Uudis- ja unarsõnu

Siinkohal soovitan kõigil juurutada oma sõnavarasse ideaalne-geniaalne-proportsionaalne-ultramoodne käibesõna kvarkima. See on multifunktsionaalne tegusõna, mida saab kasutada kõikmõeldavates elusituatsioonides. Näiteks: kvark off!, kvargime minema, kvargi ära!, kuule me siin ainult natuke kvargime. Dermatoloogiliselt testitud!

Natuke mõttekat ja palju mõttetut juttu

Ma tahan teid kõiki kallistada!! Lihtsalt niisama, täitsa ilma põhjuseta. Sest elu on tore ja varsti tuleb suvi ja elu on lahe ja Eesti on vaba ja ei ole enam võlguuu-uu... Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud... Klassijuhataja laua peal vaasis olid pajutibud, pajutibud, pajutibud, pajutibud, pajutibud... Hõissaa ja trallallaa...

Ilm on ikka täitsa ära pööranud. Kohe-kohe on aprill aknast sisse tulemas, aga tema sajatab rahumeeli lund. No kus on õiglus? Hommikul, kui uksest välja astusin, pidin esimesest ehmatusest peaaegu käpuli käima: suur valge märg külm lumi põlvini ja igal pool. Käisin siis ettevaatlikult otse autorattarööpas ja kõik autod sõitsid minust aupaklikult suure kaarega mööda. Kooli jõudsin täiesti harjumatult vara, sest olin miskisuguses meeltesegadushoos kaks bussi varem kodust välja läinud.

Koolis oli meil palju eesti keelt, mitte eriti füüsikat, sest Kuurme on haige (mis on suhteliselt positiivne minu vaatenurgast), ja natuke matemaatikat. Täna oli minu nännipäev, sest kohale jõudis minu nänn Tartu Ülikooli lahtiste uste päevalt: läpakakott, kruus, raamat "Rektor Johan Kõpp", 3 CD-d "Bionina" saadetega, pastakas ja helkur. Katre tõi minu ja Mari-Anni nänni ära, sest me ei saanud ise minna. Ta viis selle Tehnikaülikooli Mari-Anni ema kätte. TTÜ omad aga arvasid, et kui Tartu Ülikool teeb õpilastele sellist reklaami, miks siis nemad ei või ja lisasid omalt poolt kotti helkuri, pastaka, hariliku pliiatsi ja märgi. Ei no tore-tore, aga mis mina kogu selle nänniga teen. Selline reklaam on minu puhul täiesti kasutu, arvestades, et ma ei kavatse minna ei Tartusse ega ka Tehnikaülikooli.

Hõissaa ja trallallaa... Aknaklaasi taga on poolemeetrine lumehunnik. Viiendal korrusel.

Mulle meeldis Camus' "Võõras". Seda oli nii hea lugeda. Ma oleks nagu ise selle raamatu kirjutanud.

Radiridiralla, pakane on valla.

Tegelt tahan suve. Kuulsite??? TAHAN SUVEEEEEE...!

Mida teie kardate?

Leidsin Vikipeediast foobiate loendi. Minge vaadake. Täitsa põnev ja kummaline.

Ma saan aru kui sellest, kui inimesed kardavad pimedust, kõrgust, valu, üksindust, lendamist, tonte, hambaarsti, verd või teisi selliseid tavalisi asju. Aga tahaks jagada ka lühikest kokkuvõtet sellistest foobiatest, mis minu arvates on suhteliselt naljakad või lihtsalt päris kummalised.

