Ljudmilla Lulla

Haa! Vikipeediasse kirjutati just 80 000. artikkel! Ülev meeleolu tekkis kohe selle tulemusena.

Ja eile helistas mulle keegi (ta kahjuks ei ütelnud oma nime) ja küsis, kuidas MTÜ liikmeks saab. Niitore-niitore-niitore.

Pühapäeval oli esimene advent. Käisime raekoja platsis Martenit hoidmas, kes oli ajutiselt vaene vanemateta laps, sest lugupeetud lapsevanemad kehastasid parasjagu puhkpilduritest päkapikke või päkapikkudest puhkpildureid, kuidas soovite. Marten ise võttis asja üle mõistuse rahulikult. Lausa nii rahulikult, et ei reageerinud ei pasunapuhumisele ega kuusel tulede süttimisele. Mina reageerisin küll, sest mul hakkas külm.

Paneks mõne lumepildi ka siia. Nii ajaloo huvides. Aga ma ei viitsi pilti teha.

Ja ma olen ennast jälle risti planeerinud. Kümnenda detsembri hommikul lubasin ma lahkelt Taeblas olla ja üldse ei tulnud meelde, et üheksanda õhtul panen ma ennast ilusasti riidesse ja lähen Tartus teatrisse. Pagan võtku, kui ajakava on killustunud arvutikalendri, meilboksi, päeviku ja omaenese mälu vahel.

Kasueitoohüpe

Nädalavahetusel käisin maal. Vanaisa juubel oli. Pihlakaliköör maitses pihlakaselt ja hästi. Anti katteta lubadusi ja tehti muid trikke.

Õues on Suur Ja Päris Lumi. Külm on ka.

Silnõi sneg

Täna öösel sadas jälle lund. See on küll selline jube vastik märg lumi, mis ruttu ka ära sulab, aga korraks oli vähemalt ilus.

Eile olin vikis jube asjalik ja tegus.

Digimuutub...

Aa, vist unustasin kirjutada, et eelmisel neljapäeval muusika loengus laulis Sting neljahäälset kujundit. See oli tõeliselt lahe.

Mingi päev käisin poes. Tahtsin ühepajatoitu teha ja kuna kapsast otsides jäi silm punase kapsa peale, siis mõtlesin, et kapsas nagu kapsas ikka, proovin siis seekord punasega. Tulemuseks oli üleni sinine ühepajatoit. Käskisin Kallel pilti ka teha, aga ei viitsi praegu siia panna seda. Natuke imelik oli seda süüa, kuigi maitse oli täiesti tavaline. Toorelt aga on ta palju mõrum kui tavaline kapsas.

Mulle meeldib öösel tegutseda. Siis ma saan oma süsteeme teha. Eile öösel pesi pesumasin pesu. Täna öösel korjasin riided kuivamast ja panin kappi. Ühtlasi koristasin kapi kolm riiulit uuesti ära. Koristamise suhtes meeldib mulle, kui ma saan kõik süsteemi panna ja siis aja jooksul seda süsteemi mitte ei hoia piinliku täpsusega, vaid see ise laguneb. Ja siis saan jälle kõik süsteemi panna, kas vanasse või uude. Kapis näiteks või riiulis või noodimapis või arvutis. Aga segi ajada tohin ma ainult ise. Sest näiteks kui ma olen kodus raamaturiiulis süsteemi teinud ja raamatud pannakse valesse kohta tagasi, siis see mulle ei meeldi.

Mu jope ei armasta mind enam.

"korraldada annetusi Vikipeedia saidile, et nende töötajad oleks rohkem motiveeritumad"

Esmaspäeval käisin Puurmani koolis. Mõis on ilus. Lapsi oli ainult vähe. Kaheteistkümnendas klassis oli näiteks kohal kuus inimest. Seitsmendale klassile pidin ka tunni organiseerima. Mõtlesin, et teeme midagi arvutiklassis, siis nad ei pea lihtsalt istuma ja tülpinud näoga minu juttu kuulama. Aga tunni alguses teatasid nad esimese asjana: "Tere, me oleme pubekad". Ja nii ta läks. Kurb on ainult see, et õpetajaid ei lastud minu juttu kuulama.

Täna hommikul käisin Miina Härmas küsitlust tegemas. Hoopis teine tera.

Pealkirjale vastuseks: Vikipeedial ei ole töötajaid, vaid vabatahtlikud, kes kirjutavad sinna oma vabal ajal ja ilma tasuta. Aga "annetusi korraldatakse" küll.

Ja ta lükkas mu kraavi

Üleeile öösel nägin unes midagi, mille ma olin kellaajaliselt oma blogisse kirja pannud, siis tulnud mõttele, et sellest saab hea näidendi kirjutada ja palunud asjaosalistel sama asja uuesti samamoodi läbi teha. Kuna nad ei tulnud sellega toime, siis ma olin neile lubanud, et kirjutan neile repliigid ja remargid valmis. Tegelasteks olid teiste seas klassiõed põhikoolist. Ärgates oli mul hetkeks tunne, et ma nüüd tõusen üles ja kirjutangi selle näidendi valmis. Aga selle unenäo sisu ei tohi unenäost välja saada.

Eile öösel nägin unes märulit. Mingi auto, mingid pätid, mina jooksin, roomasin, hüppasin kolmandalt korruselt ja ei saanud haiget, ronisin mööda vihmaveetoru, peitsin ennast mingis kaevanduses ja eksisin tundmatus pimedas linnas ära. Vahepeal istusin mingis koolis ja üritasin oma algklasside klassijuhatajale selgeks teha, et ma olen juba selles klassis käinud ja tean kõike.

Katusel on mägikits, kaks jalga lühemad kui kaks jalga

Ja Kalle päästis päeva! Tegi mu lemmikjope luku korda. Ma olin täitsa kurb selle pärast, et mulle alguses serveeriti kaks võimalust: panna uus lukk (mis väidetavalt on hirmkeeruline) või osta uus jope (millega mina polnud nõus). Aga nüüd on kõik rahul.

Viiulitunnis käisin täna jälle. Jube raske on mängida, kui peab sadat erinevat asja jälgima, käed ja selg valutavad suurest pingutusest ja nii edasi. Kodus vales asendis saab ju palju kergemini ja kiiremini. Aga parem alguses natuke valus kui pärast palju.

Koju kõndides avastasin, et ei olnud pärast tundi kella käe peale pannud ja murelikult mõtlesin, kuhu ma selle olin pistnud, kui sujuvalt möödusin korteriuksest ja tahtsin kolmandale korrusele edasi rühkida. Ühe astme jõudsin minna, siis oli stopp ja tagasikäik.

Keegi on guugeldanud "qazwsxedcrfvtgbyhnujmikolpöüäõ" ja jõudnud minu blogi vastava postituseni. Rääkimata sellest, et regulaarselt otsitakse siit abi hammaste sügeluse vastu. Viimane selline tuli Södertäljest. Kahetsusega pean tunnistama, et mul on hammaste sügelusega küll kaugeleulatuvad kogemused, aga sellega ka asi piirdub.

Kui ma veidi rohkem kui kaks aastat tagasi ülikooli hakkasin minema, oli teiste probleemide kõrval põletav ka küsimus, et kas ülikoolis kehtivad ka vahetusjalanõud. Pettumusega täheldasin, et ei kehti. Minu maailmapilt oli kokkuvarisemise äärel. Praegu olen ma asjade sellise seisuga üsna rahul, sest teate küll, mul on need saapad ju.

Geni väitel on mul 272 tuvastatud esivanemat. Sellega lõppeb tänane ringvaade, ilm on soe, kohtume nädala pärast.