Variatsioonid Pentti Saarikoski teemale be-moll op.13

Sina ei tea
mida unes
ma räägin soome keeles

Sina ei tea
mida unes
ma räägin eesti keeles

Sina ei tea
mida unes
ma räägin suahiili keeles

Sina ei tea
mida unes
ma räägin

Sina ei räägi
mida unes
ma tean

Unes
ma ei tea
mida Sa räägid

Mina ei tea
mida Soomes
Sa räägid suahiili keeles

Mina tean
mida Eestis
Sa räägid eesti keeles

Keegi sai täna 18

Jah, see olen mina. Lõpuks ometi. Mul ei tulegi kohe pähe kõik need asjad, mida ma nüüd teha saan. Alkoholi vist ei lähe kohe ostma. Aga verd lähen andma küll. Mari-Ann tuleb ka. Põnev on ju. Ja nii saab aidata ka inimesi, kellel abi on vaja.

Kui aus olla, siis ei olegi mingit erilist tunnet. Jõulutunnet ka ei ole. Paganpaganpagan kus see lumi on???

Riietevahetus valguskiirusel

Eile oli koolis gümnaasiumi jõulupidu. Kõik klassid pidid tegema näidendi etteantud teemal, et lunastada oma kingikotti. Näiteks olid teemad "Uinuv kaunitar" balletina või "Pähklipureja" dokumentaalina. Meie klassi muinasjutt oli "Lumivalgeke", mida pidime esitama kui thrillerit. Mina mängisin Lumivalgekest. Näidend algas sellega, et Kuri Võõrasema (Eva) seisis üleval rõdul ja hüüdis üle saali peeglile :"Peeglike, Peeglike seina peal, kes on kaunim ilma peal?" Ja Peegel (Anni) vastas talle, et see on Lumivalgeke. Selle peale Kuri Võõrasema kriiskas südantlõhestavalt ja saatis Palgamõrvari Lumivalgekest eemaldama. Palgamõrvar (Kaarel R.) vedas Lumivalgekese metsa ja lasi ta maha. Siis ilmus välja Režissöör (Hendrik), kes pahandas Kaarliga, kuidas ta sai lumivalgekese maha lasta kui nii pole üldse ette nähtud, ja käskis tuleku uuesti teha. Teist korda kordus sama asi: ma sain taas kord graatsiliselt kuulist läbistatuna maha langeda. Selle peale Režissöör solvus ja keeldus Kaarliga koostööd tegemast. Kaarel aga palus veel üht võimalust. Lõpuks ometi sain ma meeleheites anuda, et kallis jahimees mind maha ei laseks, ja tapaks minu asemel mõne hirvekese. Üks kappaski mööda. See oli Säm, sarved peas. Palgamõrvar hüüdis: "Põder, raisk," ning lasi ta maha. Lumivalgeke eksles mööda metsa, kuni jõudis majakese juurde, mille juures neli Pöialpoissi Jacksoni "Thrilleri" saatel omi asju ajasid (Sten, Erkki, Jevgeni, Oleg). Lumivalgeke läks nende juurde ja käskis neil ennast orjata. Sain neid ka piitsaga nüpeldada. Siis käskisin endale juua tuua. Pöialpoisid otsustasid, et mürgitavad Lumivalgekese ära ja tõid mulle Laua Viina pudeli. Pärast sealt joomist langesin kolmandat korda maha ja Pöialpoisid tassisid mu eemale. Siis kõlas vaieldamatu hitt "Mul on bemmil uued kummid" ja saabus Prints (Ragnar). Tema autost kostev tümakas äratas Lumivalgekese ja koos kadusid nad kaugusesse. Pöialpoisid ei saanud oma pääsemist aga nautima jääda, sest tuli Veiko (Joonas), kes kutsus neid kaasa klaverit vedama.

Täna aga toimus jõulukontsert, isegi kaks. Seal ma laulsin kooriga ja tantsisin koos Lees tantsivate reaalikatega. Need kaks tegevust saidki mulle saatuslikuks, sest Karp nõudis tungivalt mult riietevahetust. Laulmise ajal olid mul mustad püksid ja džemper, aga tantsimiseks pidin vahetama need rahvariiete vastu. Ja seda vähem kui viie minutiga. Pärast enda hingetuks tantsimist pidin uuesti riided tagasi vahetama, et veel mõni laul laulda. Esimesel kontserdil õnnestus kõik hästi, aga teisel kontserdil olin ma juba suht väsinud ja ei pannudki tähele, et keset ülehelikiirusel riietumist rahvariidepluusi pahupidi selga panin. Õnneks ei olnud seda väga palju näha. Tantsisime "Polka burleski" ja "Jälgesid".

Häid jõule kõigile :)

Vasak..vasak...üks kaks kolm neli!

Täna hommikul ma ei maganudki sisse. Arvake miks. Ma olen kindel, et te ei arva ära. Ma ei maganud sisse sellepärast, et ma ei läinudki magama. Kui üldse ei maga, siis ei ole ju võimalik sisse ka magada, lihtne, kas pole?