• Ablutofoobia – hirm pesemise (vanniskäigu) ees.
• Agürofoobia – hirm tänavate või tänava ületamise ees.
• Akustikofoobia – hirm lärmi ees. (Selle foobia üks kõige tüüpilisemaid esindajaid on herr Kuurme)
• Albuminurofoobia – hirm neeruhaiguste ees.
• Alektorofoobia – hirm tibude ees.
• Alliumfoobia – hirm küüslaugu ees. (Ma kahtlustan, et tegemist on vampiiriga)
• Ambulofoobia – hirm käia.
• Anablefoobia – hirm ülesvaatamise ees
• Antofoobia, antrofoobia – hirm lillede ees.
• Apeirofoobia – hirm lõpmatuse ees. (∞, ma ei kannata sind!)
• Apotemnofoobia – hirm amputeeritud jäseme(te)ga inimeste ees. (Mis nad ikka teha saavad)
• Arahhibutürofoobia – hirm pähklivõi suulakke kleepumise ees. (Kes küll selle välja mõtles??)
• Aritmofoobia, numerofoobia – hirm numbrite ees. (Matemaatikatundi ei soovita minna)
• Astrofoobia, siderofoobia – hirm taevatähtede ees.
• Asümmetrofoobia – hirm asümmeetriliste objektide ees.
• Atserofoobia – hirm hapu maitse ees.
• Aulofoobia – hirm flöötide ees.
• Aurofoobia – hirm kulla ees.
• Aurorafoobia – hirm virmaliste ees.
• Barofoobia – hirm gravitatsiooni, raskusjõu ees.
• Bibliofoobia – hirm raamatute ees.
• Bolshefoobia – hirm bolshevike ees.
• Bossofoobia – hirm ülemuste, bosside jne ees.
• Deipnofoobia – hirm lõunatamise ja lõunalauavestluse ees.
• Dekstrofoobia – hirm paremal pool asuvate asjade ees.
• Dendrofoobia – hirm puude ees. (Appi, milline õudne mänd!)
• Domatofoobia – hirm majade või majasoleku ees. (Vaene inimene, kus tema peab elama?)
• Eleuterofoobia – hirm vabaduse ees.
• Ensüklopediofoobia – hirm teatmeteoste ees.
• Eosofoobia, fengofoobia – hirm koidu või päevavalguse ees. (Jälle vampiir)
• Epistemofoobia, gnosiofoobia – hirm teadmiste ees
• Ergofoobia – hirm töö ees. (Laiskus, mis muu)
• Eufoobia – hirm kuulda häid uudiseid.
• Eurofoobia – hirm euroliidu ees.
• Fobofoobia – hirm foobiate ees.
• Fronemofoobia – hirm mõtlemise ees.
• Gamofoobia – hirm abielluda.
• Geliofoobia – hirm naeru või naermise ees.
• Genufoobia – hirm põlvede ees.
• Heliofoobia – hirm päikese ees.
• Hipopotomonstroseskvipedaliofoobia, seskvipedaliofoobia – hirm pikkade sõnade ees.
• Hüpertrihhofoobia, kaetofoobia, tsaetofoobia, trihhifoobia, trihhopatofoobia – hirm juuste ees
• Kaligünefoobia – hirm ilusate naiste ees.
• Kathisofoobia, tassofoobia – hirm istuda
• Klinofoobia – hirm voodisse minna.
• Knidofoobia – hirm paelte, nööride ees.
• Koulrofoobia – hirm klounide ees
• Kromatofoobia, kromofoobia – hirm värvide ees.
• Kronofoobia – hirm aja ees.
• Kronometrofoobia – hirm kellade ees.
• Ksülofoobia – hirm puust esemete ees.
• Küfofoobia – hirm kummardumise ees.
• Lahhanofoobia – hirm köögiviljade ees.
• Laliofoobia, lalofoobia – hirm rääkida.
• Levofoobia – hirm vasakul pool asuvate asjade ees.
• Lofoobia – hirm rooste ees.
• Lutrafoobia – hirm saarmate ees.
• Mageirokofoobia – hirm söögitegemise ees.
• Melofoobia – hirm või viha muusika suhtes.
• Metrofoobia – hirm või viha poeesia suhtes.
• Mikrofoobia – hirm väikeste asjade ees.
• Misofoobia – hirm saada nakatatud "haigusidudest". (Midaasja?! :D)
• Mnemofoobia – hirm mälestuste ees.
• Noverkafoobia – hirm võõrasema ees.
• Oftalmofoobia – hirm kellegi poolt jõllitatud saada.
• Oktofoobia – hirm number 8 ees.
• Ommatofoobia, ommetafoobia – hirm silmade ees.
• Panofoobia, pantofoobia – hirm kõige ees.
• Papafoobia – hirm paavsti ees.
• Papürofoobia – hirm paberi ees.
• Pedofoobia – hirm laste ees.
• Peladofoobia – hirm kiilaspeade ees.
• Pogonofoobia – hirm habemete ees.
• Politikofoobia – hirm või arusaamatu vastumeelsus poliitikute suhtes.
• Pteronofoobia – hirm sulgedega kõditamise ees.
• Selenofoobia – hirm Kuu ees.
• Seplofoobia – hirm kõdu ees.
• Sinistrofoobia – hirm vasakul asuvate või vasakukäelistele mõeldud asjade ees.
• Sümmetrofoobia – hirm sümmeetria ees.
• Trikolorofoobia – hirm kolmevärviliste lippude ees.

Vot nii. Mida kardate teie? Ma tahaks kohe isiklikult näha seda inimest, kes kardab kolmevärvilisi lippusid või vasakul pool asuvaid asju. Blah...

