Järjekordne "tule taevas appi"

Konkurentsivõimelist gümnaasiumiharidust on praegu võimalik pakkuda peamiselt eesti õppekeeles, sest selleks puudub nii väljaõpetatud pedagoogiline ressurss tulevikuks kui ka finantsilised võimalused. Lukase sõnul pole ükski teine ühiskond sellega samuti hakkama saanud.

Artikkel Postimehes

Ma olen millegi või kellegagi tülis. Võimalik, et iseendaga. Ja tahan põgeneda. Ainus lahendus ja väljapääs (ajutine, aga inimlik) tundub uni. Tülli läksin hirmust. Diagnoosige mind vaimselt haigeks, siis ma saaksin asjadest aru.

Hämäriku taiva all

Olen Viljandis. Oma Kodus. Siuke hostel. Istun ühe kägiseva voodi peal, kuhu homme öösel tuleb magama Ann. Teises toas magab Siret. Ja peaks magama mina. Kell on 2.24. Ja ma ei maga. Sest võõras koht, tead küll.

Soto laagris olen. Tulime Tartust Jaanuse autoga. Pets oli ka peal. Enne Tartust väljasõitu ostsime Jaanusele Lõunakeskusest sussid. Ja siis sõitsime kolme korraliku universaalrehvi ja ühe mitte nii korraliku universaalrehviga Viljandi poole. Tuisk, lumi, lörts, vihm, musta-valgekirjud põllud, puna-kollased puud, Mari Kalkuni laulud, mis tundusid sel hetkel veidike sürreaalsed, aga samas nii rahustavad. Jõudsime kohale. Jaanus alustas "Martale" juhatamist, kui astus sisse Laura, kes küsis, miks Jaanus tema lugu juhatab. Siis mängisime "Laadalugu" ja "Jesu Bleibet" ja "Berlusconit". Ruthi ei ole. Ostsin poest ühte hullult hästi lõhnavat teed, mille maitseelamus jäi suhkru puudumisel veidi nõrgaks. Poole kaheteistkümne ajal läksin voodisse kavatsusega magama jääda. Aga ei jäänud. Iga poole tunni tagant vaatasin kella. Mõtlesin tähtsaid mõtteid. 

Näiteks kuidas ma kunagi elan Lõuna-Eestis metsa sees suures majas (sest see on ju kõige ilusam riik maailmas). Ja siis on minu sünnipäev ja Mari-Ann ja Marit ja kõik teised sõidavad igalt poolt mulle külla. Ja mul on majas nii palju ruumi, et nad mahuvad kõik magama. Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma olen koolis õpetaja ja õpetan lastele soome keelt. Ja siis ma mõtlesin, et ma pole Kristjanit kaua aega näinud. (Muideks, Ristiisa pubi juhataja on K. Tammeorg.) Ja siis ma mõtlesin, kuidas ma viiulit mängin. Ja siis ma mõtlesin...

Olla või mitte olla või võib-olla või ollalee

Siit võtsin.

Oo hipijee

 

Ja kuula seda laulu juurde!

Assa sitikas

Oo, ma käisin eile viiulitunnis. Esimeses. Mõned alustavad neljakümneselt, seega minul pole veel kaugeltki hilja. Peopesas on mul nüüd hiirte pesa ja tigu tahab koguaeg minuga rääkida. Ja mis siis, et ma olin iseseisvalt juba mänginud Mozarti tähekese lugu ja Targa rehealust, siis oli vaja teha üks lahtiste keelte peal I-IV-V saateharjutus. Poognakäsi väsis pidevalt ära ja hakkas valutama. Aga muidu oli tore. Nii tore on pilli õppida, kui keegi ei sunni :D. Tahan, harjutan, ei taha, ei harjuta. Järgmine tund on kuu aja pärast.

Neljaviljaputru tegin täna. Sel aastal esimest korda. Väga hea oli. Tänast hommikut ma alustasin muidu sellega, et kirjutasin vikisse nagu muuseas viis artiklit.