Aga vara tõusta oli mul vaja sellepärast, et jõuda akadeemiasse proovi. Tassisin siis oma kannelt läbi porise linna. Ühel hetkel möödusid minust kaheksa sõjaväevormid jorssi, ilusti kahekaupa rivis ja mulle tundus, et kui ma kõvasti keskendun, siis õnnestub isegi kuulda "vasak...vasak...vasak parem vasak"-ut. Ja ma mõtlesin, et oleks ju tore olnud, kui kas või üks neist oleks minu rasket kandamit nähes oma abistava käe ulatanud. Aga ei, nemad ilmselt suundusid täielikus rahus lähima burgeriputka poole ja minust ei teinud väljagi.

Kui ma aga akadeemia juures nägin pisi-pisikest Siretit ja tema suurt-suurt kontrabassi, siis pidin oma ego natuke kokku pakkima. Sest mis on üks kannel kontrabassi kõrval! Kärbsemust! Proov oli nii nagu ta oli, sest just need, kelle pärast oleks vaja proovi teha, ei ilmunud kohale. Teate mina juba kahtlen. Ma kahtlen, kas suudan kehastada mingit tädikest, mingit neiukest ja kogu selle asja õnneliku lõpuni viia.

Ahjaa. Mõnda aega juba ripub netiavarustes kaks sugupuud: Kartaude ja Vaalmate oma, ehk siis vastavalt minu emapoolne ja isapoolne suguvõsa. Asjaosalised ja ka muidu huvilised on oodatud lahkelt külastama.

Seekord siis sedamoodi.

Regilaulikud ja hevirebased

Tänane päev koolis möödus rahulikult suure ootuse tähe all. Ootasime õhtut, et saaks ometi kord need pagana rebased korralikult ära retsida ja üksmeeles eluga edasi minna. Enne seda aga toimus veel ühiskonnaõpetuse tund, kuhu meid oli jäänud tubli kolmandik klassi tavalisest kvantiteedist. Luuk tahtis Hendrikult kodust tööd küsida, aga Hendrik oli muidugi selle lehe ära kaotanud. Ta ütles, et ta on otsinud küll, aga pole leidnud. Siiski otsis ta veel ja veel. Terve tema laud oli täis paberihunnikuid, mis peamiselt olid inglise keele händaudid ja muu selline pahn. Otsimise kõrghetk saabus siis, kui ta leidis oma koolikotist kolm(!) ühesugust füüsika õpikut.

Selle aja, mis jäi ühiskonnaõpetuse tunni ja rebaste retsimise vahele, veetsin ma Sandriga Virus tšillides. Meile kummalegi ei meeldi tegelt Viru üldse, aga mina tahtsin sealt juustukuklit ja jäätist ja Sander tahtis vinüüle vaadata. Ja kogu selle aja me kirusime nii Virut, Hesburgerit kui Coca-Colat.

Siiski saabus kord ka õhtu ja rebased lausa nõudsid retsimist. Ja seda nad ka said. Nüüd ma tahaks ühe tou anda kõikidele hip-hop rühma rebastele, sest nii allumatut, sõnakuulmatut ja ülbet kampa pole ma elu sees veel näinud. Kättemaksuks lasin ma neil klassi ära koristada. Minu isiklik rebane ei ilmunudki kohale. Pagan teda võtku.

Aga Mari-Ann läks Ardoga vasakule. Vot tak.

Müsteerium raamatukogus...

Istun praegu kooli raamatukogus, mis peaks idee järgi olema üks vaikne ja rahulik koht, kus oleks hea lugeda, õppida või lihtsalt oma mõtteid mõelda. Aga kaugel sellest, praegu lärmab siin üks punt väikseid nolke, kes väidab, et neil "kohe-kohe" algab saksa keele tund. See "kohe-kohe" kestab juba kümme minutit. Kristel siin kõrval üritab meeleheitlikult oma hispaania keelt tõlkida ja meile käib see jama tõsiselt närvidele.

Täiendus:
Lõpuks nende õpetaja siiski saabus ja tegi meile lühidalt ja lihtsalt selgeks, et kõik kes selles tunnis ei osale, peavad ruttu leidma tee ruumist välja. Selle peale me olime tõsiselt nördinud, sest raamatukogu on ju ikkagi avalik koht ja miks ei võiks õpilased seal olla ja õppida, kui neil on vaba tund. Ma oleks aru saanud, kui tõesti kõiki arvuteid oleks vaja läinud, aga seal jäi kindlalt vähemalt kolm arvutit vabaks. Ja üldse, milleks lastele saksa keel? Ja veel pealegi, raamatukogus... mysticus totalus...

Adeliine kontseptsioon ideaalsest mehest

Võtsin selle postituse maha, kas tead. Igaks juhuks.

Üldmobilisatsioon!

Lumiiiiiii! Jah, lumi on maas. Nii ilus on vaadata kohe. Eile käisin Efku ja Kadriga natuke Mustamäel ilma ja inimesi nautimas. Tegin oma elu esimese piljardilöögi, mis selleks korraks ainsaks jäigi. Samuti uurisime kasside ja partide hingeelu - Efku suhtles kassiga edukalt saksa keeles ja Kadri partidega keeles "ma ei anna teile süüa, aga pildistada tahan küll". Pardid korraldasid üldmobilisatsiooni ja organiseeritud põgenemise.

Täna veetsin Mari-Anniga sisuka pooltunnikese kaubamaja-aluses kaltsukas eesmärgiga hankida kohane ja (eba)väärikas riietus oma rebastele. Esmaspäeval siis saame veenduda oma kadestamisväärsetes stilistivõimetes.