid puude oksad talle vastu nägu, aga ta ei kartnud üldse. Poisi käsi oli kindel ja juhtis teda edasi. Korraga tundis Madeleine, et poiss jäi seisma. „Nüüd vaata.” Madeleine tegi silmad lahti ja ei saanud kohe aru, mida ta pidi vaatama. Poiss näitas vaikselt võsa poole, kus okste vahel oli linnupesa. „See on põõsalinnu pesa. Ma leidsin selle eile hommikul.” Madeleine nägi, et pesas oli kolm imetillukest linnupoega ja nende ema, kes poegi soojendas. Madeleine ja poiss seisid tükk aega liikumatult ja vaatasid linde. Lõpuks Madeleine naeratas ja sosistas: „Lähme koju.”
Mootorratas kogus kiirust. Madeleinele meeldis, kuidas poiss ratast juhtis. Vahepeal lendasid nad täpselt maantee kohal ja kui Madeleine alla vaatas, nägi ta palju autosid kahes erinevas suunas sõitmas. Kodumaja ette jõudnud, läks Madeleine trepist üles ja pöördus ümber. Ta tahtis poisile aitäh öelda, aga poissi polnud enam seal. Ainult päike naeratas Madeleinele ja pani oma kiired üle tüdruku nina kihutama. Madeleinel oli natuke kahju. Ta ei olnud ju seda poissi kunagi varem näinud.
reede, 18. jaanuar 2008
Kus sina õppisid? Mina õppisin Tihemetsa Sovhoostehnikumis.
Eile oli mingi tõeliselt imelik päev. Ma viibisin kõigis tundides, täitsa uskumatu. Lingvistikas ei olnud mul Juliale tarka juttu rääkida, lubasin, et järgmiseks korraks olen korralikult ette valmistunud. Nüüd juba kahtlen.
Peale tunde mõtlesin, et passin koolis, kuni trenn hakkab. Läpakas oli kenasti kaasas ja potsasin neljandale korrusele vihvi-levialasse. Aeg läks ja ma hakkasin vaikselt trenni endast järjest eemale ajama. Koristajatädi tuli ka oma käruga juba ja ma igaks juhuks kolisin teisele korrusele eest ära. Seal oli pime.
Ja siis ma läksin kinno. Sugulane-Raivo kutsus ja ma läksingi. Kell 22.00. "Udu". Alla-14-keelatud. Mina arvan, et selliste filmide juures peaks olema eraldi silt: "Teelele keelatud". See oli lihtsalt nii õudne ja samas jabur film. Lots of blaad ool õuver the pleiss ja hiidämblikud ja muu selline stuff. Ja sellist filmi peab Teele siis öösel vaatama. Kodus kartsin alguses magama jääda ja vahepeal pärast kartsin ärkvel olla. Jube. Teelele on kombeks üks õudusfilm aastas. Mitte rohkem. Praegu on juba täitsa ok olemine.
Idud on nii head. Said just otsa ja ma ei tea mis ma teeksin, et neid veel üks kausitäis oleks.
Tänane päev oli tavaline. Üks inka töö mittetegemine ja üks ajaloo töö tegemine. Nimeta viis esimese Eesti Vabariigi aegset kõrgkooli. Ee... Tartu ülikool. Ja siis said mõtted otsa. Tegelikult tuli küll üks mõte. Tihemetsa Sovhoostehnikum. Õnneks ma seda ei kirjutanud. See pole kindlasti esimese EV aegne ja arvatavasti ka mitte kõrgkool. Oi ma olen andekas.
Jäätis on hea.
Peale tunde mõtlesin, et passin koolis, kuni trenn hakkab. Läpakas oli kenasti kaasas ja potsasin neljandale korrusele vihvi-levialasse. Aeg läks ja ma hakkasin vaikselt trenni endast järjest eemale ajama. Koristajatädi tuli ka oma käruga juba ja ma igaks juhuks kolisin teisele korrusele eest ära. Seal oli pime.
