Siis mu taevalaele ootan ma teid, siis joome teed ja laual muudki veel on

Oh, täna oli nii tore päev. Käisin nö tšikkidega linna peal. Muidu ma nolife'ingi kogu aeg üksi kodus. Endal hakkab juba ka imelik. Alguses oli jutt, et Mari-Ann ei saa, tal mingi insenerivõistlus, ja saame ainult Maritiga kokku. Aga kui kohale jõudsin, olid nad mõlemad kohal. Nii tore oli teid jälle üle pika aja näha! Ma igatsen ikka nii kohutavalt Reaalkooli. Kuna me ei suutnud midagi targemat välja mõelda, läksime jälle vanasse tuttavasse Hella Hunti. Sai muljeid vahetada ja teha kõiki neid nalju, millest ainult meie ise aru saame. Mõnitada üksteist, nii palju kui tahtsime. Ainult kõige paremad sõbrad saavad üksteist niimoodi mõnitada. See on hea. Mingil hetkel tuli Ardo. Siis me saime mõnuga ka teda mõnitada. Teooriad Mariti meeste, Mari-Anni meeste, Mari-Anni ja Ardo laste ja kõikvõimalike muude kahtlaste nähtuste kohta lendasid üle laua. Hetkel t1 said joogid otsa ja kuna oli oodata ka Siimu, hakkasime järgmist pleissi otsima. Maandusime Raekoja platsil ühte kohvi-kohvikusse (kõlab hästi ju: kohvi-kohvik...). Aga kuna Siim oli ajutiselt sant ja vigane, st ta oli oma pahkluu välja väänanud, ei tahtnud ta kodust nii kaugele tulla. Üritasime sobituda ühte Tehnika peatuses olevasse pubisse, kuid see oli silmnähtavalt venekeelse suunitlusega ja ei imponeerinud meile üldse. Koidu peatuse hiina restoranis jõime veel teed. Jõuti järeldusele, et minu lapse nimeks peaks saama Tamm Tamm vms. Okei siis. Üldiselt oli koosolek väga sisukas ja kõik päevakorra punktid võeti läbi. Tehti ka viisaastakuplaane ja määrati kindlaks sünnipäevad ja filmiõhtud.

Tänase päeva tähtsaim avastus: Ideaalse mehe kriteeriumitele peab vastama hoopis su parim sõber. Sest ta peab olema ideaalne, kuid siiski mitte "see". Ardo avastas, et Mari-Anni ideaalse mehe kriteeriumid on täpselt Siimu järgi tehtud. Ja et Marit ja Mari-Ann on kokku "vana ja haige", sest Mari-Ann on vana ja Marit on haige. Ja et mina olen noor ja terve ja seetõttu hoopis Ardo ideaalne naine.

Ma tahan teid jälle näha!

Ja siis me taevani tõstame tahtmised

Ma tahan midagi teha. Ma tahan helistada kellelegi. Ma tahan küsida tema käest, mida ta teeb. Ma tahan teda kutsuda õue või kuhu iganes. Ma tahan temaga rääkida, jalutada, pilli mängida, jämmida. Ma tahan siit ära. Ma tahan midagi teha. Ma tahan õue. Kohe.

Ma tahan võtta karmoška kaasa ja mängida seda. Kuskil, kus see teisi inimesi ei sega. Ma tahan lihtsalt olla. Ja mitte mõelda päevale. Mõelda millelegi muule. On vaid öö ja mina ja karmoška. Ja see inimene, kellega mul on hea koos olla.

Kas Sina tahad olla see inimene?

Ma mäletan ühte ööd, kui ma helistasin Efkule ja küsisin, mis ta teeb. Siis jalutasin (loe: kiirkõndisin) ma kesklinna. See oli täpselt aasta pärast Pronksiööd ja emme ei tahtnud mind linna lasta, sest kartis, et seal on ohtlik. Aga ma läksin ikkagi. Sest mul oli vaja õue saada. Mulle meeldib öösel õues olla. Mingis mõttes on siis hästi rahulik. Aga mingis mõttes ka hirmus.

Milleks riistad kui nendega luua ei saa

Dup-di-dup... See siin on muideks täpselt sajas postitus minu blogis.

To do-nimekiri pikenes suht automaatselt, nagu mul tavaliselt juhtubki:

• Otsida maa pealt ja maa alt, surnute ja elavate seast ühte asja.
• Minna aipisse ja ilmutada soovi ühtede mõnusate hiilgavate oivaliste tanksaabaste järele.
• Lõigata välja seelik ja seejärel see kokku õmmelda.
• Jõuda lõpuks Efku juurde Zetode pusa proovima.
• Mõelda Zetode pusa tellimise peale.
  
• Millalgi lähiajal (võib-olla) Kartaude sugupuu teise keskkonda ümber kolida.

