Tuleb ja ilastab mind täis. Konkreetselt

Haa! Mul on homme vaba päev.

Jalutuskäik Ossiga. Seekord täiesti ilma käruta ja oma väikestel jalgadel. Meie teekonna trajektoor on otseses sõltuvuses tee ääres seisvatest autodest (kui oleks Ossi teha, teeksime lähemat tutvust ka sõitvate autodega). Iga auto tuleb hoolikalt üle vaadata nii eest, tagant kui mõlema külje pealt. Erilise tähelepanuga uuritakse numbrimärke. Kui autosid parajasti läheduses pole, näidatakse mõõdukat huvi üles ka liiklusmärkide ja koerte suhtes. Kohati jäädakse õndsa näoga mõnda lille vaatama (aga siis peab see lill ikka väga tähelepanuväärne olema, ja kindla peale kollane), kaksatakse see siis otsustavalt maast lahti ja unustatakse silmapilkselt, mispeale vaene lill heal juhul kukub lihtsalt maha, halvemal juhul astutakse talle peale. Näoga päikse poole ei suvatseta mitte mingil tingimusel kõndida. Tee peal üritatakse lakkuda kõike, mis on suu kõrgusel ja eelistatavalt mõnest mittesöödavast ja mustust täis materjalist. Ideaalsed on metallist või puust väravad, klaasuksed, metalltorud. Üheksa astmega trepist üles ronimine võtab sujuvalt seitse minutit aega.

Oss, muide, on väga mugav tüüp. Ta arvab, et kui ta midagi tahab, siis piisab tal ainult sinna poole vaatamisest. Sest noh, ma saan aru küll, mida ta tahab, aga nii need asjad ju ei käi. Rääkida tuleb inimestega. Suur mees juba.

Homme ma lähen tutvun pakutavaga meie suurepärases kaubandusvõrgus ja loodetavasti ostan midagi kasulikku, sest midagi kasulikku on mul väga vaja.

Säilitage paanika ehk müsteerium Vikipeedias

Vikipeedia "Viimased muudatused":

(erin) (ajal) . . U Ninasarvikpõrnikas‎; 04:35 . . (+1154) . . Epp (arutelu | kaastöö | blokeeri) (hee, see tüüp sebib mul praegu siin ringi; hiiigelsuur)

Minu esimene pilk tabab resümeed ja järgneb instinktiivne mõte: "Jälle keegi teeb nalja". Siis vaatan aga, et Epp! No mis värk on?! Artikli suurust nähes läheb kõik aina segasemaks. Pilk liigub vasakule edasi. Ninasarvikpõrnikas. Hmm, vaatame siis. Artikkel lahti... ja ma olen veel sõnatum kui enne. Alles paari sekundi pärast saan aru, mida Epp selle resümeega mõtles. Ja alles siis saabub teadmine kogu asja tegelikust tähendusest. Tal on selline elukas toas või... hõkk...

On mõnel alles pikad juhtmed...