Ja siis ma läksin kinno. Sugulane-Raivo kutsus ja ma läksingi. Kell 22.00. "Udu". Alla-14-keelatud. Mina arvan, et selliste filmide juures peaks olema eraldi silt: "Teelele keelatud". See oli lihtsalt nii õudne ja samas jabur film. Lots of blaad ool õuver the pleiss ja hiidämblikud ja muu selline stuff. Ja sellist filmi peab Teele siis öösel vaatama. Kodus kartsin alguses magama jääda ja vahepeal pärast kartsin ärkvel olla. Jube. Teelele on kombeks üks õudusfilm aastas. Mitte rohkem. Praegu on juba täitsa ok olemine.
Idud on nii head. Said just otsa ja ma ei tea mis ma teeksin, et neid veel üks kausitäis oleks.
Tänane päev oli tavaline. Üks inka töö mittetegemine ja üks ajaloo töö tegemine. Nimeta viis esimese Eesti Vabariigi aegset kõrgkooli. Ee... Tartu ülikool. Ja siis said mõtted otsa. Tegelikult tuli küll üks mõte. Tihemetsa Sovhoostehnikum. Õnneks ma seda ei kirjutanud. See pole kindlasti esimese EV aegne ja arvatavasti ka mitte kõrgkool. Oi ma olen andekas.
Jäätis on hea.
pühapäev, 13. jaanuar 2008
Virtuaalne juuksuriskäik :D
See on lihtsalt hämmastav, mis ma leidsin. Kõrvaklapid pähe ja valmistuge huvitavaks elamuseks. Pange silmad kinni, nii on põnevam :P
neljapäev, 10. jaanuar 2008
Oh, miks ei ole olemas muusika riigieksamit???
Täna sain kätte muusikaajaloo eksami teemad. Piletite kaupa on siis seal küsimused ajastutest alates vanaajast kuni 20. sajandi muusikani, heliloojad Bachist Pärdi ja Tormiseni ja kõikvõimalikud mõisted. Pluss kuulamisseminar 61 teosega. Tegelikult on see eksam nii tohutult lihtne, et ma peaksin sügavas koomas olema, kui sooritaksin selle madalamale hindele kui "5".
Tegelikult oleks minu soov ja tahtmine teha hoopis muusika riigieksamit. Sest selles oleks mul potentsiaal kõige rohkem punkte saada. Ülikooli astudes on vaja kirjandit ja ühte eksamit minu valikul. No logiš, et ma valin selle, kus ma kõige rohkem punkte saan. Aga miskipärast on nad seal eksamikeskuses minu vastu ja muusika riigieksamit pole lihtsalt olemas.
Kuna mul on harjumus mingiks asjaks õppides kirjutada valmis korralik kõikehõlmav konspekt, siis tuli mul mõttesse, et miks siis mitte juba terve õpik kirjutada. Kasutades erinevaid õpikuid, mis mul kodus on, neid, millest olen muusikakoolis õppinud, ja ka endakirjutatud konspekte. Idee tundus olevat geniaalne niikaua, kuni veendusin oma kavatsuse täielikus mõttetuses. Sellisest suurest projektist poleks kellelegi pärast minu eksamit kasu. Kuna mul pole muusikalist kõrgharidust ja ma ei kavatse ka seda omandada, siis ei tohiks ma seda "õpikut" kuidagi avaldada. Kes ikka usaldaks midagi, mis on koostatud teiste õpikute ja lastemuusikakooli hariduse põhjal. Samuti ei saaks ma ise seda hiljem kasutada, sest selliseid muusikateadmisi ei läheks mul eriti vaja ei oma elus kui ka töös, sest mina ei kavatse hakata muusikat õpetama. Kunsti või käsitööd veel, aga muusikat - ei, tänan.
Tegelikult oleks minu soov ja tahtmine teha hoopis muusika riigieksamit. Sest selles oleks mul potentsiaal kõige rohkem punkte saada. Ülikooli astudes on vaja kirjandit ja ühte eksamit minu valikul. No logiš, et ma valin selle, kus ma kõige rohkem punkte saan. Aga miskipärast on nad seal eksamikeskuses minu vastu ja muusika riigieksamit pole lihtsalt olemas.
