Kas siis selle maa keel

Tänase päeva ja onu Kristjan Jaagu auks:

kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?







Täna on emakeelepäev. Eelmise aasta emakeelepäev oli mul väga sisukas. Seekord kulgeb päev pakkimise ja laagriks valmistumise tähe all. Igav ja kodune. Soto laager tuleb. Tõstamaal. Ma veel täpselt ei tea, kuidas ma sinna saan, aga homse hommikuni on ju veel aega mõelda ja arutada. Teisipäeval tulen tagasi. Ja kolmapäeval sõidan Tartu Ülikooli lahtiste uste päevale (loe: Teaduskooli vastuvõtule). Tegelikult lähen ju lahtiste uste päevale ka. Kuulan oma eriala infotundi ja olen muidu tubli. Erirongiga saan sõita. Täitsa tasuta. Luksus missugune.

Une nägu

Nägin unes, et oli Keki sünnipäev ja ma olin tema juures külas. Hmm, ma pole tegelikult kunagi tal külas käinud. Igatahes. Ta tegi igasuguseid majatuure ja särke-värke. Jube suur maja oli neil. Eriti kaua peatus ta WC tutvustamisel. Tema õde hõljus vahepeal mööda ja mingi aja pärast ka ema. Ma pole ka tema ema tegelikult kunagi näinud ja õde tal ilmselt ei olegi. Seal oli teisi külalisi ka päris palju, suurem osa neist mulle tuttavad, aga praegu ei mäleta enam, kes need olid. Laua peal oli süüa ka, aga ainuke asi, mida ma mäletan ennast söömas, olid kartulikrõpsud. Poole ajast ma magasin, nagu ma mõnikord külas olles teen (eriti Mariti juures, noh vajun ära lihtsalt ja kõik arvavad, et ma olen liiga palju joonud). Siis Kek pani mingi äratusjublaka mulle kõrva äärde helisema, aga selle pinin oli nii vaevukuuldav, et ma ärkasin üles pigem tema sahmerdamise, kui selle pinina peale. Siis toimus veel igasuguseid asju, mida ma ei mäleta. Vahepeal olid õues ujumisvõistlused. Öösel. Bassein meenutas kahtlaselt mingit segu Bulgaaria hotelli ja Egiptuse hotelli basseinidest. Vähemalt oli sisukas unenägu üle pika aja.

Sebuah pulau

Oi, esmaspäeval tulid ju lingvistikatulemused! Ja mina olen sillas. Peaaegu sama hea tunne on, nagu ma oleksin ise võitnud. Sest Reaal napsas kolmikvõidu. Fanfaarid, ovatsioonid! Doris oli esimene ja Irene oli teine ja Pungas oli kolmas. Ja üldse oli edasisaajate seas nii rõõmustavalt palju tuttavaid, et meeleolu on väga kõrgel. Sandra ja Uku olid ka eriti tublid. Sandra oli parim kaheksandik ja kokkuvõttes kuskil kaheksanda kümne sees, Uku veel natuke tagapool. Aga kuna varem pole kunagi kaheksandikud lingvistikaolümpiaadil võistelnud, siis on see supertulemus. Kes juhuslikult ei tea, siis lingvistikaolümpiaad toimub ühes vanuserühmas ja terve Eesti õpilaste tulemused pannakse koondtabelisse, seega võistlesid minu tublid kaheksandikud terve Eesti 9.-12. klassi õpilastega. Ja minu hinnangute järgi oli kokku osalejaid kindlasti üle 200. Nüüd tuleb jääda põnevusega lõppvooru ootama.

Signs

Leidsin tikri blogist. Mul ei ole sõnu :).

Lumevärv mu silmades on tuhmunud

No miks see pagana lumi jälle sajab??!!! grr..

Üldiselt sain jälle ühe asjaga hakkama. Tegin blogi. Kartaudele. Siin. Loodan, et on abiks kellelegi. Mulle näiteks. Heh.

Eile oli ju nii ilus ilm... Ja täna siis jälle niimoodi. Aru ma ei taipa.

Param-paraa

Teate mis. Päike tõuseb kohe. Juhuu. Taevas on suht selge praegu... Täna võiks ilus päikest täis päev tulla ja lumi võiks ära kolida. Mitu päeva on juba kevade lõhn olnud. Tahan juba tenniseid jalga panna. Tahan juba hulkuda. Tahan juba.

Kuulake muusikat.

Maa Tund

Kas mulle ainult tundub, või Orkuti ahelkirjade sisu ongi huvitavamaks läinud?