See loom mu iseloom. Seiklused Taaralinnas

Jee. Minu suurejooneline Tartu-külastus oli tõepoolest suurejooneline. Esmaspäev algas lõikava kurguvalu ja nohuga. Saapad viksitud ja kõik vajalikud dokumendid kaasas, jõudsin ideaalse täpsusega rongile. Tartus mängis Marit taksot. Sõime Noiris, risoto kana ja kitsejuustuga. Magama jõudsime hilja, kuna teatud teemad vajasid jällegi kord kirumist. Kuna minu magamajäämisega võõras kohas on nagu on, magasin väga halvasti. Juba öösel tundsin, et kõht annab kuidagi tunda, aga ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Hommik saabus juba korraliku kõhuvaluga. Minu tavapärased kõhuvaluga võitlemise meetodid ei toiminud absoluutselt. Ja see oli ka hoopis teistmoodi valu. Käisime minu dokumente viimas ja Ülikooli Raamatupoes. Lõunat sõi Marit üksinda, kuna minu kõhuvalu võttis juba kardinaalseid mõõtmeid. Õhtuks olime plaaninud minna vaatama laulupeofilme. Sinna me aga ei jõudnud, sest pärast igasugustesse instantsidesse helistamist otsustasime pöörduda kõrgemate jõudude poole. Sõitsime EMO-sse (siin ja edaspidi Maarjamõisa Haigla Erakorralise Meditsiini Osakond). Tädi klaasi taga ütles, et neil on hetkel kiired ajad, Elvast oodatakse avariiohvreid, ja mina oodaku. Eks me siis ootasime. Mingi tunnikese. Kuna edenemist polnud märgata, läksin küsima, mis värk on. Tädi andis mulle kolm tabletti (kaks No-Spa-d ja ühe Ranisani) ja saatis mu minema, öeldes, et kui rohud aitavad, ostku ma neid veel ja kui ei aita, siis tulgu uuesti, sest neil praegu tõesti pole ressursse ja ma peaks lihtsalt tunde ootama. Tunni-pooleteise pärast polnud muutunud midagi. Marit otsustas, et aitab jamast, tuleb uuesti minna. Ja teist korda sõitsime EMO poole. Ootasime. Ootasime. Marit luges lehti. Meie kõrval istus üks tüdruk, vist pimesoolepõletikuga ja ootas samamoodi, samal ajal kui mitu omal jalal saabuvat pealtnäha täie elu juures vanameest pandi ratastooli ja sõidutati minema. Ja siis, nagu välk selgest taevast, juhtus midagi. Kell sai üheksa. Ja minu kõhuvalu läks üle. Marit küsis, et kas ma teen nalja temaga või. Ma olin ise ka päris üllatunud. Ütlesime tädile head aega ja läksime koju. Tädi andis neli No-Spad kaasa. Sõin isuga vorstivõileiba. Magama jäime jällegi kusagil pärast ühte. Ja kell viis hommikul ärkan mina, kõht lõhub valutada, kurk samamoodi, magamine oli võimatu, istusin, seisin või kõndisin, otsisin mugavamat asendit, aga mitte midagi ei muutunud. Sõin No-Spad, kuigi ei lootnud eriti, et see aitab. Vahepeal sain veidi tukkuda. Mõtlesin, et EMO-sse me küll rohkem ei lähe. Apteegis isegi oli No-Spad. Lõuna paiku käisime füüsikahoones, Marit parandas oma mingit Mathcadi asja. Sõime Ristiisas. Aedviljaroog juustukastmega, see oli hea. Uitasime Taskus. Kuni tuli jälle mingi valuhoog koos külmavärinatega, kui ma ei jaksanud kätt ka tõsta. Tšillisime kodus ja mängisime kaarte. Marit võitis koguaeg. Siis ikkagi otsustasime, et Sandri kontserdist ei saa loobuda, valutagu mu kõht kui palju tahes. Kutsusime Andrease ka, Maritil oli mingi plaan (võrdlemisi kuri plaan, ütlen saladuskatte all). Sõime creppi (mitte just minu lemmik) ja asusime otsima saladuslikku maja aadressil Tiigi 76. Kõht valutas, aga ma ütlesin: "Pange tähele, kohe saab kell üheksa". Ja tõesti-tõesti, nii uskumatu, kui see ka poleks, nii kui kell sai üheksa, sündis praktiliselt minutipealt imepärane tervenemine. Niipalju siis sellest. Kusjuures Tiigi 76 asus müstilisel kombel Tiigi 14 kõrval. Kontsert oli äge. Sander oli äge. Mängis bassi ja sünti ja tavalist kidrat vist ka. Muusika ise oli ka tasemel. 5+, tubli! Ja mis te arvate, mis juhtus hommikul kell kuus. No loomulikult, kõht valutas jälle ja mina polnud jälle eluvõimeline. Marit pakkis oma asjad kokku ja sõitsime Tallinnasse. Kõht valutas. No-Spa ei paistnud eriti mõjuvat. Õhtul ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Kell sai üheksa. Ja valu oli läinud. Müstiline lihtsalt, pole midagi muud öelda. No-Spa-l pole siin mingit süüd, seda võtsin ma täiesti erinevatel kellaaegadel.

