Lisalugu tuleb meilegi üllatusena

Eriti ei viitsi siia kirjutada tegelikult. Aga miskipärast ütlevad hääled peas, et peaks.

Soto laagris olin neljapäevast pühapäevani. Viljandis. Reaalselt kannelt mängida sai üllatavalt vähe, kuna suurem aur läks kandlefestivali kontsertide kuulamisele ja niisama passimisele. Neljapäeva õhtul vajus kogu rahvas poole kümne ajal juba ära. Tuled kustu ja tudile. Reedel vist pidasime natuke kauem vastu. Aga laupäeva öösel jutustasid mõned veel kella kaheni. Sabotööri mängisid ka. Laupäevane proov kestis üldse ainult pool tundi, mille jooksul vaatasime üht uut lugu ja siis arutasime, mis järgmises laagris toimub. Sügisel vist hakkame uut plaati salvestama.

Nagu mis mõttes on õues 9 kraadi sooja?

Vikker viinake

Kalts on olla jälle. Põhjused samad, mis alati. Lisaks on lihtsalt kurb ka veel.

Õues on kevad. Nii et lootust on suvelegi. Kunagi.

Homme hommikul võtan oma elamise kukile ja hakkan Viljandi poole roomama. Vaatab, kas kohale ka jõuab. Soto laager ja kandlefestival on seal. Äkki lähevad mõtted natuke mujale. Või siis ka mitte.

Võtsin raamatukogust Canterbury lood. Tõlgitud inglise keelde. Inglise keelest. Et minusugune ka aru saaks. Aru võib-olla saan küll, aga kas viitsin lugeda ka, see on teine asi. Värssides ju.

Kõige parem rohi on tudu. Aga ma ei saa siin koguaeg ju Uinuvat Kaunitari ka mängida, asjad on vaja kokku pakkida ja saabastele suurpuhastus teha ja miljon muud asja.

Ja viki server on maas. No mida asja.

Maamees otsib printsessi

Eile Grete paaritas sokke. Jutu sees olid enne "Maamees otsib naist" ja "Unistuste printsess".

Grete: "Mul on siin viis üksikut sokki: üks printsess ja neli printsi."

Mina: "Las proovivad seda kristallkingakest jalga. See prints, kellele jalga läheb, saab printsessi omale."

...

Grete: "Ma sain need printsid nüüd paaritatud."

Mina: "Omavahel või?"

Grete: "Geiparaad."

Täna käisin Mari-Anniga kinos seda Älissifilmi vaatamas. Mage film oli.

Pärast läksin ostsin bussijaamast endale õhtuks pileti valmis. Mida mulle tegelikult üldse ei meeldi teha. Piletit valmis osta. Sest mul on kalduvus mõnikord hilja peale jääda ja siis on ju halvasti, kui pilet juba olemas on. Ja noh, muidugi ma jäin hilja peale. 17 bussist jäin maha, siis kooserdasin trolli peale. Tegin miskipärast siis veel siukse vea, et läksin Koidu peatuses maha. Lootsin, et 23 tuleb või midagi. Ei tulnud. 16 tuli, millest mul midagi kasu polnud, aga Kalle helistas mulle samal ajal, mistõttu mu tähelepanu täiega ära hajus, ja siis ma sõitsin selle 16-ga Estonia juurde. Kell oli selleks ajaks juba lootusetult palju. Siis võtsin ma takso (taksojuht oli mingi eriti õhinas aktsendiga rääkiv onu, kes tahtis kõike minu kohta teada ja torises valgusfooride peale, et nad üldse roheliseks ei läinud, sest mul oli ju kiire). 2 minutit pärast bussi õiget väljumisaega jõudsin kohale, aga buss ootas mind ja ma jõudsin täitsa bussi peale. Aga kuri olin enda peale ikka. Järgmine kord ikka ei tasu piletit valmis osta.

Praegu vaatas toakaaslane "Tõehetke". No ei ole see intelligentsete inimeste saade. Väga rumalate inimeste saade on see. Ma ei saa aru, miks Võrno seda teeb. Tema ju ei tohiks nii rumal olla.

Hardunud bürokraadid

Mitte midagi arukat ma teinud ei ole. Vanemat Eddat pole läbi saanud. Õpikut pole alustanudki. Ladina keel on üle kahe nädala tegemata juba. Homseks on referaaditeema valimata. Ja siis veel need sada asja.