Mulle tegelikult ei meeldi üldse to do-nimekirju koostada. Mulle meeldib minna niiöelda vooluga kaasa, vaadata, kuidas kujuneb, asjaolusid jooksvalt ümber hinnata, teha asju siis, kui mulle meeldib ja paremaks pean, mitte tunda endal kohustusi. Aga nüüd kui ma ühe sellise nimekirja olen teinud, on kaks võimalust. Ma kas teen nad ära või arvan, et nüüd on nad mul kirjas, ja unustan ära. Tegelikult on kolmas võimalus ka. Et see pagana nimekiri ei morjenda mind absoluutselt ja ma teen nad ikkagi ära siis, millal tahan, või siis, kui on kõige viimane hetk, või veel natuke hiljem.

Härra Ahven, meil ei ole Sulle uudiseid

Khm. Ma ei ole grammatiliste kategooriate juhtumi puhul fenomenaalset lahendust leidnud. Aga natuke olen mõelnud küll. Eks homme näis. Muideks, Eesti keele käsiraamat väidab, et meil on tegemist hoopistükkis morfoloogiliste kategooriatega. Võta nüüd siis kinni.

Üldiselt on veidi uimane olemine. Millest ma kirjutada tahtsingi? Vihma sajab. Kuigi väljas on pime, nii et päris kindel olla ei saa, aga ma arvan, et siiski sajab. Terve päeva on sadanud.

To do:

• Viimase kahe aasta Sotto kroonika. Ja kiiremas korras.
• Harjutada luukambriks. Sama kiires korras.
  
• Teha ära kõikvõimalikud kooliasjad. Veelgi kiiremas korras.
  
• Leida Aita sünnipäevaks sobiv lugu ja see ära õppida/kinnistada. Selleks on natuke rohkem aega.
  

Oh, kuidas mulle meeldib karmoška. See on nii ideaalne lihtsalt.

Ahjaa. Ja ma sooritasin arvutioskuste testi. Juhhuu. Umbes pooled mittesooritasid kusjuures.

Midagi friikidele

Tädi Mai blogist sain idee ja leidsin sellise asja... päris andekas või kes?

Grammatiline kategooria on hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad erinevad vormiüksused

Ma saan iga päevaga järjest rohkem ja rohkem aru, kui halvasti ma oskan õpetada. Täna üritasin kolmele (väga andekale) kaheksandikule seletada, mis imeloom on grammatiline kategooria. Ei õnnestunud. Sest vaatasin nende väsinud ja arusaamatuid nägusid ja kirusin ennast, et olin üldse alustanud. Ma saan aru, et neid isegi huvitab see, aga kui mina ei oska seda neile vastavalt nende tasemele selgeks teha, siis olen süüdi mina. Mina olen see, kes peaks õppima ja aru saama, enne kui hakkan teisi õpetama. Mina olen harjunud leppima igasuguste abstraktsete mõistetega, millest ma lõpuni 100% aru ei saa. Aga kaheksas klass ei pruugi seda veel osata. Neile peab kõike materiaalselt seletama. Ma üldse ei taha väita, et kaheksandikud on mingid väiksed lapsed, kes ei taipa maailma asjadest midagi. Ei, lihtsalt nad mõtlevad veidi teistmoodi. Mina ei ole lihtsalt veel kahjuks aru saanud, mismoodi täpselt. Ja kaheksanda klassi eesti keele õppeplaanist ei tea ma ka tuhkagi. Antud kaheksandikud on isegi tublimad ja arusaajamad kui tavalised kaheksandikud. Aga tõesti, kui ma üritasin neile seletada seletamatut, siis sain aru, et ma isegi ei saaks enda seletusest aru. No kena kevadet, ma ütlen. Mh. Ma vaatan, kui ma olen järgmiseks nädalaks välja mõelnud mingi sensatsioonilise seletuse grammatilise kategooria probleemile, siis võib uuesti üritada.

Diskrimineerige hoopis suitsetajaid

Eile kõndisin mööda Narva maanteed kooli poole. Ühel hetkel möödusin naisest, kellel oli alla aastane laps kõhukotis ja ise pahvis samal ajal suitsetada. Sellistel hetkedel võitlen ma alati endaga. Ühelt poolt kogun julgust, et sellisele inimesele midagi öelda. Tahaks küsida tema käest, miks ta nii teeb. Milleks ta selle lapse muretses, kui ta talle ja endale kõige paremat ei taha? Teiselt poolt aga püüan mõelda, et tema elu pole minu asi ja minust pole viisakas võõrale inimesele märkust teha. Sama lugu on jõmmidega, kes viskavad prügi tänavale ja arvavad, et nii ongi normaalne. Ma ei ole kahjuks sellist tüüpi nagu Mart Maameele, kes rääkis, kuidas ta Viljandis igal õhtul ja hommikul korjab tänavalt prügi kokku ja viib prügikasti. Mul pole julgust tänaval võõrast prügi koristama hakata. Võib-olla ma kunagi jõuan sellele tasemele. Aga sellistelt reostajatel tahaks küsida, millest nad hoolivad ja kas neile pole kunagi räägitud keskkonnahoiust.

Kusjuures teel Kaubamaja juurest ülikoolini oli umbes iga kolmas vastutulnud inimene suitsetaja. Mina olen suitsetajate diskrimineerimise poolt. Sest suitsetamine ei ole normaalne.