Kuna mul on harjumus mingiks asjaks õppides kirjutada valmis korralik kõikehõlmav konspekt, siis tuli mul mõttesse, et miks siis mitte juba terve õpik kirjutada. Kasutades erinevaid õpikuid, mis mul kodus on, neid, millest olen muusikakoolis õppinud, ja ka endakirjutatud konspekte. Idee tundus olevat geniaalne niikaua, kuni veendusin oma kavatsuse täielikus mõttetuses. Sellisest suurest projektist poleks kellelegi pärast minu eksamit kasu. Kuna mul pole muusikalist kõrgharidust ja ma ei kavatse ka seda omandada, siis ei tohiks ma seda "õpikut" kuidagi avaldada. Kes ikka usaldaks midagi, mis on koostatud teiste õpikute ja lastemuusikakooli hariduse põhjal. Samuti ei saaks ma ise seda hiljem kasutada, sest selliseid muusikateadmisi ei läheks mul eriti vaja ei oma elus kui ka töös, sest mina ei kavatse hakata muusikat õpetama. Kunsti või käsitööd veel, aga muusikat - ei, tänan.
kolmapäev, 9. jaanuar 2008
Nimefurahi kukutana nawe!
Ehk siis tõlkes "meeldiv sinuga kohtuda".
Ma olen juba päris pikka aega üritanud suahiili keelt õppida. Keegi ei saa aru, miks ma seda teen. Ma ise ei suuda ka vist päris õiget põhjust välja mõelda, aga mulle lihtsalt tundub, et ma võiks ja peaks. Mõned argumendid, miks suahiili keel on tore keel:
Esiteks: suahiili keelt räägib hoopis rohkem inimesi kui eesti keelt. Emakeelena räägib seda küll 5-10 miljonit inimest, aga rahvustevahelise lingua francana kõneleb seda 50-80 miljonit.
Teiseks: Suahiili keel on lihtne keel. Häälduse poolest sarnaneb ta eesti keelele rohkem kui näiteks inglise või mõnele muule euroopa keelele. Hääldatakse nii nagu loetakse ja rõhk on enamasti alati eelviimasel silbil. Sõnavorme moodustatakse puhtalt morfeemide liitmisel, tüvevaheldust pole vähemalt mina veel kohanud. Minu jaoks on praegu probleemiks nimisõnade klassid, mida erinevates allikates on esitatud kaheksast kuueteistkümneni, aga kuskil pikemalt kirjeldatud ja seletatud ei ole. Omadussõna ühildub täitsa taltsalt nimisõnaga vastavalt selle klassile.
Kolmandaks: Lõbustav on fantaseerida, kuidas kunagi Keeniasse sattudes suudan vabalt lobiseda mõne kohalikuga ükskõik, mis teemal. Muide, minu esimene fraas suahiili keeles kõlas: "Tafadhali nataka bia baridi." Eesti keelde panduna kõlaks see nii: "Palun mulle üks külm õlu."
Jah, kõik on ju tore ja vahva, aga et keelt selgeks saada, on vähemalt minu puhul vaja aktiivset keelepraktikat, see tähendab rääkimist, rääkimist, rääkimist... Üksinda rääkida on suhteliselt tobe, nii et palun nüüd kõigil, kes natukenegi suahiili keelt oskavad või on huvitatud selle õppimisest, endast märku anda. Kätemeri, kätemeri. Hea küll, ma tean, et see on suht lootusetu, aga proovida ju võib. :)
Ja lootus sureb viimasena...
Ma olen juba päris pikka aega üritanud suahiili keelt õppida. Keegi ei saa aru, miks ma seda teen. Ma ise ei suuda ka vist päris õiget põhjust välja mõelda, aga mulle lihtsalt tundub, et ma võiks ja peaks. Mõned argumendid, miks suahiili keel on tore keel:
Esiteks: suahiili keelt räägib hoopis rohkem inimesi kui eesti keelt. Emakeelena räägib seda küll 5-10 miljonit inimest, aga rahvustevahelise lingua francana kõneleb seda 50-80 miljonit.
Teiseks: Suahiili keel on lihtne keel. Häälduse poolest sarnaneb ta eesti keelele rohkem kui näiteks inglise või mõnele muule euroopa keelele. Hääldatakse nii nagu loetakse ja rõhk on enamasti alati eelviimasel silbil. Sõnavorme moodustatakse puhtalt morfeemide liitmisel, tüvevaheldust pole vähemalt mina veel kohanud. Minu jaoks on praegu probleemiks nimisõnade klassid, mida erinevates allikates on esitatud kaheksast kuueteistkümneni, aga kuskil pikemalt kirjeldatud ja seletatud ei ole. Omadussõna ühildub täitsa taltsalt nimisõnaga vastavalt selle klassile.