Aga ma tegin ühe lingvistikaülesande. Mis on üsna kahtlane, kardetavasti lõppvooru ei sobi, aga loota ju võib.

Ja vähemalt ma käisin täna kirjanduse loengus. Paari nädala tagusest "rüütel ja tema armastus"-teemast oli saanud "Petrarca ja tema Laura", mis on ju sisuliselt täpselt seesama.

Nädalavahetusel tahaks minna kaema seda kolmdeefilmi. Älissit noh. Eile õhtul vaatasin muidu siukest šedöövrit nagu "The other Boleyn girl", mis oli täitsa põnev. Vahepeal oli ainult natuke liiga põnev, kui kahel persoonil pead maha võeti. Ja tead, see tüüp, kes mängis "Across the Universe" filmis Jude'i, mängis nüüd seal filmis George'i (kes muuseas oma peast ilma jäi). Nunnu. "Tšill", ütleks vist Grete.

Keerab ära

Ilmal on identiteedikriis. Kord paistab päike, siis tunni aja pärast sajab laia jõululund, siis on jälle taevas selge, kuni tulevad pilved ja hakkab uuesti sadama. Huvitav, kas see oli sellel nädalavahetusel mingi Räpina eripära või oli igal pool nii.

Mingit Eesti laulu nimelist saadet ei vaadanud, istusin sellel ajal Räpina muusikakoolis hunniku puhkpilduritega. Täna nägin kordust. Totaalne jamss. See Rapuntsli lugu kummitab muidu praegu natuke. Vot see oli laulu moodi. Mitte nagu need ülejäänud. Mitte, et ma oleks õudsalt tahtnud, et see laul oleks Eurovisioonile läinud. Lihtsalt oli normaalsem lugu kui teised. Iiris Vesiku laulu taust oli ka lahe, ülejäänu, mis seal peal oli, oli jama.

Tead küll, pühapäeviti tulevad telekast need loodussaated. Päris naljakad on mõnikord.

Ükskord oli selline nädal, kus oli kaks reedet. Ausõna. Seekord kahjuks ei olnud selline nädal.

Akna taga rõõmsalt vulisevad veed

Inimesed tahavad kõigele nimesid panna, kõikide asjade ja nähtuste, tegevuste ja mõtete jaoks sõnu välja mõelda. Ei saagi aru, mis häda neil sellega on. Ühes loengus tuli lambist mõte, et kui mul oleks mingi loom, siis ma paneks talle nimeks Ludvig.

Mängisin täna üle saja aasta kannelt. Kandlekott oli juba päris paksu tolmukorra all. Pühkisin puhtaks, võtsin kandle välja ja hakkasin häälestama. Kõik keeled olid suurest nördimusest pool tooni madalamaks veninud. Siis nuusutasin natuke Sotto lugusid ja mängisin muid ka, mis parasjagu meelde tulid. Varsti tuleb laager.

Tahaks veel seda viinamarjamahla. Ja banaani tahaks ka. Pood pannakse küll alles poole tunni pärast kinni, ma jõuaks küll. Aga ei viitsi. Mahlajäätisest ei ütleks ka ära.

Eile, kolmapäeval, muideks (kuigi terve kolmapäevase päeva oli mul neljapäeva tunne) läksin sinna, kus pitsat saab ja sõin ühe pitsa. Vääääikese pitsa, mis tegelikult oli nii suur, et mul oli kõht täis ammu enne, kui pitsa otsa sai. Ma olin suurepäraselt teadlik, et nii juhtub, sest nii on ennegi juhtunud, ja mitte ainult minul. Aga mingi hasart oli sees, et kas ma olen nii äge tüüp ja sel korral jõuan kõik üksi ära süüa. Ja jõudsingi.

Pedäjit

Ma ütlen kohe alguses ära, et üldiselt oli mul täna hea tuju. Päike ja kevade lõhn ja nii edasi, onju.