Täna sain tervelt kaks sellist. Esimene oli koerast, kes jäänud peremeheta. Tavaline asi, selliseid kirju saadetakse tihti laiali. Aga seekord oli see abipalve kuidagi eriti kaasahaaravalt koostatud. Ei hakka seda siia kopeerima, kõikide Orkutisõltlasteni jõuab see varem või hiljem nagunii.

Teine oli üleskutse pidada Maa Tundi. See tähendab siis 28. märtsil üheks tunniks lülitada välja kõik elektriseadmed kodudes, kohvikutes, tänavatel, et kas või sümboolselt võidelda elektri ülemäärase kasutamise ja globaalse soojenemise vastu. Traditsioon sai alguse 2007. aastal Sydneys ja sellel aastal on aktsiooniga ühinenud juba väga paljud maailma linnad. Lisainfot saab siit.

Kui ma suudan meeles pidada (sest tavaliselt magan ma igasugused tähtsad päevad ja kellaajad, nagu näiteks kevade algus vms totaalselt maha), siis ma tahaks küll ka oma osa sellesse ettevõtmisse anda. Põnev ju.

Mina jagada viiega on ebarats

Eile olin lastetoas. Neli tundi. Mis kohati tundus hullem kui 12 tundi tööl. Sest.

Alguses oli Liisi ka, aga pärast olin üksinda. Ja lapsi oli kõrghetkel korraga viis. Viis! 5! Üks aasta kahekuune, kolm umbes kahest ja üks kolme poolene. Hmm. See aasta kahekuune oli suhteliselt viril ja ma püüdsin peamiselt teda lõbustada, vahepeal üritades ennast jagada ka teistele väiksematele, lootes, et suur poiss saab endaga ise hakkama. Aga tuli välja, et ei saanud. Ühel hetkel sai tal kõrini või solvus või ma ka ei tea mis. Õnneks olid kaks pisemat siis juba ära läinud ja ma sain teda lohutama hakata. Hakkas lihtsalt nutma ja korrutas, et temal on igav ja ta tahab koju ja ei taha siin mängida. Pakkusin talle kõikmõeldavaid mänge ja mänguasju ja lubasin, et nüüd ma ju saan temaga mängida. Ei, miski ei aidanud. Siin ei olevat nii häid mänguasju nagu kodus. Küsisin, kas ta tahaks juua või pissile. Läksime siis pissile ja pärast tahtis juua ka. Sellega läks tuju natuke paremaks. Aga kuna ma olin tema lohutamisega hõivatud, ei suutnud ma teisi lapsi täielikult valvata ja Euks otsustas, et on sobilik kukkuda ja pea ära lüüa. Õnneks tuli nagu kingitusena just sel hetkel Eilika, kes läks temaga hunti ja Mailist otsima. Ohhh... Viimased pool tundi olin ma ainult selle kolme ja poolese päralt. Vaatasime autosid ja maailmakaarti ja vedasime kaupa poodi. Ära minnes oli jälle virin lahti. Tahtis veel mängida, sest siin on ju palju paremad mänguasjad kui kodus (meenuta siinkohal umbes üheksa rida kõrgemal öeldut).

Soojust, värve, rõõmu, vabadust

Tahan suve. See võib tunduda imelikuna, teades minu ebatolerantsust kuumuse suhtes. Aga eesti suvi on tavaliselt nii oivaliselt optimum.

Ma tahan folki. Tahan panna jalga tennised ja kõndida spordihoonest Kirsimäele. Istuda pingile ja uneleva pilguga järvele vaadates süüa ära oma hommikusöök, mis koosneb juustukuklitest ja jogurtist. Istuda seal ja unustada ära kõik. Kuulata, kuidas lehed sahisevad. Panna silmad kinni ja mõelda kõigele ja mitte millelegi. Püüda lavalt kostvaid sound-checki hääli. Tahan kõndida Kaevumäe poole ja põrnitseda suitsetajaid nende aedikus. Tahan visata murule pikali ja kuulata. Kuulata. Tahan trügida toidutänaval ja seista mulgipudrusabas. Tahan seda süüa Aida poole kõndides. Tahan vaadata inimesi, lapsi, jalgrattaid. Tahan. Tahan. Tahan olla. Tahan laulda selle maa keeles. Ja ma tahan näha kedagi.

Sina mängid iga takti esimest ja mina mängin iga takti teist

Postitus lühilausetes:

Neljapäev. Olin tööl. Sain Silvialt noodid. Harjutasin kannelt.

Reede. Olin tööl. Olin kooriproovis.

Laupäev. Harjutasin kannelt. Olin Mari-Anni sünnipäeval.

Pühapäev. Olin Pillipeo proovis. Olin surnud.

Postitus põim-, rind- ja muudes ülipikklausetes:

Jääb ära.