Lubage tutvustada: mitte enam õpilane või gümnasist või abiturient või lõpetaja, vaid Tallinna Reaalkooli 123. lennu vilistlane.
Jah, see ma olen. Ma võin nüüd vilistada.
Kas kõik ikka kuulsid?
VILISTLANE!
Nii. Ma loodan, et nüüd kõik teavad.
Aktus oli suhteliselt tavaline. Ma talusin seda kui mingit asja, mis tuleb naeratuste ja noogutustega kaelast ära saada. Sain korraks Polma peale pahaseks, et ta jälle need lingvistika medaliasjad sassi ajas, aga see oli tühiasi. Marit ja Kristel said kuldmedalid. Nad elagu, elagu, elagu! Igavesti. Mina sain ka oma paberikesed kätte nagu kord ja kohus. Kusjuures, klassijuhatajal kätt surudes küsis ta minu käest: "Teele, ega sina ju ei käinud riigikaitses?"
???!
Pärast oli lilletamine ja pildistamine ja selebratsioon kodus. Põhiteemad olid Marit ja Pääsu. Sugulastega vaatasime aktuse dvd-d ja selle asemel, et mind vaadata, otsisid nad pidevalt Pääsut. Pääsu pidavat olema sama ilus kui Miss Estonia. Ja Mariti kohta küsiti mult alguses, et: "Kui ta nii tark on, kas ta siis nagu muidu on ikka kena ja meeldiv inimene?"
Siis mingil hetkel, kui peoni olid jäänud loetud minutid, avastati, et hommikused lokid ikkagi ei vea välja ja vaja uued teha. No tehti siis. Pidu oli lahe. Tantsida sai ja näksida igast asju. Aastaraamatud jagati kätte, kuhu siis kõik hakkasid kaaslaste pühendusi, mälestusi ja muidu mõtteid jahtima. Hetkel, kui ma olin kuskil mujal, suutis Säm minu aastaraamatu sisekaanele suurelt sirgeldada: MARELLA ÕIS. Suhtle siis veel sellisega.
Terve õhtu mina ootasin aeglast valssi, sest see on minu lemmiktants. Ja mida pole, seda pole. Ja öösel kell kaks siis viimaks kõige viimase tantsuna ta tuli. Ja oi, kuidas ma siis tantsisin. Siis ma olin rahul. Veel natuke jahti ja tantsu ja hakkasimegi minema. Kadriorgu Russalka juurde loomulikult. Päikesetõusu vaatama. Jalad olid nagu merineitsil (st iga samm tekitas kirjeldamatuid piinu) ja tahtsid kohati risti kõndida. Muidugi ei olnud ma taibanud midagi soojemat selga võtta, nii et lõpuks olin nagu elav jääpurikas. Aga päike tõusis ja me võisime võtta ette sama piinarikka teekonna tagasi. Amps torti ja oligi aeg lahkumiseks. Kallistasin kõiki pikalt-pikalt. Marella küsis mind kallistades:"Kas sa oled õnnetu?" Ma ütlesin talle:"Ei, ma olen väga õnnelik" Siis ma veel ei teadnud kohutavat tõsiasja.
Tahtsin võtta oma asju ja hakata samuti lahkuma, kui äkki varises maailm minu silme ees kokku. Minu kõige ainumas, unikaalne, kordumatu, hindamatu aastaraamat oli kadunud. Oli kadunud. Oli lihtsalt ära kadunud. Ma mäletan täpselt: viimane, kes sinna kirjutas, oli Madis ja pärast seda panin ma selle täpselt oma laua peale. Ja nüüd laiutas selle laua peal tühjus. Kuidas oli see võimalik?! See langes röökiva ülekohtuna mu peale, ma olin poolik. Ma ei suutnud sellega leppida ja meeleheitlikult otsisin klassist, saalist, garderoobist, kuigi ma teadsin täpselt, et olin selle jätnud klassi. Hakkasin kontrollima viimset kui üht aastaraamatut, mis mu teele jäi. Helistasin Marellale ja Maritile, kelle magusast unest üles ajasin. Käisin ringi ja tundsin ennast katkisena. Minult oli võetud minu kullakallis. Sel hetkel läksid mul esimest korda lõpetamise jooksul silmad märjaks. Sellist räiget ülekohust ei suutnud mu väsinud pea taluda.
Esimese trolli pealt koju kõndides mõtlesin oma kurvast saatusest, kui järsku midagi mind peatas. Järgnev läheb minu ajalukku.