Lumeoludest Euroopas ja kõigest muust

Ja lumi tuli ikkagi. Pagan. Aga ma olen tugev ja üritan mitte välja näidata, kui vähe see mulle meeldib.

See postitus siin tõotab tulla minu blogiajaloo kõige rekordilisema pikkusega, sest sellist vaheaega pole minu vanad ja paljunäinud silmad (ikkagi 18 aastat juba!) veel enne vaadanud.

Algas see kõik sellest, et vaheaeg hakkas mul teisipäeval, 11. märtsil. Seda sellepärast, et neljapäeval ja reedel oli emakeeleolümpiaad, mille tõttu oli mulle ette nähtud kaks vaba päeva. Teisipäev oli nii tore ja soe, millest ma juba eelmises postituses rääkisin. Seda, mida ma kolmapäeval tegin, ma ausalt öeldes ei mäleta. Aga neljapäeval pakkisin ma ennast kell 7.30 bussi peale, mis Tallinna olümpiaadiseltskonna Tartusse viis. Kuid enne seda, täpsemalt kell 7.15, avanes mulle harukordne võimalus tabada Estonia teatri ees lugupeetud Oleg Kravtšenko, kes, erinevalt minust, kooli suundus. Bussiga Tartu poole sõites tutvusin 57-leheküljelise teatmeteosega "Eesti keele reeglid põhikoolile". Sellega piirdus kogu minu olümpiaadiks valmistumine. Tartus pandi meid olümpiaaditööd kirjutama ühte ringauditooriumisse, mis asus mingis majas, millel olid üsna tugevad seosed Tartu Ülikooli ja loodusteadustega. Olümpiaad toimus kolmes vanuserühmas, kahes osas ja ühes üsna püsivas vaikuses. Kahe osa vahel oli vaheaeg. Seda kasutati innukalt teiste vanuserühmadega konsulteerimiseks, sest miskipärast olid vanema vanuserühma esimese osa ülesanded keskmise rühma teises osas ja vastupidi. Aga ma nägin Kaisat! See oli nii tore, et Kaisa seal oli, sest muidu ma oleks ennast üsna üksi tundnud. Pärast umbes kolme tundi "sügavat" mõttetööd lasti meid lõunale, mis leidis aset Püssirohukeldris. Huvitav, kas seal tegelikult vanasti hoitigi püssirohtu. Ei tea. See oli igatahes lahe koht, nagu koobas mäe sees. Seal ei saanud ma aga kaua passida, sest graafik oli tihe ja aeg tiksus. Magustoit jäigi söömata. Päevakorra järgmine punkt oli 2007. aasta keeleteo väljakuulutamine Athena keskuses. Seal olid kõik vanad head tuttavad lingvistid Sander, Mari-Ann, Katre, Renate, Axel, Olga. Ingrid miskipärast ei tulnud. Alguses üks tädi laulis ühte hästi ilusat regilaulu. See oli ilus. Siis pidas onu Tõnis Lukas kõnet. See oli... ka vist omamoodi ilus. Ja siis kuulutati välja Keeleteo auhinna võitjad. Publikupreemia sai Sulev Iva oma võru keele uurimuse eest. Ja Keeleteo peaauhinna sai 2007. aasta laulupidu, kus kõik laulud olid eesti keeles. Onu Lukas ütles, et tegelikult kuulub see auhind kõikidele lauljatele, kes laulupeol osalesid, aga andis selle üle laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhile Aet Maateele. Preemiaks oli 35000 krooni, mille onu Lukas käskis kulutada uute eestikeelsete laulude tellimisele. Aet Maatee arvas selle peale, et selle raha eest saab tellida täpselt ühe laulu. Meie lingvistikavõistkond mingit auhinda ei saanud, aga lihtsalt tore oli sõpru näha ja torti süüa. Pärast näidati veel täitsa tasuta teatrit kah. "Sõdur" oli pealkiri. See oli põnev, kuigi selg väsis pikapeale ära, kuna pink, mille peale me istusime, oli ilma seljatoeta. Päevakord nägi ette, et järgmisena külastan ma Kotka Keldrit, kus toimub emakeeleolümpiaadi õhtune koosviibimine. Aga selleni oli veel terve tund aega. Nii ma siis kõndisin mööda Tartut. Tartu on ju nii pisike, et sul pole praktiliselt kuskile minna. Tegin ringi ümber kvartali, siis teistpidi tagasi. Vaatasin kümme minutit tänavavalgustuslampi. Lõpuks oli aeg käes. Saime jälle kõvasti süüa. Mari Visnapuu torupillil ja keegi poiss lõõtspillil mängisid meile saatemuusikat. Nõianeitsi ja Aleksandri valss ja Ukuaru valss ja kõik need teised toredad lood. Loomulikult pidasid mitu asjapulka ja tähtsat nina meile kõned, mille sisuks ainult üks ja sama: "Tulge meie boksi!" ehk siis "Tule õppima Tartu Ülikooli!" Lõpuks sai õhtu läbi ja sõitsime rõõmsalt StarEsti hostelisse, kus on raudselt Eesti kõige paremad voodid. Järgmisel hommikul ei olnud mul aega olümpiaaditulemusi ära oodata, sest õhtul ootas ball ja oli veel vaja juuksurist läbi minna ja sada asja teha. Olümpiaadil sain muide teise koha.

