Olime klassiga mingis telesaates publikuks. "Klass" on siinjuures hägune mõiste, sest seal tundus olevat rahvast nii põhikoolist kui reaalist. Ja Kalle oli ka, aga ta oli niisama minuga kaasas. Saade oli midagi Ringvaate-sarnast, ainult saatejuhiks oli Reet Linna. Me seisime niisama stuudio tagumises osas kaamerate taga. Ma olin üsna teiste varjus tagapool, ei kuulnud ega näinud kõike täpselt. Kalle oli kuskil eespool. Reet Linna esitas mingeid viktoriiniküsimusi ja me tohtisime vastata, kui teadsime vastust. Esimene küsimus oli, et kellel on täna 70. sünnipäev. Kalle ütles mingi nime, mida ma ei kuulnud, pärast sain teada, et see oli mingi Räpina kooli õpetaja olnud. Ja see oligi õige vastus. See tähendas seda, et Kalle istus Reet Linna kõrvale ja talle esitati uus küsimus. Aga selle vastust ta ei teadnud. Aga mina teadsin. Küsimust ja vastust ma enam ei mäleta. Aga siis tuli Reet Linna ise sinna stuudio tagumisse otsa ja hakkas meile küsimusi esitama. Keegi ei teadnud nende vastuseid, aga mina miskipärast teadsin. Järjest vastasin kõik ära. Hasart oli sees. Ühel hetkel ütles K. (põhikooli klassist): "Me teame, et sa tead kõiki vastuseid, lase nüüd teistel ka vastata." Tundsin selle peale seda tunnet, mida ma päriselus olin ka koolis palju kordi tundnud. Tundsin oma nahal teiste pilke ja mõtteid. See ei olnud kadedus, see oli põlgus.
Mul oli kaasas väga palju asju. Olin justnagu kahe laagri vahel või midagi sellist. Nagu mul mõnikord suvel juhtub. Et mõlema laagri asjad on kaasas. Emme pidi mu auto peale võtma. Aga selleks pidin oma asjad garderoobist autosse saama. Palusin paari inimest, et nad mind aitaks, aga kellelgi polnud aega. Neid asju oli tõesti palju. Spordikott, kohver, seljakott, mingid kilekotid... Püüdsin kiiruga mingeid asju ümber pakkida, et oleks lihtsam võtta. Kuklas tiksus, et olen midagi kuhugi maha unustanud. Auto ootas ja turvamees tahtis garderoobi kinni panna. Ma ei olnud ikka veel valmis. Lõpuks sain kuidagi autosse, teadmata, kas kõik kotid said kaasa. Järgmisel päeval pidid olema tädi Mai pulmad. Meil oli mingi küsimus selle toimumiskoha kohta vist või ma ei mäleta ka täpselt. See vist ei olnud üldse otseselt pulmadega seotud. Ei mäleta. Igatahes emme helistas sinna kohta. Aga sellel oli mingi selline automaatvastaja, mis küsis küsimusi ja vastuste järgi pidi suunama sobivasse kohta edasi. "Kas teie abiellute?" "Ei" "Kas teie laps abiellub" "Ei" Jne. Väga veider.
Vaatasin, kuidas üks laps tegi laval mingit sööki. Väga kihiline toit oli. Mingi selline ahjuvormi sees, nagu pirukas. Üritasin koostisosi ja valmistamist meelde jätta. Ta näitas seda tegemist väga mitu korda ette ja kirjeldas, mida ta teeb. Aga mu mälu oli väga korrast ära ja mul oli koguaeg ainult kaks viimast koostisosa meeles. Ehk siis kui ta järgmise ütles, läks mul üle-eelmine meelest ära ja meeles olid jälle ainult kaks. Kui üles ärkasin, teadsin, et sinna käivad šampinjonid ja hobuse sool.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar