Muideks. See postitus on järjekorranumbriga 200. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Käisin Soto laagris. Neljapäeval juba algas. Sotto Voce on siis kandleansambel (kui mõni veel miskipärast ei tea), mis kohtub kolm korda aastas ja kuhu kuulub umbes 25 kanneldajat. Laager läks üldiselt Pillipeoks harjutamise tähe all. Ikka nii, et kandlekoori lood, Kandleöö lood, paar aktuaalsemat Soto lugu ja ringiratast otsast peale. Minul olid sõrmed juba esimesel päeval auklikud, aga nagu öeldakse: "Nutad ja mängid! Ja nii et verd pritsib." No mitte päris nii karmilt. Sõime ja kohati ka magasime. Mängiti ohtralt maffiat.
Reedel, hommikusöögilauas, kuulsin, kuidas köögis mängis raadio ja sealt lasti Michael Jacksoni muusikat vaheldumisi ühe tädi jutuga, kes luges mingit kronoloogiat. Ja mina mõtlesin, et nüüd on kaks võimalust, kas Jacksonil on sünnipäev või on ta surnud. Ma ju nii täpselt ei kuulnud ka. Rohkem selle peale ei mõelnud, kuni tuli Egle, kes oli kodus maganud, ja ütles, et Jackson on öösel sussid püsti ajanud. Vaat kus lops. Kuna laupäeval oli oodata esinemist, siis otsustasin harjutada. Ja harjutasingi. Bachi Ave Mariat õhtul mitu tundi. Teised panid isegi ukse kinni, sest nad ei viitsinud kuulata, kuidas ma ühte ja sama lugu koguaeg harjutan. Päris selgeks sel õhtul ei saanudki.
Esinemine ise oli väga põnev. Ühele inglise turismigrupile oli Saue mõisa tellitud esinema viis kannelt. Kuna aga meil oli bassi ikka ka väga vaja, siis läksime kuue kandlega. Mängisime põhiliselt klassikat. Lood olid "Jesu bleibet meine freude", "Chaconne", "Passepieds en Rondeau", "Amelie", "Martale" ja "Ave Maria". Kõik olid ülimalt ilusad lood ja kõik tegelikult meeldisid mulle väga, aga esimene ja viimane olid mul kõige ebakindlamad. Aga lõpuks läks kõik väga hästi, mängisin kõik korralikult ära. "Ave Maria" tuli perfektselt. Kontserdi lõpus tulid inglise pensionärid meid küsimustega uputama ja kandleid ja meid katsuma. Nad olid ikka väga pöördes ja ülivõrdes expressionid lendasid igas suunas. Küsisid, kuidas ikka seda pilli nime spellida, kui vanad me oleme, kui kaua oleme kannelt õppinud, mis häält keegi mängib, kas sõrmedel on valus, kas me tahame professionaalseteks muusikuteks saada jne. Üks onu vestles minuga pikalt ja laialt eesti ja soome keele ajaloost. Ma ei saanud küll poolest jutust aru, aga temal oli nähtavasti põnev. Küsiti Ruthi meiliaadressi ja meie kodulehe aadressi. Ruthiga rääkis üks härra, kes oli varem Venemaalt kutsunud ja kinni maksnud mingid viiuldajad ja oli nüüd meist väga vaimustuses. See oleks küll ülimalt lahe, kui Soto saaks Inglismaale esinema minna ja veel kõik kinni ka makstaks. Superluks. Aga see on praegu ainult 'oleks'. Kahjuks ei olnud meil ühtegi plaati kaasas, neist oleks kõigist lahti saanud ja oleks palju puudugi jäänud.
Pühapäeval oli suur Kandleöö kontserdi proov, kuhu tulid kõik teised kanneldajad ja solistid ka. Minu parema käe neljas sõrm oli juba maha kantud, Ave Mariat kolme sõrmega mängida oli päris huvitav. Soto mängib Kandleööl "Stiinan polska" ja "Libertango".
Laagri jooksul oli palju arutamist, kui vana keegi on, kui kaua kannelt õppinud, kelle õpilane olnud jne. Mäletan, kui alles tulin Sotosse, olin ikka päris väike. Nüüd olen juba üks vanematest. Kuus aastat olen juba Sotos mänginud. Kati ütles, et ta varsti vist ei viitsi enam Sotos käia, et on igav ja nii. Minu arvates pole üldse igav. Repertuaar on täpselt minu maitse järgi ja mina eelistan Sotot iga kell Kukulinnule. Ja mis siis, et seltskond läheb endaga võrreldes järjest nooremaks, on ikkagi huvitav.
Praeguseks vist kõik.
Ahjaa. See oli lihtsalt nii armas, kui mina lugesin raamatut ja väike Maarja kõhutas minu kõrval oma madratsi peal ja järsku küsis minu käest: "Teele, kas ma võin sind segada? Kuidas riisi tehakse, kas nagu mingist taignast või kuidas?"