Keset Tedre tänavat seisis minu silma järgi umbes kuuekümneaastane härra, kes hakkas mulle inglise keeles seletama, et tema mobiil ei helista ja ta ei saa majja sisse ja palus minu telefoni, et helistada. Alguses mul oli totaalne kaitserefleks:"Misasja, mina ise helistan, andke number" Muidugi ei anna ju oma telefoni võhivõõrale. Pikapeale tuli välja, et tema on pärit Ameerikast, aga elab seal Tedre tänava majas koos veel kahe inimesega. Oli olnud kaks kuud Ameerikas, aga teised elanikud olid vahepeal luku ära vahetanud ja Pärnusse sõitnud ja härra ei saanud nüüd oma võtmega sisse. Selline jutt oligi. Hommikul kell seitse minu magamata pea jaoks paras muinasjutt. Ta rääkis, et ta on juba kolm päeva olnud seal ukse taga oma kompsudega magamata ja külmas. Näitas, et tal on neli kihti asju seljas ja kohvrid olid ka sealsamas. Kõik lähevad temast tänaval mööda ja üldse ei taha aidata. Siis ma helistasin sellel numbril, mis ta näitas. Kogemata toksisin unise peaga vale numbri ja esimene kõne läks mingile meesterahvale, kes asjast midagi ei teadnud. Teine siis õnnestus. See oli tal mingi teine tuttav, kelle juurde ta ilmselt tahtis pakku minna. Siis palus ta mul takso ka talle tellida. Ootamise ajal vestlesime veel maast ja ilmast. Ta ütles, et ta on kirjanik. Küsis, kuhu ma lähen. Rääkisin siis, et mul oli lõpetamine ja lähen koju. Näitasin ka, et minu maja on seal. Praktiliselt tema maja kõrval. Ma ei saanudki täpselt aru, aga ta ütles, et see tema maja alune krunt pluss minu maja ja kõrvalmaja alused krundid olid kunagi kuulunud kas tema või tema sõbra vanaisale. Seal oli olnud "thalü"(talu), nagu ta ütles. Siis ta rääkis, et ta oskab 3000 sõna eesti keeles. Ta vahepeal pikkis oma juttu ka neid sisse nagu siljakot(seljakott) ja curionic(kirjanik :D). Kõigi puude nimesid teadis ka: mänd ja kuusk ja kask ja tamm. Aga ta ütles, et eesti keel on jube raske, ta teab küll sõnu, aga lauseid rääkida ei oska. Ja ütles, et eesti keel on jaapani keele moodi. Siis ta küsis, kus ma reisimas olen käinud. Siis me rääkisime Peterburist ja Egiptusest. Ta käis oma göörlfrendiga Peterburis, üürisid sinna korteri kuuks ajaks. Ja siis ta oskab veel prantsuse keelt ka. Siis ta küsis, mida ma ülikooli lähen õppima. Siis me kirusime, et "setsetest aa" sõidab kogu tee mööda "söpr"(sõpruse pst). Ja mina muudkui ootasin, kuni see takso tuli ja rääkisin temaga. Takso kohta ütles ta ainult cab. Ma olen üldiselt harjunud taxi-ga ja ei saanudki kohe aru, mida ta mõtles. Ameeriklane noh. Siis tõlkisin temaöeldud "eestikeelse" aadressi taksojuhile ka. Muideks, George on ta nimi. Ta ütles, et kui ta mind veel kunagi näeb tänaval, siis ta teeb mulle Staabis hamburgeri välja selle eest, et ma ta päästsin sealt ukse tagant :D
See vahejuhtum pühkis mul meelest kogu selle ülekohtu, mis mulle oli osaks saanud. Koduuksest sisse astudes oli lihtsalt nii naljakas tunne. Nii lahe vana oli, rääkis nii sõbralikult, temaga oli nii huvitav rääkida ka. Praegu hakkab vaikselt meenuma, et üks oluline tükk minust on ikka puudu. Saatsin reaali meilile ka abipalve. Ma väga loodan, et ma ei pea päriseks oma kullakallist ilma jääma.
Nüüd ma lähen määramata ajaks levist välja. Sest maapiirkondades ei ole igal pool sellist mõnusat asja nagu internetiühendus. Varsti kuulete must jälle. Seniks olge tublid ja aidake sümpaatseid inimesi tänaval :P