Kolmandaks: Lõbustav on fantaseerida, kuidas kunagi Keeniasse sattudes suudan vabalt lobiseda mõne kohalikuga ükskõik, mis teemal. Muide, minu esimene fraas suahiili keeles kõlas: "Tafadhali nataka bia baridi." Eesti keelde panduna kõlaks see nii: "Palun mulle üks külm õlu."
Jah, kõik on ju tore ja vahva, aga et keelt selgeks saada, on vähemalt minu puhul vaja aktiivset keelepraktikat, see tähendab rääkimist, rääkimist, rääkimist... Üksinda rääkida on suhteliselt tobe, nii et palun nüüd kõigil, kes natukenegi suahiili keelt oskavad või on huvitatud selle õppimisest, endast märku anda. Kätemeri, kätemeri. Hea küll, ma tean, et see on suht lootusetu, aga proovida ju võib. :)
Ja lootus sureb viimasena...
esmaspäev, 7. jaanuar 2008
12a ja 12b, palun kiiresti kiiresti auditooriumisse!
Täna oli viimase poolaasta esimene koolipäev. Ma arvan, et klassis ei olnud kedagi, kes poleks veel mõtetega vaheajal olnud. Uni valitses meie üle täielikult. Mul on Jaubi tundides juba harjumuseks saanud avalikult magada. Oi pagan, ma pean kolmapäevaks tegema valmis vene keele arvestuse, selle pähe õppima ja tegema presenteišoni arvestuse kohta, tõlkima ära oma teksti vene keele filmi jaoks ja selle sisse lugema, õppima kirjutama letter of appliceišonit, hankima raamatukogust "Tule ja raua", harjutama kannelt, valmistama ette neljapäeva lingvistika ülesanded ja esitluse, õppima reedeseks matemaatika tööks ja kindlasti tegema veel midagi, mis mulle hetkel pähe ei tule. Miks ei ole mul rohkem tahtejõudu???
Eesti keeles leidsin ma, et kui minult need 450 ml verd ära võeti, siis oleks väga huvitav mõelda, et mõnda aega oli selle asemel nagu tühi koht, see tähendab nagu oleks osa veresooni tühjad, niikaua kuni veri ennast uuesti tekitab. Ja Marit, ma veel kord ütlen, et ma tean, et see pole nii, lihtsalt on huvitav niimoodi mõelda.
Eile käisin isegi trennis. Suutsin terve detsembri trennist kõrvale viilida ja seepärast oli natuke harjumatu jälle tantsida. Õppisime kahte tantsu, mis tulevad 2009. aasta tantsupeole. Ühte nendest tantsivad tegelikult siis seitsmendikud ja teist D-rühmad ehk vanakesed. Päris põnev. Esimene oli tursa polka ja teise nime ma ei teagi, aga algab see nii, et "oi latikas, oi lutsupoeg, küll oli alles kala".
Ahjaa, saage tuttavaks ühe toreda tegelinskiga - see on nahkhiir Peeter. Toppisin ta praegu sinna paremale profiili alla, aga hiljem ilmselt kupatan kuskile veel allapoole. Talle saab kärbseid sööta. See, kuidas ta neid krõmpsutab, on iseenesest päris jube, aga mulle meeldib see hääl, mida ta tekitab, kui kärbest püüab. Muidu on ta ka armas.
Eesti keeles leidsin ma, et kui minult need 450 ml verd ära võeti, siis oleks väga huvitav mõelda, et mõnda aega oli selle asemel nagu tühi koht, see tähendab nagu oleks osa veresooni tühjad, niikaua kuni veri ennast uuesti tekitab. Ja Marit, ma veel kord ütlen, et ma tean, et see pole nii, lihtsalt on huvitav niimoodi mõelda.
Eile käisin isegi trennis. Suutsin terve detsembri trennist kõrvale viilida ja seepärast oli natuke harjumatu jälle tantsida. Õppisime kahte tantsu, mis tulevad 2009. aasta tantsupeole. Ühte nendest tantsivad tegelikult siis seitsmendikud ja teist D-rühmad ehk vanakesed. Päris põnev. Esimene oli tursa polka ja teise nime ma ei teagi, aga algab see nii, et "oi latikas, oi lutsupoeg, küll oli alles kala".