Juuksuri juures tehti mulle nii vägev soeng, et Mari-Ann ja Marit ei tundnud mind alguses äragi, kui kooli jõudsin. Kooli jõudsin ma aga eriti peenelt: Madis võttis mind maja ukse eest auto peale ja pani praktiliselt kooli ukse kõrval maha ja ma ei pidanudki oma suure kleidiga bussis loksuma. Ball oli vägev. Kõik tüdrukud olid uhketes kleitides ja poisid ülikondades. Polonees läks meil veidi metsa ja Polma õnnitles oma kõnes meid kui 124. lendu, aga üldiselt oli ju lõbus. Sai tantsida ja valiti balli rüütel ja tema südamedaam, kelleks said Viktor ja Maarja. Kolmandal korrusel sai teha poseeritud pilte. Garderoobis käis ilmselt paralleelselt teine pidu, aga ma loodan, et sellest ametlik ajalugu edaspidi vaikib. Marit kannatas väga oma partneri käitumise all, sest Karli polnud kunagi seal, kus teda vaja oli ja oli alati seal, kus teda kohe üldse polnud tarvis. Lõppes kõik siiski õnnelikult, ma loodan.

To be continued... kunagi, kui ma viitsin...

Tahan lennataaa

Ja kevad on tulnud.

Eile käisin õues õhukese jope ja tennistega. Mõnus oli. Teeme nii, et NÜÜD ENAM lund ei tule. Siis olen ma täitsa rahul.

Homme sõidan Tartusse emakeele olümpiaadile. Tartu on ju juba mitu aastat tuntud kui optimumi-linn. Ta võiks seda hommegi olla.

Üldiselt rohkem uudiseid polegi. Kingad ostsin, ilusad kingad, mulle meeldivad.

Üldse mul on hea tuju. Mis siis, et miljoon asja on vaja meeles pidada ja ära teha. Aga tuju on hea.

Ja teate, inglid suudavad lennata, sest nad võtavad ennast kergelt. :)

Mul oli au teid tunda...

Täna oli koolis nii meeliülendavalt naljakas. Kõik algas sellest, et õues olid ülekaalukad plusskraadid ja käed ei tahtnudki üldse kinnastes olla. See lõi soodsa õhkkonna naeruenergia levikuks. Naeruenergiat levitasid eelkõige muidugi perekond Kosed, seda eriti sööklajärjekorras (kui täpne olla, siis aitas Marit ka kaasa). Pärast söögivahetundi sündis järjekordne valgustkartev teooria lugematute teiste seas, mis on ilmavalgust näinud Jaubi klassis või klassi ukse taga. See näeb Mari-Anni näitel välja selline. Mari-Ann valib oma laste isaks sellise mehe, kellega on suurim tõenäosus saada ilusaid, tarku ja osavaid järglasi. Aga Mari-Ann ei pea temaga abielluma. Ta abiellub hoopis kokaga, kellel on oma restoran ja kelle restoranis Mari-Ann käib kogu aeg söömas. Tema laste isa aga on samal ajal kodus ja valvab lapsi. Et Mari-Anni abikaasa on alati tööga hõivatud ja pole just filmistaari välimusega (kuigi Mari-Anni jaoks on ta piisavalt ilus küll) ja kuna Mari-Anni laste isa istub lastega kodus, siis teatris ja kontserdil käib Mari-Ann ühe eriti šiki, soliidse ja stiilse gei-mehega. Vahel käib ta selle gei-mehega ka oma abikaasa restoranis lõunatamas. Aga kuna see on ikkagi gei-mees, siis pole Mari-Anni abikaasal mitte mingit põhjust muretsemiseks.

Vot. Täna käisin veel linnas ja tõin oma ballikleidi ära kostüümilaenutusest. Täitsa ilus on. Mulle meeldib. Homme kingajahile.

