Silnõi sneg

Täna öösel sadas jälle lund. See on küll selline jube vastik märg lumi, mis ruttu ka ära sulab, aga korraks oli vähemalt ilus.

Eile olin vikis jube asjalik ja tegus.

Digimuutub...

Aa, vist unustasin kirjutada, et eelmisel neljapäeval muusika loengus laulis Sting neljahäälset kujundit. See oli tõeliselt lahe.

Mingi päev käisin poes. Tahtsin ühepajatoitu teha ja kuna kapsast otsides jäi silm punase kapsa peale, siis mõtlesin, et kapsas nagu kapsas ikka, proovin siis seekord punasega. Tulemuseks oli üleni sinine ühepajatoit. Käskisin Kallel pilti ka teha, aga ei viitsi praegu siia panna seda. Natuke imelik oli seda süüa, kuigi maitse oli täiesti tavaline. Toorelt aga on ta palju mõrum kui tavaline kapsas.

Mulle meeldib öösel tegutseda. Siis ma saan oma süsteeme teha. Eile öösel pesi pesumasin pesu. Täna öösel korjasin riided kuivamast ja panin kappi. Ühtlasi koristasin kapi kolm riiulit uuesti ära. Koristamise suhtes meeldib mulle, kui ma saan kõik süsteemi panna ja siis aja jooksul seda süsteemi mitte ei hoia piinliku täpsusega, vaid see ise laguneb. Ja siis saan jälle kõik süsteemi panna, kas vanasse või uude. Kapis näiteks või riiulis või noodimapis või arvutis. Aga segi ajada tohin ma ainult ise. Sest näiteks kui ma olen kodus raamaturiiulis süsteemi teinud ja raamatud pannakse valesse kohta tagasi, siis see mulle ei meeldi.

Mu jope ei armasta mind enam.

"korraldada annetusi Vikipeedia saidile, et nende töötajad oleks rohkem motiveeritumad"

Esmaspäeval käisin Puurmani koolis. Mõis on ilus. Lapsi oli ainult vähe. Kaheteistkümnendas klassis oli näiteks kohal kuus inimest. Seitsmendale klassile pidin ka tunni organiseerima. Mõtlesin, et teeme midagi arvutiklassis, siis nad ei pea lihtsalt istuma ja tülpinud näoga minu juttu kuulama. Aga tunni alguses teatasid nad esimese asjana: "Tere, me oleme pubekad". Ja nii ta läks. Kurb on ainult see, et õpetajaid ei lastud minu juttu kuulama.

Täna hommikul käisin Miina Härmas küsitlust tegemas. Hoopis teine tera.

Pealkirjale vastuseks: Vikipeedial ei ole töötajaid, vaid vabatahtlikud, kes kirjutavad sinna oma vabal ajal ja ilma tasuta. Aga "annetusi korraldatakse" küll.

Ja ta lükkas mu kraavi

Üleeile öösel nägin unes midagi, mille ma olin kellaajaliselt oma blogisse kirja pannud, siis tulnud mõttele, et sellest saab hea näidendi kirjutada ja palunud asjaosalistel sama asja uuesti samamoodi läbi teha. Kuna nad ei tulnud sellega toime, siis ma olin neile lubanud, et kirjutan neile repliigid ja remargid valmis. Tegelasteks olid teiste seas klassiõed põhikoolist. Ärgates oli mul hetkeks tunne, et ma nüüd tõusen üles ja kirjutangi selle näidendi valmis. Aga selle unenäo sisu ei tohi unenäost välja saada.

Eile öösel nägin unes märulit. Mingi auto, mingid pätid, mina jooksin, roomasin, hüppasin kolmandalt korruselt ja ei saanud haiget, ronisin mööda vihmaveetoru, peitsin ennast mingis kaevanduses ja eksisin tundmatus pimedas linnas ära. Vahepeal istusin mingis koolis ja üritasin oma algklasside klassijuhatajale selgeks teha, et ma olen juba selles klassis käinud ja tean kõike.

Katusel on mägikits, kaks jalga lühemad kui kaks jalga

Ja Kalle päästis päeva! Tegi mu lemmikjope luku korda. Ma olin täitsa kurb selle pärast, et mulle alguses serveeriti kaks võimalust: panna uus lukk (mis väidetavalt on hirmkeeruline) või osta uus jope (millega mina polnud nõus). Aga nüüd on kõik rahul.