Ahjaa, saage tuttavaks ühe toreda tegelinskiga - see on nahkhiir Peeter. Toppisin ta praegu sinna paremale profiili alla, aga hiljem ilmselt kupatan kuskile veel allapoole. Talle saab kärbseid sööta. See, kuidas ta neid krõmpsutab, on iseenesest päris jube, aga mulle meeldib see hääl, mida ta tekitab, kui kärbest püüab. Muidu on ta ka armas.
pühapäev, 6. jaanuar 2008
Verine reede
On öö... ööd on siin mustad. Eriti praegusel aastaajal. Tegelikult, kui aus olla ja kella vaadata, siis on juba varane hommik. Õues on pime.
Reedel andsin ma esimest korda verd. Koos Mari-Anniga läksime. Verekeskuse tädid olid väga toredad, koguaeg rääkisid minuga. Valus ei olnud üldse, ainult alguses natukene. Päris naljakas oli mõelda, et mul miskine voolik küljes ja mu enda veri jookseb mööda seda minust välja. See õde, kes minuga toimetas, rääkis koguaeg, et isegi kui ta ei ole mul ninapidi juures ja ei vaata neid aparaate, siis ma ei pea muretsema, sest aparaadid piiksuvad, kui veri voolab liiga aeglaselt või liiga kiiresti ja lõpetavad ise ära kui 450 täis saab. Ja kommenteeris koguaeg, et nüüd läks 185... ja no nüüd on 380 läinud. Kui see voolik ära võeti, siis olin veel natuke aega pikali. Üks teine õde küsis, et kuidas tunne on, olen nii kahvatu. Tunne oli hea, täitsa normaalne. Kui välja ooteruumi läksin ja natuke istusin, siis hakkas pea ringi käima. Aga nii kui pikali viskasin oli kõik jälle okei. Keegi töötaja läks mööda ja ütles: "Neiu, nii kõhna, no kahe aasta pärast tuleme tagasi, ma arvan." Siis mul oli juba kõik korras, ma ju ei minestanud ega midagi. Kui koju tulin, siis hakkas nii külm ja ma tundsin, et ma ei jaksa koduni kõndida. Siis läksin ja istusin Maximas natuke radika peal ja puhkasin. Kodus terve õhtu ja öö käsi valutas, aga tunne oli hea. Jõin ohtralt õunamahla ja sõin šokolaadi, mis Verekeskusest sain.
Peaksin hakkama õppima ka midagi, homme tuleb ju kooli minna. Ma tean, et Marit on mu peale suht pahane, et ma ikka veel ei ole vene keelt ära tõlkinud, aga ma tõesti ei viitsi. Palun kergemat karistust.
Ööl vastu reedet nägin unes, et olin poes ja kõik asjad maksid eraldi vähem kui koos. See tähendab, et näiteks kaks seepi kokkupakituna maksid rohkem kui need kaks tükki eraldi ostes. Ja nii oli kõigi asjadega alates pulgakommidest kuni pesupulbrite ja juuksevärvideni. Täielik absurdsus! Aga see unenägu tuli arvatavasti sellest, et neljapäeval oli Askol msn-is midagi sellist, nagu: "Mismõttes on neli õlut odavam kui nelipakk õlut?"
Ja mulle meeldib Asko perekonnanimi, et te teaksite.
Eilse päeva kõige suurem rõõm tuli Känguru võistluse protokollidest. Nii umbes aastatest 2002-2005. Need nimelt kubisevad praegustest reaalikatest. Minu praegused klassikaaslased, paralleelikad, aga ka vanemad koolikaaslased on nendes protokollides kõrgetel kohtadel, mis on ka loogiline. Tähelepanuväärne on aga see, et mingil aastal olin ma Andres Laanega sama palju punkte saanud. Uskumatu.
Ma ei tea, ma ei ole nii sisukat postitust ammu kirjutanud. Huvitav, millest see tuleb?
Õues on ikka veel pime.
