Vasakule, ikka vasakule

Ma tunnen mingit hingesugulust inimestega, kes on vasakukäelised. Ma ei pruugi neid üldse tunda, olen võib-olla ainult paar korda näinud, võimalik, et pole ehk isiklikult kohtunudki. Aga vasakukäelisi on erinevatel andmetel ainult 7-12% inimkonnast ja vähemused hoiavad ju kokku :). Kui näen kedagi vasaku käega kirjutavat, tahaks kohe kuidagi endast märku anda, et näe, mina olen ka vasakpoolne :P. Selline mõnus kokkukuuluvustunne tekib.

On räägitud, et paremakäelistel on paremad analüütilised ja keelelised võimed, vasakukäelised võtavad paremini vastu emotsioone. Arvatakse, et vasakukäelistel on suurem potentsiaal saada andekateks kunstnikeks, muusikuteks, näitlejateks. Mulle vähemalt meeldib seda uskuda. Ennast kiitmast ma ei väsi, kuidas siis muidu. Ma olen väga õnnelik ja rahul, et mind lapsena ümber ei õpetatud. Teen uhkusega kõike vasaku käega. No vähemalt neid asju, mida õppisin enne kooli: haaran asju, söön, kirjutan, joonistan, lõikan. Kooli käsitööõpetaja aga ütles, et tema küll ei oska ega viitsi mind vasaku käega käsitööd tegema õpetada, järelikult koon, heegeldan ja õmblen nagu teisedki, parema käega ja paremalt vasakule. Kuigi õmmeldes tahab nõel pidevalt vasakusse kätte rännata, kust ta pettunult peab paremasse tagasi minema, sest vasak lihtsalt ei oska. Arvutihiir on samuti parema käe alluvuses. Kannelt mängin ka nii, et parem käsi üleval ja vasak all, kuigi teoreetiliselt võiks ka teistpidi, kui kaardus äär paremal pool oleks. Õpetati ikka nii, kuidas "õige" on.

Vasakukäelistel on elus veidike raskem hakkama saada kui ülejäänud "normaalsetel" paremakäelistel. Sest pastakad kassades, püksilukud, arvutihiired, joonlaudade sentimeetrijooned, kastmekulpide tilad, autode käigukangid, süütevõtmed, pedaalid, fotokate pildistamisnupud, kirjutamisklapiga toolide klapid, wc-paberi hoidjad, rulluiskude tagapidurid, mõõtekannude skaalad, jalgrataste esipidurid, viiulite lõuahoidjad, spiraalvihikute spiraalid jne on alati totaalselt valel pool. Üle 2500 inimese sureb igal aastal paremakäelistele mõeldud asju kasutades. Üldse on vasakukäeliste keskmine eluiga madalam, kui paremakäelistel. See-eest oleme me andekamad. Saite nüüd.

Kuigi viimasel ajal on juba hakatud mõtlema ka vasakukäeliste mugavusele ja poest saab osta kääre, joonlaudu ja hiiri, millega minusugusel hea asjatada on. Kurb on ainult see, et need head asjad maksavad üldiselt tavalistest rohkem. Diskrimineerimine missugune.

Miks mul üldse tuli mõte täna sellist postitust kirjutada. Vaatasin Noorte hakkajate lühifilmi "Detektiiv", kus Dario kirjutab vasaku käega. Ja vahemärkusena, mulle üldse meeldivad nende filmid. Need on kohati rõvedad ja idiootsed ja kahtlase huumoriga, aga minu meelest on nad andekad. Soovitan vaadata. Naljakas on vähemalt.

Teemasse tagasi tulles: et te eales oma vasakukäelist last ümber ei õpetaks. Ta võib sellest eluaegse trauma saada. Ja pealegi on ta väga õnnelik oma vasakukäelisuse üle, sest see on ju nii eriline. Minule küll meeldib olla eriline.

Kõike head ja vasakut :)

Kaks meetrit kõntsa on mu pea kohal... ja mu jalad ei puuduta maad...

Näe nalja, mis mina täna teada sain. Et Marta Mia ongi Marta. Kummaline, kas pole. Minu jaoks oleks nüüd nagu kaks last. Üks on see, kellest Marit on kolm aastat rääkinud, teine on see, keda mina olen juba mitu korda näinud. Üks on Marta ja teine on Marta Mia. Kahtlane värk.