Viiulitunnis käisin täna jälle. Jube raske on mängida, kui peab sadat erinevat asja jälgima, käed ja selg valutavad suurest pingutusest ja nii edasi. Kodus vales asendis saab ju palju kergemini ja kiiremini. Aga parem alguses natuke valus kui pärast palju.

Koju kõndides avastasin, et ei olnud pärast tundi kella käe peale pannud ja murelikult mõtlesin, kuhu ma selle olin pistnud, kui sujuvalt möödusin korteriuksest ja tahtsin kolmandale korrusele edasi rühkida. Ühe astme jõudsin minna, siis oli stopp ja tagasikäik.

Keegi on guugeldanud "qazwsxedcrfvtgbyhnujmikolpöüäõ" ja jõudnud minu blogi vastava postituseni. Rääkimata sellest, et regulaarselt otsitakse siit abi hammaste sügeluse vastu. Viimane selline tuli Södertäljest. Kahetsusega pean tunnistama, et mul on hammaste sügelusega küll kaugeleulatuvad kogemused, aga sellega ka asi piirdub.

Kui ma veidi rohkem kui kaks aastat tagasi ülikooli hakkasin minema, oli teiste probleemide kõrval põletav ka küsimus, et kas ülikoolis kehtivad ka vahetusjalanõud. Pettumusega täheldasin, et ei kehti. Minu maailmapilt oli kokkuvarisemise äärel. Praegu olen ma asjade sellise seisuga üsna rahul, sest teate küll, mul on need saapad ju.

Geni väitel on mul 272 tuvastatud esivanemat. Sellega lõppeb tänane ringvaade, ilm on soe, kohtume nädala pärast.

Järjekordne "tule taevas appi"

Konkurentsivõimelist gümnaasiumiharidust on praegu võimalik pakkuda peamiselt eesti õppekeeles, sest selleks puudub nii väljaõpetatud pedagoogiline ressurss tulevikuks kui ka finantsilised võimalused. Lukase sõnul pole ükski teine ühiskond sellega samuti hakkama saanud.

Artikkel Postimehes

Ma olen millegi või kellegagi tülis. Võimalik, et iseendaga. Ja tahan põgeneda. Ainus lahendus ja väljapääs (ajutine, aga inimlik) tundub uni. Tülli läksin hirmust. Diagnoosige mind vaimselt haigeks, siis ma saaksin asjadest aru.

Hämäriku taiva all

Olen Viljandis. Oma Kodus. Siuke hostel. Istun ühe kägiseva voodi peal, kuhu homme öösel tuleb magama Ann. Teises toas magab Siret. Ja peaks magama mina. Kell on 2.24. Ja ma ei maga. Sest võõras koht, tead küll.

Soto laagris olen. Tulime Tartust Jaanuse autoga. Pets oli ka peal. Enne Tartust väljasõitu ostsime Jaanusele Lõunakeskusest sussid. Ja siis sõitsime kolme korraliku universaalrehvi ja ühe mitte nii korraliku universaalrehviga Viljandi poole. Tuisk, lumi, lörts, vihm, musta-valgekirjud põllud, puna-kollased puud, Mari Kalkuni laulud, mis tundusid sel hetkel veidike sürreaalsed, aga samas nii rahustavad. Jõudsime kohale. Jaanus alustas "Martale" juhatamist, kui astus sisse Laura, kes küsis, miks Jaanus tema lugu juhatab. Siis mängisime "Laadalugu" ja "Jesu Bleibet" ja "Berlusconit". Ruthi ei ole. Ostsin poest ühte hullult hästi lõhnavat teed, mille maitseelamus jäi suhkru puudumisel veidi nõrgaks. Poole kaheteistkümne ajal läksin voodisse kavatsusega magama jääda. Aga ei jäänud. Iga poole tunni tagant vaatasin kella. Mõtlesin tähtsaid mõtteid. 

Näiteks kuidas ma kunagi elan Lõuna-Eestis metsa sees suures majas (sest see on ju kõige ilusam riik maailmas). Ja siis on minu sünnipäev ja Mari-Ann ja Marit ja kõik teised sõidavad igalt poolt mulle külla. Ja mul on majas nii palju ruumi, et nad mahuvad kõik magama. Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma olen koolis õpetaja ja õpetan lastele soome keelt. Ja siis ma mõtlesin, et ma pole Kristjanit kaua aega näinud. (Muideks, Ristiisa pubi juhataja on K. Tammeorg.) Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma viiulit mängin. Ja siis ma mõtlesin...

Olla või mitte olla või võib-olla või ollalee

Siit võtsin.

Oo hipijee

 

Ja kuula seda laulu juurde!