Reedel andsin ma esimest korda verd. Koos Mari-Anniga läksime. Verekeskuse tädid olid väga toredad, koguaeg rääkisid minuga. Valus ei olnud üldse, ainult alguses natukene. Päris naljakas oli mõelda, et mul miskine voolik küljes ja mu enda veri jookseb mööda seda minust välja. See õde, kes minuga toimetas, rääkis koguaeg, et isegi kui ta ei ole mul ninapidi juures ja ei vaata neid aparaate, siis ma ei pea muretsema, sest aparaadid piiksuvad, kui veri voolab liiga aeglaselt või liiga kiiresti ja lõpetavad ise ära kui 450 täis saab. Ja kommenteeris koguaeg, et nüüd läks 185... ja no nüüd on 380 läinud. Kui see voolik ära võeti, siis olin veel natuke aega pikali. Üks teine õde küsis, et kuidas tunne on, olen nii kahvatu. Tunne oli hea, täitsa normaalne. Kui välja ooteruumi läksin ja natuke istusin, siis hakkas pea ringi käima. Aga nii kui pikali viskasin oli kõik jälle okei. Keegi töötaja läks mööda ja ütles: "Neiu, nii kõhna, no kahe aasta pärast tuleme tagasi, ma arvan." Siis mul oli juba kõik korras, ma ju ei minestanud ega midagi. Kui koju tulin, siis hakkas nii külm ja ma tundsin, et ma ei jaksa koduni kõndida. Siis läksin ja istusin Maximas natuke radika peal ja puhkasin. Kodus terve õhtu ja öö käsi valutas, aga tunne oli hea. Jõin ohtralt õunamahla ja sõin šokolaadi, mis Verekeskusest sain.
Peaksin hakkama õppima ka midagi, homme tuleb ju kooli minna. Ma tean, et Marit on mu peale suht pahane, et ma ikka veel ei ole vene keelt ära tõlkinud, aga ma tõesti ei viitsi. Palun kergemat karistust.
Ööl vastu reedet nägin unes, et olin poes ja kõik asjad maksid eraldi vähem kui koos. See tähendab, et näiteks kaks seepi kokkupakituna maksid rohkem kui need kaks tükki eraldi ostes. Ja nii oli kõigi asjadega alates pulgakommidest kuni pesupulbrite ja juuksevärvideni. Täielik absurdsus! Aga see unenägu tuli arvatavasti sellest, et neljapäeval oli Askol msn-is midagi sellist, nagu: "Mismõttes on neli õlut odavam kui nelipakk õlut?"
Ja mulle meeldib Asko perekonnanimi, et te teaksite.
Eilse päeva kõige suurem rõõm tuli Känguru võistluse protokollidest. Nii umbes aastatest 2002-2005. Need nimelt kubisevad praegustest reaalikatest. Minu praegused klassikaaslased, paralleelikad, aga ka vanemad koolikaaslased on nendes protokollides kõrgetel kohtadel, mis on ka loogiline. Tähelepanuväärne on aga see, et mingil aastal olin ma Andres Laanega sama palju punkte saanud. Uskumatu.
Ma ei tea, ma ei ole nii sisukat postitust ammu kirjutanud. Huvitav, millest see tuleb?
Õues on ikka veel pime.
neljapäev, 3. jaanuar 2008
Improvismus
Täna tuli selline tuju:
Olge siis mõnusad.
Eskiis
andante cantabile
kromaatilisele kandlele ad libitum
mezzoforte alla breve teine oktaav
basso ostinato
crescendo forte fortissimo
accelerando väike sekund suur septim simile
lahendus portatos
Olge siis mõnusad.
teisipäev, 1. jaanuar 2008
Langeb lund, langeb lund, langeb lund...
Kui ma hakkasin laupäeval maale minema, siis mõtlesin nii: kontsaga linnasaabastega nagu ei tahaks maale müttama minna; vihma küll sadas, aga kummikuid ei viitsinud ka hakata otsima; no poogen, panen siis paksud lumesaapad, on soe vähemalt, mis siis et lund nagunii ei ole. Ja ennäe, lumesaapad oli kõige õigem otsus, sest uue aasta võtsime me vastu paksu lumesajuga. Peaks nüüd hakkama talvejopet ka kandma, ei tea, mis siis veel juhtuks :P. Igatahes on uus 2008. aasta nüüd ametlikult saabunud ja varsti peab hakkama jälle kooli peale mõtlema. Aga hetkel on veel kõik ilus, valge ja kool ei tule mõttessegi. 
Uus aasta Uuel tänaval.
01.01.2008
Tellimine:
Postitused (Atom)