Aga homme ma lähen hoopis Sauele tööle. Huvitav vaheldus.

Hommikul lähen füüsika järelvastamisele ka. Jah, ma võtan julguse kokku ja lähen sinna, aga ma ei tea ap-sa-luut-selt, mida ta minust tahab või mida ma peaksin teadma. Sest ma ei oska füüsikat ja ma vihkan seda. Füüsika on nagu lämbumine nelja meetri sügavuse kõntsa sees. Siis on kindel, et oled üleni kõntsa sees ja hulbid ja lämbud seal siis kenasti. Mõnna.

Kes tahab ennast ribadeks või laua alla naerda, siis soovitan soojalt Soome arste.

Aa ja siis ma nägin eile öösel veel ühte eriti action unenägu jälle. Ma muudkui põgenesin kellegi eest ja vahepeal teesklesin surnut. Aga ma alati teadsin, mis ma pean tegema ja mis edasi juhtub. Mari-Ann teadis ka, aga teised ei teadnud. Üldse oli seal meie klassi kamp aktsioonis. Ja siis ma vahepeal sõitsin suuskadega ja kukkusin üle aia. Ja siis ma keerasin aja tagasi ja tegin kogu selle värgi veelkord läbi, et vaadata, mis siis juhtub, kui ma midagi teistmoodi teen. Ja kolmandat ja neljandat korda ka. Väga põnev oli igatahes kogu aeg, mis siis, et ma teadsin, mis edasi juhtub.

Lõppeks sõnad, mille muusika on kui muusika mu kõrvadele ja tants on kui tants, mis on liiga ilus, et olla tõsi. Ma oskan seda tantsu nii naeruväärselt vähe.

Tahaksin pihlapuu rüppe,
okstesse varjata pea,
tahaksin pihlapuu rüppe,
puhata oleks seal hea.

Pesevad vihmad ta marju,
nendesse vajutan suu.
Võta mind lehtede varju,
lõkendav sügisepuu.

Sinule laulan ja sina saad aru,
oled nii lihtne ja hea.
Sinule laulan ja sina saad aru,
toetan su tüvele pea.

(Urmas Alender "Tahaksin pihlapuu rüppe")

Magage hästi, te kõik...

Kirjutaks ka veidi homode teemal vahelduseks

Lugesin homoteemalisi postitusi ja kommentaare siin, siin ja siin.

Iga viha on tegelikult hirm. Inimene võõrastab neid, kes on erinevad. Võõras on potentsiaalselt ohtlik - see on kaitserefleks. Hetero viha homode vastu on hirm, et nad tulevad tema maailmapilti kahjustama, tema rahu rikkuma, tema positsiooni kõigutama. Homodel on täpselt samad tunded heterode suhtes.

Sellepärast mulle ei meeldigi homod. Ma rõhutan, et mulle ei meeldi, mitte et ma vihkan neid. Viha on rünnak, oma halvakspanu vägivaldne väljanäitamine. Mina ei oska rünnata, ma ei oska vihastada. Kui mulle midagi ei meeldi, üritan ma lihtsalt ära minna. Kui mu õigusi tõsiselt piiratakse ja soodsamasse paika minna ei ole, võtan muidugi midagi ette.

Samamoodi ei meeldi mulle usklikud ja venelased. Sest nad on minust erinevad, mulle võõrad. Ma tajun neis ohtu oma rahulikule eksisteerimisele. Ja seda mitte sellepärast, et neil oleks peal sildid "homod", "usklikud" või "venelased", vaid selle pärast, kuidas nad käituvad. Mul on väga ebamugav, kui mind sunnitakse nägema või tegema asju, mis mulle ei meeldi.

