Oli mingi etendus, mis koosnes numbritest. Igas numbris esines üks tüdruk lauluga. Juurde käisid kostüümid, taustatantsijad jms. Ainult iga number oli mingi iseloomu ja käitumise võimendatud väljendus. Mina olin ühe numbri esitaja. Mul oli seljas valge pluus ja põlvedeni hall seelik. Mu juuksed olid esinemise jaoks spetsiaalselt rasvaseks tehtud. Ma kõndisin kohmakalt ja ebakindlalt lavale, sättisin närviliselt mikrofoni õigesse asendisse. Minul ei olnud ühtegi taustatantsijat. Hakkasin laulma mingit suhteliselt lihtsat laulu. Keegi saatis mind klaveril. Mõnel hetkel tundsin, et näitlen meelega, et teen oma ebakindlust ja saamatust meelega nähtavamaks. Mõnda intervalli ei tabanud ma päris täpselt. Olin nagu väga püüdlik laps, kes ei kasuta oma võimeid täielikult, sest kardab ebaõnnestumist. Ma olin väike tüdruk, kes tahab tähelepanu ja tunnustust, aga ei julge seda küsida ja karistab ennast, kui liiga palju silma paistab. Oma meeleheitest ja püüdlikkusest hoolimata mõjusin koomiliselt. Publik naeris. Kui laulu lõpetasin, jooksin lavalt minema, minu kingad klobisesid vastu põrandat. Lava taga ütlesid teised: "Sa esitasid oma isiksust suurepäraselt, see oli nii naljakas. Publik sai kõvasti itsitada. See oli tõeliselt hea, mis sa tegid."