Aga korra sain ma natuke pahaseks. Kes mäletab, siis ükskord käisin ma raamatukogus ja sain pahaseks. Sest mina tahtsin välja printida inglise keele materjale, aga arvuti ei tunnistanud mind ja printimismasin ei tunnistanud mu kaarti. Siis jooksin mitu korda infolaua ja meediasaali vahet trepist üles-alla. Küll pidi mu lugejakaarti uue ID-kaardi peale ümber tegema, küll teist ja kolmandat. Kuni hakkas loeng ja jäigi printimata. Hiljem printisin lihtsalt Mariti juures. Täna aga läksin ja tahtsin uuesti printida, varusin igaks juhuks endale kohe palju aega. Ja jälle ei saanud. Ja jälle jooksin edasi-tagasi, et infolauatädi saaks minu andmeid kolm korda üle kontrollida. Meediasaali onu oli põhjendamatult kuri mu peale ja tekitas mus tunde, nagu ma oleksin viimane loll, kes ei saa millestki aru. Ma tõesti ei saanud millestki aru, kui ta enda ette sellise halvustava tooniga pomises. Ütles, et masin ei loe mu ID-kaarti kiibivea pärast. Ma pakkusin, et äkki peaks siis uue ID-kaardi tegema. Selle peale ta nähvas, et milleks, see ei aita. Et igal pool mujal on ka ID-kaartidega sama probleem, mitte ainult seal. Siis ma julgesin ta käest veel küsida, et milleks siis üldse ID-kaart, kui seda üksi masin ei tunnista. "Kust mina tean, miks Te ta üldse tegite omale." Siuke onu ongi. Käisin jälle infolauas, kus mu printimiseraha ID-kaardi pealt magnetribaga Partnerkaardi peale kanti. Aga meediasaali arvuti ei tunnistanud ikka mind. Järjekindlalt teatas mulle, et "prinditöö katkestatud, tundmatu konto". Vot ja siis ma sain pahaseks. Mina olen teinud kõik õpetuse järgi, kuulanud, mis mulle öeldakse, aga robotid mässavad. Siis läksin konsultandi juurde ja kurtsin oma muret. Tema tuli koos minuga arvuti juurde ja vaatas, et tõesti on mingi viga, ja ei hakanud minuga pahandama, nagu see onu. Aga mingi peaarvuti oli vahepeal kokku jooksnud ja ta arvas, et võib-olla sellepärast ta ei tunne minu kontot ära. No johhaidii, ütlesin mina sellepeale ja läksin loengusse, sest kell oli juba palju. See konsultant palus homme tagasi minna ja infolauatädile kurja häält teha.

Foneetika loengus lugesin Vanema Edda järelsõna. Pärast loengut kasutasin juhust ja pugesin natuke õppejõule. Õppejõud ütles, et "oli meeldiv juttu ajada".

Ammu pole pilte näidanud. Täna tegin siukse. Aken on ikka jube must juba. Aga mis teha.

Mina olen Tuu-Tiki, kes tunneb ninaga sooja tuult

Kui tahad, et midagi tehtud saaks, tee see ise ära. Ja ma tegingi. Sai tehtud ka. Mingi kvaliteediga.

Eile tundus, et üldiselt on natuke kurvad lood. Selle kokkutulekuga. Aga kurbadest lugudest saadakse üle. Ja pole see ju surmaoht, mis ähvardab.

Täna on tuju hea. Sest päike paistab. Ja taevas on sini-sinine. Ja isegi üks kraadikene on sooja.

Ja asjad liiguvad jälle. See on positiivne.

Inglise keele töö oli täna. Tund aega enne hakkasin õppima. Töö oli naeruväärselt lihtne jälle. Pealegi peab ainult 51% pingutama, et läbi saada. Hindeid ju ei panda. Pärast tööd oli mini-presentations in groups. I was totally unprepared (like always), so I had to come up with something on the spot, which appeared to be perfectly acceptable. So I improvised a five-minute-talk about Wikipedia and it didn't turn out so bad at all. Quite consoling is to hear that there are other people too whose pronunciation is a disaster.

Kas just esimest korda elus, aga üle väga pika aja igatahes jõin viinamarjamahla. Mis lõhnas ja maitses (üllatus-üllatus) nagu vein.

Kui rahvas kõnnib plärts-plärts

Urr, jätkuvalt mulle ei meeldi, kui robotid mässavad. Blogi läks jälle lolliks. Ja Saagal on omad kapriisid. Nii ei tehta. Ei tehta nii, et "siin on need säilikud täitsa olemas, aga sulle ma neid küll ei näita". Pole ju aus.

Täna hommikul päike juba kõrvetas. Pidin akna lahti tegema, sest ma ei tahtnud omas mahlas küpsetatud saada. Pärast hakkas loomulikult jälle lund sadama.

Moosisai ei olnud üldse nii hea, kui ta oleks pidanud olema, sest moos oli liiga vedel. Kapsasupp see-eest oli mõnus. Tahaks midagi tõeliselt head, aga ma ei suuda välja mõelda, mis see võiks olla.