Konkreetseid näiteid tuues. Homode puhul tekitab minus vastikust avalikus kohas suudlemine jne, samas ei ole minu silmis antud juhul erandiks ka heteropaarikesed. Kuna avalik ruum on suur ja lai, siis ei ole mul mingi küsimus minna teise kohta, kus vaateväli on puhas. Seega ei pea ma nendega kokku puutuma, kui mul ei ole selleks soovi. Homoparaadi puhul on sama jutt. Mul ei ole mingit vajadust minna paraadi toimumiskohta tolknema ja siis viriseda, kuidas minu rahu rikutakse. Ma ei tea, et mul oleks homodest sõpru, kui, siis mõned kauged tuttavad. Sellepärast ei ole ma väga pädev selle koha pealt sõna võtma, aga ma arvan, et kui inimene on ise meeldiv ja mul on temaga ühised huvid või harrastused, siis ei tohiks tema seksuaalne suundumus küll meie sõprust rikkuda. Õigustest rääkides, Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Kui see oleks minu otsustada, lubaks ma homodel abielluda ja lapsendada jne. Palun, olgu õnnelikud ja väärilised ühiskonnaliikmed, osaledes järeltuleva põlve kasvatamisel. Kuigi sel juhul ma oleks natuke mures nende laste pärast, kelle vanemateks on homod. Ma ei oskagi selgeid põhjuseid välja tuua, see on lihtsalt jälle see oma-võõras-kaitserefleks. Sest ma olen patrioot ja loodan tubli eesti rahva edukale tulevikule.

Mind häirib usklike püüd ateisti manitseda ja usku pöörata. Ma ei poolda koolides kohustuslikku usuõpetust. Kirik on minu jaoks koht kunsti ja muusika eksponeerimiseks, kuigi sel juhul häirib mind vahel selle kunsti ja muusika usuline eesmärk ja tagapõhi. Tihti on mul kahju, et selliseid väärtusi on raisatud minu silmis kasutule sõnumile. Mul on väga ebamugav, kui pean osalema jumalateenistusel ja minult oodatakse näiteks vajalikul kohal püstiseismist ja palve lugemist. Ma tean, et külla minnes tuleb järgida pererahva reegleid, seepärast jätan võimalusel sellel ajal kirikusse minemata. Jälle sama reegel: kui ei meeldi, leia mõni muu koht.

Venelased on otseseks ohuks minu rahule. Ma olen õnnelik, et ma saan kasvada vabas riigis ja ei ole pidanud kannatama Nõukogude võimu all. Venelased on lihtsalt temperamentsed, neil on teistsugused väärtushinnangud. Nad on erinevad, järelikult võõrad ja ohtlikud. Nad ei saa üldiselt aru põhimõtetest ”külas kehtivad pererahva reeglid” ja ”kui ei meeldi, mine ära”. Aprillirahutused näitasid selgesti, et venelased on valmis võõral maal oma tahtmist vägivallaga saavutama. Sest see siin on eestlaste maa ja eestlaste riik. Kui nad tahavad siin elada, siis palun, aga järgigu meie reegleid. Ma ei taha diskrimineerida venelasi, aga ärgu nemad diskrimineerigu meid, pidades Eestit ikka veel Venemaale alluvaks. Kui nad ei soovi siin meie reeglite järgi käituda, on Emake Venemaa neid ju avasüli ootamas. Venemaa on niigi suur, neil võiks ju seal ruumi olla, eestlased soovivad oma pisikesel maalapil rahus elada.

Kokkuvõte jutust: kodus oled sina peremees, külas tee nii, nagu seal on kombeks. Kui ei meeldi, mine koju tagasi :)