Vikipeediast:

Tássos Papadópoulos (7. jaanuar 1934 – 12. detsember 2008) oli Küprose poliitik, president 28. veebruarist 2003 kuni 28. veebruarini 2008. Ööl vastu 11. detsembrit 2009 varastati tema surnukeha Defterá kalmistult. Laip leiti 8. märtsil 2010 anonüümse vihje abil esialgse matmispaiga lähedalt.

Vaene väike presidendi laip, mis vedeles kolm kuud haua kõrval ja kedagi ei huvitanud.

Farmakognoosia

Ja siis me olime haiged. Kallega mõlemad. Nohu ja kurk valus ja laiba tunne. Võib-olla oli palavik ka, aga kuna ükski kraadiklaas polnud kättesaadav, siis jääb see igaveseks teadmata.

Eilseks oli laiba tunne enam-vähem üle läinud. Aga ma suutsin terve päeva jooksul kõik asjad ära rikkuda. Põhiliselt Kalle aja kulutamise näol.

Pangas käisin mtü-le arvet tegemas. Mingi kaks tundi läks. Tädi küsis igast mõttetuid asju. Lobisemisvajadus oli tal vist. Pärast helistas veel ka mulle, et ikka meelde tuletada mingeid asju.

Ja siis käisime Taevaskojas. Ja siis tegi Kalle mu arvutile taasiseseisvumise. Nii nunnu. Praeguseks on suurem jagu endistest headest külgedest taastunud. Kõik failid on ainult puudu, sest need on plaatide peal Tartus. Uusi halbu külgi on minimaalselt. Ja nii ongi.

Kõik on hästi!

Reedel pidin rongiga Tallinna sõitma, aga läks natuke kiireks, sest ma avastasin, et mul pole sularaha ja automaati polnud aega otsima minna, ja siis ma jäin sellest rongist maha. Mõtlesin, et lähen õhtuse rongiga, aga emme helistas ja ütles, et ma ikka kähku teeks (oli vaja, pikk jutt) ja tuleks bussiga. Kõmpisin siis mina bussijaama, aga reedene päev, buss oli välja müüdud. Siis ma olin juba natuke pahane. Helistasin emmele, aga ta ütles, et selgus, et polegi vaja kähku jõuda, aga tulgu ma rahulikult järgmise bussiga. Pagan, ise maksate mu bussipiletid kinni ju ja siis tahate, et ma kõige kallima täistunni ekspressiga tuleks. Siis ma olin juba mõõdukalt pahane. Et vaba pooltunnikest ära kasutada, läksin kaubamajja oma ID-kaardi lugejale järele. Sisse astudes kuulsin, et keegi mängib karmoškat. Hmm. Jalmar oli. Zetodega. Saudtšekki tegid. Ma ei tea, mis üritus neil seal oli, mul polnud ju aega uurima jääda. Aga Jalmar mängis seda lugu, milles on üks noot minu oma :P. Ja minul läks tuju heaks. Jalmar tervitatud, läksin jälle bussijaama poole. Ja tuju oli hea. Bussis kuulasin terve tee ainult Zetosid. Ja "Seitse venda" sain lõpuks läbi.

Laupäeval vaatasime Jõgisood. Võsa oli seal. Siis käisid osad seenel. Ja õhtul konsulteerisin Aivoga raamatupidamislikel teemadel.

Pühapäeva hommikul tegime õunamahla. Mina korjasin ja tassisin. Targemate hinnangul sai julgelt üle saja liitri seda mahla. Aga puude alused õunad ei paistnud küll sellest vähenevat, puude otsas olevatest rääkimata. Ja pärast kodus tulid tädi Mai ja Margus Grete sünnipäevale. Ja viisid mind õhtul rongi peale. Sest mul oli terve keldritäis asju kaasas, õunad ja porgandid ja mahlad ja moosid jne. Oma mp3-mängija unustasin koju, kurb oli jälle sellepärast.

Eile ma käisin lisaks koolile raamatukogus. Panin eesti luule kuni M-täheni tähestiku järjekorda. Kükitada oli vastik, muidu oli tore.

Täna olen vist haige. Sajandi teine nohu on.

Kooliga, muide, on halvasti, nagu alati, nii et ei midagi erilist.