Mis mõttes saadab õppejõud meili, et võtke esmaspäeval loengusse ÕIS-is olev Powerpoint esitlus kaasa. Mismoodi me seda esitlust peame temaarust kaasa võtma? Ja milleks?

Ja-jaa, teinekord on väga ohtlik, kui sul välimus kaasas on...

Lojban!!!

Lingvistikaolümpiaadi piirkondliku vooru tööd saabusid! Ma sain oma ülesande paki eile kätte inglise filoloogia õppetoolist. Ja millalgi öösel lõpetasin punktide excelisse sissekandmise. Jube põnev õhtu oli mul. Õhin tahtis pidevalt üle ajada. Märt pidi mind siis msn-i vahendusel taluma, kui ma talle pidevalt midagi uut hõiskasin. Igatahes. Täitsa suure ja kõva pähkli olen ma selle ülesande näol meisterdanud, mulle tundub. 12 punkti oli mul maksimumiks märgitud, aga kõige parem tulemus oli 9,75. Ja vot, kes olümpiaaditegijatest juhtub seda siin lugema juhuslikult ja millegipärast tahab oma punkte otsekohe teada saada (minu ülesande punkte ainult kahjuks tean), siis võib küsida. Kuigi ega sellel erilist mõtet pole, sest lõpuks lähevad kõik punktid nagunii teaduskooli lehele üles (aga see juhtub alles heal juhul 22. märtsil). Ja eriti tore kogemus oli venekeelsete tööde parandamine. Täitsa ise sain hakkama kusjuures.

Pillun kildu ka.

"pole trükitähti"

"nimed kirjutatakse nagu kuuldakse"

"nimed kõlavad samamoodi nagu eesti keeles, jääb ainult ülejäänud sõnad kokku viia"

"loetakse peaaegu nii nagu kirjutatakse"

"nimede kirjapilt muudetakse nii, et hääldus jääks samaks"

"tegusõnad on alati samad"

"tegusõnu eriti ei pöörata" (ja kui palju täpselt on "eriti"?)

"käändeid-pöördeid pole või on minimalistlikud"

"zo'e - mingi universaalne sõna"

"keerulisemate lausete korral aitab sõna zo'e"

"zo'e kirjutatakse mõne sõna ette, kui sellel on mõni raskem kääne või pööre" (ja mis puudega teie olete?)

"mittespetsiifiliste asjade (auto, naine) ette käib le"

"la näitab, et räägitakse kindlast isikust. le - kas ese või naine"

"la ja le on nimetava, alaleütleva, kaasaütleva, seestütleva, osastava... arvatavasti kõigi käänete ees"

"lahku mööda Westminsterit" (pidi olema "lahkutakse Westminsterist")

"vesteldakse välisministriga" (vaata eelmist)

"lahkutakse peaministrist" (vaata üle-eelmist)

"minester lahkub" (ikka seesama)

"kui punkt on la .emmas vahel, siis tähendab see, et alusel on midagi Emmaga pistmist"

"alus ees, öeldis taga, sihitis lõpus" (mingi uuema aja vanasõna selline?)

"sa vestled raamatuga"

"kui sõna eelviimane täht on n, siis sõna lõpeb u-ga"

"võib eeldada, et kuna tehiskeelte formeerimisel on prioriteediks lihtsus tihti, siis on lauses sõnade järjekord ligikaudne semantilise tähtsuse järjekorraga"

"я, ты, он, она, мы, вы, они" (eestlase ülesandelehe ääre peal)

Anna abi

Ma hakkan vist päris peast segi minema. Mind ei tohi enam üksi poodi lasta. Õnnestus šampooni asemel palsamit ja vetsupaberi asemel majapidamispaberit osta.

Mingit assa sajab alla jälle. Aitab küll juba.

Ajab marru, kui Saaga otsustab just neid raamatuid mitte avada, mida mul vaja on. Ja veel ajab natuke marru, kui nende aastate kohta, mida mul hädasti vaja oleks, Saagas üldse midagi polegi. Nii ei saa rallit sõita.

Ja minu isiklik lugupidamine kuulub kodanikule, kes mõtles välja šokolaadipudingi. Vaniljepuding on ka tegija.

EDIT: Ja nüüd ajab mind marru, miks mu blogi järsku taustatuks muutuks. Urr, ei meeldi mulle, kui robotid mässavad.