Jugovisioon ja muud loomad

Esimene Eurovisioon, mida ma mäletan end vaatavat, oli 1996. aasta oma, mille võitis Iirimaa "The Voice". Mäletan, kuidas vaatasime seda maal, mina lamasin kõhuli teleka ees, mäletan võidulaulu esitaja kleitigi. See päev, kui televiisorist tuli Eurovisioon, oli alati veidi eriline: tohtis kaua üleval olla, sai kuulda ilusaid laule ja põnevat punktilugemist. Meil olid alati enda tehtud punktitabelid, kuhu, pliiats näpus, agaralt riikide tulemusi märkisime. Valisime laulude seast oma lemmikuid. Aegade jooksul on Eurovisiooniga toimunud katastrofaalsed muutused. Laulud pole enam laulud, punkte märkida ei viitsi, sest niigi on teada, kes kellele punkte annab, võidab täiesti suvaline laul, millel pole muusikaliselt mitte midagi pakkuda. Alates Türgi võidust Eurovisioonil 2003. aastal olen ma igal aastal lubanud endale, et järgmisel aastal ma oma aega ja närve selle jaburluse peale enam ei raiska. Ja eranditult igal aastal olen oma lubadust murdnud. Sest 2004 võitis Ukraina "Wild Dances", mis oli päris kobe, 2005 meeldis mulle Norra "In My Dreams", mis jäi kahjuks üheksandaks, 2006 võidutses Lordi, kelle võit minu jaoks Eurovisiooni aegadetagust huvitavust veidi tagasi tõi. Ikka ootan ma uut aastat ja uut Eurovisiooni, meeles mälestus sellest, mis ta kunagi oli ja lootus leida selles komejandis veel midagigi kultuurset ja põnevat. Sellel aastal oli minu ainuke valik Soome. Teised laulud olid alla igasugust arvestust. Hea küll, ma oleksin rahul ka selliste enam-vähem laulu mõõtu välja andvate europop-lauludega, nagu näiteks Norra või Kreeka, aga suurem osa... mul lihtsalt ei ole sõnu selle kirjeldamiseks. Minu emme ütles päris õigesti, et tuleks teha neli erinevat võistlust: üks Põhjamaadele, teine Lääne-Euroopale, kolmas sinna lõunapoole (Türgi, Kreeka, Albaania jne) ja idabloki riigid võivad rahumeeli pidada oma Jugovisiooni kedagi segamata. See, mis praegu toimub, on poliitika, mitte lauluvõistlus. Mina olen rääkinud.

P.S. Sellest, et Venemaa võitis, vaatan ma lihtsalt mööda. See laul ei olnud seda väärt.

Ja Marta Mia ei tahtnudki täna jäätist...

Nii, käisin täna teist päeva tööl. Veetsin päeva nelja lapsega vanuses poolteist kuni kolm aastat ja kehastasin niiöelda abikasvatajat. Pesin põrandaid ja pesin lapsi. Üldiselt oli tore. Eriti kui hommikusöögi ajal tuli raadiost sms-laenu reklaam "Mitte tundigi ilma rahata", mille peale kolm vanemat leelutasid mitu minutit: "ilma rahata, ilma rahata, ilma rahata". Eile keset lõunaund tahtis Lene potile ja potil istudes pidas minuga maha sisuka vestluse teemal kool, õppimine, sõbrad ja jalgrattad. Ise kolmeaastane ja suhtleb täitsa vabalt. Marta Mia suhtleb peaaegu sama vabalt, ainult et tema suhtlus koosneb väljenditest Ei!, Ei taha!, Ma ei söö! ja Ei taha potile! Õues kasutasid nad omavahel lauseid stiilis:"Mul on sipelgad püksis" ja "Mul on terve hunnik mesilasi mütsi sees". Artur on praegu kõige pisem, pooleteiseaastane. Aga ta on nii armas, sest ta ei karju, ei vaidle vastu, sööb oma toidu ära ja suudab üksinda kahe autoga mängida päris kaua aega. Susanna jälle kordab leplikult järele kõike, mida sa talle ütled. Näiteks lõpetasin ta käte ja musi pesemise ja ütlesin: "Valmis! Susanna läheb mängima!" Ja tema järgi: "Valmis! Sanna läheb mängima!"

Niisugused lood.

Marta Mia: Ei taha süüa!
Lene:Ei taha süüa!
Susanna (kõhklevalt):Ei taha süüa...

Ahvipärdikud :P

Vahepealsetest arengutest

Matemaatikaga ei lähe eriti hästi. Aga ma ei muretse. Läheb, nagu läheb, juhtub, nagu juhtub. Konsultatsioonides oli vähemalt lõbus - see kaks korda kui ma sinna sattusin. Tegelesime jälle sõnade väljamõtlemisega. Minu poolt pointser ja Marellalt hüperpotentsmass (kõik poolitatud hüpotenuusi süü). Mari-Ann vist jõudis järeldusele, et seda mõõdetakse meetrites. Igatahes suutsin ma ka Mariti hetkeks segadusse viia, kui küsisin talt, kas ta teab kuupide summat. Tema hakkas mulle kuupide summa valemit ütlema ja mina sain talle teatada järgmist tõsiasja: "Kuupide summa on risttahukas." Mari-Ann siis tahtis selle fundamentaalse väite üles tähendada, et meelest ei läheks, aga kirjutas vihikuserva: "Kuupide summa summa on risttahukas." Matemaatika hakkab pähe mõnikord, noh. Et asja parandada, oli lõpptulemus selline: "Kuupide (summa) summa on risttahukas." Põneeev...

