Tuu om õks määnegi ummamuudu mõtõlus

Kalts, kalts, kalts.

Tahaks õue päikse kätte, muru peale pikali.

Kaugele-kaugele.

Ma nägin unes, kuidas ma käisin Tikril külas. Naljakas. Ma ei kujuta ette, kui palju Ellen tegelikult räägib, aga minuga rääkis umbes nii, nagu kahe-poolesed räägivad.

Selles keeles on olemas sõnad

Lingvistikaolümpiaadi lõppvoor oli eile ja täna. Ja mina olin muideks žüriis. Isegi ei usu, aga olin. Tegin ühe ülesande ja parandasin ja kõik muud asjad, mis žüriis olemise juurde kuuluvad. Jube lahe. Jube väsitav oli ka tegelikult see nädalavahetus. Vähe sai magada ja praegu ka väsimus tapab, varsti lähen magama ära.

Ma kirjutaks siia pika jutu, et mis kõik toimus või ei toimunud, aga lihtsalt ei jaksa. Kes tahab kuulda, siis tulge pärast lava taha, ma räägin teile. Aga teistele... teised võivad baari minna.

Reppu selässä

Kes ütles, et soome keel on laulude kirjutamiseks täiesti sobimatu ja kole keel?? Vale puha. Mulle jubedalt meeldib soome keel. Ja lauludes eriti. Hetkel mängib siuke laul nagu Dingo "Autiotalo". Mmmm... Ja Värttinä meeldib mulle. Ja Rajaton.

Need asjad ripuvad ära teineteisest

Õpiöö tasus ennast ära. See oli küll rohkem vikiöö, aga õppisin ikka ka. Tegin valmis powerpointi esitluse tänase ettekande jaoks. "Eestikeelse oskussõnavara arendamise ajalooline ülevaade" oli mul teema. Vot ja siis tuli hommik kätte ja ma pidin Tartu poole hakkama minema. Vähemalt oli mul esitlus, ettekannet ennast küll veel polnud. Enne, kui välja kablutasin, ostsin endale 10 bussipiletit. Ja bussi peale minnes aktiveerisin ühe neist ära ka. Ja õigesti tegin, sest ühel hetkel tuli kontroll peale. Vedamine missugune (et mul pilet oli). Ja siis Olümpia hotelli peatuses tuli bussi peale üks keskmist kasvu väga karvane koer. Üksi. Sibas mööda bussi ringi rõõmsalt ja läks järgmises peatuses teisest uksest maha. Ja siis ma juba sõitsin teise bussiga ja kuulasin muusikat ja võitlesin unega ja kirjutasin omale valmis spikrid, mille põhjal ettekannet pidada. Ma ei ole veel kunagi nii kiiresti Tartusse kohale jõudnud. Ettekannet ennast jätkuvalt ei olnud veel. Aga siis ma jõudsin Tartusse ja siis sündis ettekanne. Oma arust täiesti keskpärane, nagu alati. Aga inimestele meeldis. Õppejõu käest sain ka kiita. Olevat väga hea tempo olnud, konspekteerimiseks ideaalne. Minu meelest ma rääkisin jälle liiga aeglaselt, nagu ma alati teen. Ja pausid kestsid terveid igavikke. Ja hääl hakkas ragisema, nagu alati. Ja liiga palju vahtisin arvutiekraani, kuigi mul oli kõik spikrite peal ka kirjas ja peas nagunii. Nüüd ma mõtlen, kas minna magama või minna poodi.

Luud

Ma küsisin ekstra enne maaleminekut, et kas ma pean trööpamisriided kaasa võtma (juhuks kui on plaanis lõkketegemine või matk loodusesse või mõni muu vabaõhuaktiviteet). Öeldi mulle, et pole vist vaja, seega ma ei võtnud. Aga lõkketegemiseks läks ikka. Papud said rokaseks ja käed ka. Riided vist mitte nii väga.

Atsi ja Karini sünnipäeval käisime ka.

Täna käisin "tšikkidega linna peal". Vikikoosolek oli niiöelda.

Mitme inimesega oled ühes leivas?

Pagan, ärge küsige mu käest, kuidas mul läheb. Ma ei oska ega taha sellele vastata ja ma tean, et teid nagunii ei huvita. Ma võiks vastata mida tahes, teil pole sellest niikuinii sooja ega külma. Küsige ainult seda, mida te tõesti teada tahate. Ma ei pea teid põrmugi vähem viisakaks, kui te ei lenda mulle kohtudes peale küsimusega "Kuidas sul läheb?". Arusaadav?

Täna läksin natuke närvi. Teemaks see, et kuigi ma kogu aeg üritan olla võimalikult hea ja vastutulelik ja tähelepanelik teiste vajaduste suhtes ja siis üks kord ootan seda ka teistelt enda suhtes, siis lõpuks olen ikkagi mina segaduse ja tülina tekitamises süüdi ja tunnen ennast selle pärast halvasti.

Kui mul on depressioon, aga ma ise ei tunnista selle olemasolu, kas siis mul tegelikult kokkuvõttes on depressioon või mitte?

Muinasjutt on kastreeritud rahvajutt

Minu pühapäevane menüü: lõunaks jogurt, jäätis, komm, õhtuks kohuke ja pontšikud. Kuhu me niimoodi jõuame???

Täna vähemalt sõin korralikult.

Õues on natuke jahe jälle. Aga kuna minul algas varajane suvi, siis ei mingit jopet. Põhimõtte küsimus. Põhimõtte pärast ei jää haigeks ka. Marit jäi, käisin talle seltsiks täna.

Hull koer

Nii. Punased juuksed oli loomulikult aprillinali.

Ilm läks täiesti ootamatult kiiresti ootamatult soojaks. Jalutasin praegu Eedenist ühikasse ja täielik suvi oli. Lumi on ka peaaegu täielikult ära sulanud. Muru juba kasvab :P.

Hambaharja unustasin Räpinasse ja sain jälle uue osta. Pontšikuid sain ka :).

Mina: Mis kell on?

Kalle: Mitte oluliselt rohkem kui eile samal ajal.

Kevad peas

Ilma jopeta liikusin täna õues. Astusin õue ja selline soe õhk lõi vastu, et ma mõtlesin, et kui kohe tuul ei tule, siis hakkab palav. Käisin juuksuris ja lasin juuksed ära värvida. Punaseks. Lõikas natuke järgulisemaks ka. Pärast läksin Mariti juurde muljetama. Enne käisin poes ka. Regati jäätis muideks on väga hea.

Õuest kostab träna. Ja mingi auto vingub ka.

Ma arvan, et homme on mul parem tuju kui eile. Muidugi on ka võimalus, et on halvem tuju. Siis ma ei tea, mis saab.

Lisalugu tuleb meilegi üllatusena

Eriti ei viitsi siia kirjutada tegelikult. Aga miskipärast ütlevad hääled peas, et peaks.

Soto laagris olin neljapäevast pühapäevani. Viljandis. Reaalselt kannelt mängida sai üllatavalt vähe, kuna suurem aur läks kandlefestivali kontsertide kuulamisele ja niisama passimisele. Neljapäeva õhtul vajus kogu rahvas poole kümne ajal juba ära. Tuled kustu ja tudile. Reedel vist pidasime natuke kauem vastu. Aga laupäeva öösel jutustasid mõned veel kella kaheni. Sabotööri mängisid ka. Laupäevane proov kestis üldse ainult pool tundi, mille jooksul vaatasime üht uut lugu ja siis arutasime, mis järgmises laagris toimub. Sügisel vist hakkame uut plaati salvestama.

Nagu mis mõttes on õues 9 kraadi sooja?