Muusikakoolis käisin ka. Pagan, ma tahan juba Ukule korralikku kotti, sest ma ei viitsi selle vildist kotiga jamada enam... ruumi võtab. Kui trammiga koju sõitsin siis Hobujaama peatuses tulid kaks pikkades mustades mantlites noormeest ja üks värvilise jopega mees peale. Nende omavahelisest jutust kuulsin ma, et noormehed on Ameerikast, osariigist nimega Utah ja et jopega mehe nimi on Alex. Aga kõige huvitavam ja naljakam oli kogu asja juures see, et nad kõik rääkisid eesti keeles! :D Vahepeal rääkisid nad paar sõna inglise keeles ka ja minu arvates tundus selle Alexi inglise keel sama halb kui tema eesti keel. Aga need mantlid mulle meeldisid.

Kui sul tuju hea, siis hüüa: "Küll on hea!"

Mul ON tuju hea. Sest ma ületasin jälle iseennast ja teisi ja võitsin lingvistika lahtise. Whoaa... Ma olen veel vormis :) Ja Bulgaaria, siit me tuleme!

Palun mulle üks Truffaldino, antivikihoolik

Teate, sõbrakesed, mis nüüd saanud on? Mind on haaranud Vikipeedia-sõltuvus. Täitsa jube. Võib-olla see on normaalne, kui paar korda nädalas mõnda fakti otsides Vikipeediasse satud. Aga minu puhul on asi omandanud palju ähvardavamad mõõtmed. Sümptom number üks on see, et nädalaid tagasi hakkasid minu brauseris levima Vikipeediaga täidetud tab-id. Alguses olid need artiklid ja nupukesed, mis järjest rohkem asendusid redigeerimislehtede, arutelude ja viimaste muudatuste loendiga. Sümptom number kaks on see, et nüüd on Vikiartiklid ilmunud ka minu mõtetesse. Ja nüüd on see helin pea matnud mind, ta alla rusuks on raugenud rind. Igas kangialuses, igas Vikiartiklis on mõni viga, mida parandamatu keelekorrektor minus tõttab parandama. Ja sellestki ei piisa veel. Hasardist olen hakanud uusi artikleid kirjutama. Arvake ära, mis oli esimene asi, millest ma kirjutasin? No millest ma ikka siis kirjutama pean, kui mitte kolmest apelsinist. Sellest jätkus kohe kolme artiklisse (muinasjutt, näidend ja ooper). Nii ja teiseks muidugi artikkel kromaatilisest kandlest. Siis ühel hetkel, kui jõudsin heliloojate juurde, suutsin teha ühe prohmaka. Nimelt laadisin ma Vikisse pilte, mille kohta ma olin enda arvates piisava nõusoleku saanud, ent teistele Vikipedistidele sellest nähtavasti ei piisanud. Hea küll, vabandust, rohkem ei tee, sain oma veast aru. Järgmiseks võtsin ette muusikakoolid. See projekt on hetkel pooleli, sest avastasin midagi veel põnevamat - pillid. Kandle juures veel miskipärast seda arusaamist ei tulnudki. Aga nüüd võtsin ennast kätte ja tõlkisin inglise Vikist terve artikli klavikordi kohta. Huhh, see oli jube. Aga midagi mul õnnestus kokku ehitada. Ja nii mu päevad lähevad. Hommikul üles ärgates tunnen, kuidas ainult Viki suudaks mind mu soojast voodist välja meelitada. Kuigi jah, tõele au andes tahaks kõige rohkem ikkagi edasi magada. Siiski vean ennast kooli. Möödub esimene, teine, kolmas tund. Tühja kõhuga võistlevad Vikipeedia võõrutusnähud. Koju jõudes on punkt number üks - arvuti käima, punkt number kaks - Viki lahti, punkt number kolm kestab nii ütleme neli tundi ja alles siis hakkan mõtlema punkt number nelja peale, et äkki tahaks midagi süüa ka. Minu puhul vist ei kehti see ka, et saan doosi kätte ja on jälle hea olla, mul on vaja konstantset vikivoogu. Oh, mis minust küll nii saab. Isegi Stepihunti ei viitsinud ma lugeda ja istusin parema meelega Vikipeedias. Ainult suvi vist suudaks mind sellest eemale rebida.

P.S. Hiljuti postitasin kuskile foorumisse oma postitust ja automaatselt tahtsin lõppu lisada ~~~~, mis Vikis muutub mu allkirjaks. Täitsa košmaar, noh.

Raporteeris Adeliine "Vikihoolik".