Ma olen nüüd päris mitu õhtut jälle Kartaude sugupuud täiendanud ja tänase päeva seisuga sisaldab see 2756 nime. Minge vaadake ise, kui ei usu.

Veel üks saavutus. Tegin korraliku lingvistikaülesannete nimekirja teemade ja keelte kaupa. 165 korralikku ülesannet on mul. Kes harjutada tahab, siis nõudke ;) Muide, ma vist ei olegi avalikult teatanud, kuidas mul lingvistikaolümpiaadil läks. See oli küll juba kuu aega tagasi, aga parem hilja kui mitte kunagi. Ehk siis sain viienda koha ja sõidan augustis Bulgaaria palavuse kätte ajusid ragistama. Mari-Annil ei läinud seekord nii hästi, ta oli alles üheksas. Ja mul on nii kahju, et Mari-Ann või Ingrid ei saanud rahvusvahelisele. Sest mul saab väga "huvitav" olema selles meeskonnas, mis rahvusvahelisele sõidab. Aga noh, juhtub. Ja halb uudis on veel see, et Mari-Ann ei tule laagrisse ka. Reetur selline.

Laupäeval käisin Kristeli sünnipäeval ka. Väga lahe ja tore ja lõbus oli. Kristelil on hästi ilus maja ja aed ja üldse elab ta väga toredas kandis. Seltskond oli mõnus. Öösel kell neli on kõige õigem aeg vahetada mõtteid imaginaararvude ja eksistentsiaalsete probleemide üle. Selleks vist on ainult Reaalkool võimeline. Ja me olime kained. Välja arvatud Karl, aga tema puhul pole vahet, kas ta on purjus või kaine, ta on ikka sama imelik.

Ühiskonna riigieksam oli lihtsalt nõme. Veel üks arutlus kirjutada. Mul on nendest arutlustest nii kõrini. Ma hakkan vaikselt kaotama arutlusvõimet, kui seda minust niimoodi kogu aeg välja pigistatakse.

Täna hommikul oli selline jogurtiisu, et mine hulluks. Ma peaaegu läksingi. Aga emme päästis mu ja tõi poest jogurtit. Jogurti nimi oli Maasika rapsoodia. Põnev nimi.

Jõekäärus maas on käterätik...
Tahaks ujuda... meres...

Opereti rajaja oli Offenbach mitte Orff

Nii. Sooritatud. Viie sain. Pilet oli jube. Et see pagana ekspressionismus peab ka igal pool ees olema. Grieg ja ooper ja operett.

Homme lähen raekotta vabariiklike olümpiaadide vastuvõtule.

Homme on Kristelil sünnipäev. Et ma ei unustaks talle lilli osta. Laupäevaks kutsus ta mind sünnipäevapeole. Ma ei ole tema juures kunagi käinud, eks näis, kuidas üles leian. Aga üks asi on kindel - see on see maja, kus Joonas elab. :P

Nüüd ma vist natuke aega ei kirjuta siia midagi. Helistage.

Raske õppusel, kerge lahingus

Raporteerin.
Muusika eksamiks õppimise hetkeseis: Euroopa muusika õpitud, kuulamine õpitud, eesti muusika vaja veel korra üle vaadata
Meeleolu: Väsinud, aga lootust on
Töötahe ja õpihimu: Loodan loomulikule intelligentsile
Eksami aeg:2 tunni pärast

Wish me luck

Tempo minimaalne

Raporteerin.
Muusika eksamiks õppimise hetkeseis: Just jõudsin minimalismini
Meeleolu: Košmaar... põlved valutavad
Töötahe ja õpihimu: Ammu negatiivsed
Eksami aeg:10 tunni pärast

Õues läheb valgeks muide

Totaalne jamss noh

Raporteerin.
Muusika eksamiks õppimise hetkeseis: Olen impressionismi juures, veel on jäänud terve 20. sajand pluss eesti muusika
Meeleolu: Katastroofiline
Töötahe ja õpihimu: Nullilähedased
Eksami aeg:HOMME

Andke abi