Ja ma ei teagi, milles viga. Ma ei suuda täpselt öelda valu asukohta. Igatahes pimesool see pole. Halb on see, et mul pole ravikindlustust. No-Spad pole mõtet lõpmatuseni võtta, eriti kui see ei paista üldse aitavatki. Raske. Aga Tartus oli tore. Aitäh, Marit. Ja aitäh, Sander.

Sa räägid mulle päikesest, sa räägid mulle kuust, ja hoolimata sellest, et sa oled lihtsalt juust

Ärge küsige, miks selline pealkiri.

Üks filmiteemaline pealkiri siia paluks

Laupäev on. Laisk laupäev. Väga laisk laupäev.

Inglite ja deemonite film ei meeldinud mulle üldse. Sest kuigi ma olin raamatust ainult algust lugenud, sain ma väga hästi aru, kui valesti kõik võrreldes raamatuga on. Kõik oli nii vale. Ma saan aru, et filmi aeg on piiratud ja absoluutselt kõiki detaile ei saa sisse võtta. Aga no ikkagi. Lausvalet ei peaks ka harrastama. Praegu, kui ma edasi loen, on kõik ka hoopis teistmoodi ja seda vähem film mulle meeldib.

Aaa ja siis ma vaatasin veel ühte filmi. Algus oli ingliskeelne b-tähega sõna, sest seal oli Mandy Moore, kes kolmest filmist, milles ma teda näinud olen, talutav oli ainult ühes, ja üldse tundus kõik olevat ühe teise filmi hale järeletegemine. Aga kui mängu tuli üks teatud meesisend, siis ma teadsin kolme asja: et tema on selle filmi meespeaosaline, et ma olen seda näitlejat kuskil näinud, ja et see näitleja on ikka jube nunnu. Wiki ütles mulle, et selle näitleja nimi on Matthew Goode ja tuli ka meelde, kus ma teda näinud olen. TOO film mulle ei meeldinud. Igatahes, kuna meespeaosalise nunnudus kompenseeris väikse varuga naispeaosalise ebanunnuduse, siis oli ülejäänud film täitsa tore. Kokkuvõttes vist isegi parem kui see teine täpselt samasugune film, mulle tundub. Aa ja kui mõni tahab teada, mis film see oli, siis vihjeid peaks küllalt olema, kasutage wikit.

Ma ei ole ikka veel otsustanud, kas ma tahan Tartusse minna hommikuse või pärastlõunase rongiga.

I'd like to buy a hämböögöö

Hei, mul on midagi uut. Teele loeb raamatut. Ingliskeelset. Lõi pahviks?

Juba teine täiesti tavaline ingliskeelne raamat. Mõni saab veel niimoodi lugejaks. Raamat ise on "Angels and demons". Olen umbes-täpselt 138. leheküljel. Suhteliselt algus veel, nad just jõudsid Rooma alles. Aga hirmpõnev on. Lots of physics all over the place. Ja ma isegi saan aru, millest nad räägivad, mis siis, et füüsika ja inglise keel on kaks kõige jubedamat võõrkeelt, mida ma tean. CERN-is mässavad seal. Osakeste kiirendi ja antimateeria ja kõik selline värk. Muideks ma lähen seda filmi ka vaatama. Kohevarsti.

Üldiselt on natuke närune olemine. Maailmavalu ja kompleksid ja etsetera, etsetera, etsetera.

Jummel-jummel... kiri jäi üles.

Pärast filmi lähen tööle. Ja esmaspäeval lähen Tartusse. Rongiga. Maritile külla. Ja dokumente viima. Ma annan neile seal õppeosakonnas pidulikult üle 16 lehekülge dokumente pluss isikutunnistus. Osad neist saan ma küll tagasi. Aga ikkagi.

Igavuse peletamiseks koostan ma tunniplaane, mõistatades, kas A või B gruppi saab ise valida või käib see tähestiku järgi.

Sellised lood.

Vaimud või?

See, endise nimetusega "klaveritšikk", olla täna hommikul hommikumantlis ja paduunise näoga meie uksele koputanud ja küsinud, kas meie mängime siin klaverit ja ei lase tal magada. Samal ajal klimberdas tegelik "virtuoos" rõõmsalt sünnipäevalaulu. See tšikk väitis, et temal kostab see ülevalt. Müsticus totalus.

Raportti rintamalta

Tahtsin siia ühte musa sisse panna, aga kuna õpetus oli nii keeruline ja asi ise tundus liian paljon aega ja vaeva võtvat, siis ei viitsinud.

Üha sagenevad hajameelsuse ilmingud. On raskusi neljani lugemisega.
Arenev sõltuvus mustast teest. (Kes kohvi, kes teed, kes ...)
Jalad on pärast pikka tööpäeva kanged.
Hakkan vanaks jääma või mis.

See klaveritšikk on arenema hakanud. Päriselt ka. Vahepeal täitsa jään kuulama ja pean imestusega nentima, et täitsa kaunid helid kostavad sealt altkorruselt. Juba tehnilisemad lood on käpas. See tuli kuidagi nii järsku. Ükspäev ma kuulasin ja mõtlesin, et tal on vist mõni päris klaverimängija külas, sest täitsa muusika tuli sealt. Aga näed, juba mitmendat päeva on üsna ilus kuulata.

Miksi se herätyskello soi?

Mingi aeg tagasi (no nii paar nädalat) tõstsin toa ümber. Vahetasin ära kirjutuslaua ja voodi. Täitsa ise. Mis oli päris korralik pingutus, sest minu voodi all on mitte jalad vaid sahtlid. Ja kirjutuslaud kaalub vist terve tonni. Suhteliselt väikses toas nendega manööverdamine võttis üsna võhmale. Nüüd paistavad puud paremini aknast sisse. Mulle vähemalt tundub nii. Ja teine huvitav asi on ka. Selle aja jooksul, millal ma olen nö teises kohas maganud, mäletan ma paremini unenägusid. Peaaegu iga päev on ärgates unenägu meeles. Ilmselt tulebki see sellest, et kuna koht on "uus ja võõras", ärkan kergemini unenäo pealt üles. Eile ja täna ei tõusnud kohe pärast ärkamist üles, tukkusin veel, ja kuigi ärkamise hetkel teadsin täpselt, mida unes nägin, ei mäletanud enam pärast.

Mängisin üle mitme kuu esimest korda kannelt. Alguses olid keeled väga võõrad, sõrmed ei tahtnud üldse aru saada, mida ma neist tahan. Natuke kõhe hakkas. Et kas tõesti saab midagi sellist päriselt ära unustada. Hetke pärast mängisin juba nagu muiste. Aga ikkagi. Kui ma näiteks aastaid üldse ei mängiks, kas siis ununeks täitsa ära?

Munkki syö munkkia*

Opiskelen nyt suomea. Suomi on hyvin kaunis kieli. En tiedä, milloin saan puhua suomea kunnolla, entä nykyisin osaan jo vähän.

Mul on õpik aastast 1981 Edgar Valteri piltidega. Ja veel on mul Miikka ja Anki. Miikka on üks tuttav soomlane, kellega lobiseda saab, ja Anki on flashkaartide programm. Välgutab sul kaarte nina ees, mõtleb peaaegu ise välja, kui pika aja tagant mingit kaarti uuesti näidata (noh, millal ma selle tõenäoliselt ära unustan) ja genereerib terve hunniku graafikuid ka veel. Oikein hieno leikkikalu, ütlen ma selle peale.

*Munk sööb pontšikut. Munk sööb munka. Pontšik sööb munka. Pontšik sööb pontšikut.