Sööks midagi magusat

Väikseid täiendusi eelmisele postitusele. Reedel ärkasin kell kaheksa ja põrutasin Tartusse, kus päike paistis lagipähe. Kartsin, et ei jõua poole tunniga majutusosakonnas käia, aga üürileping sai siuh-sauh sõlmitud ja bussijaamas sain veel kõva kümme minutit oodata.

Kontsertidest ka natuke või. Juss oli koguaeg jube pabinas, et tal äkki ei tule välja ja vähe maganud ja vähe harjutanud ja nii edasi ja nii edasi. Et ma ikka mängigu, kui tal ei tule välja. Leppisime kokku, et mina mängin igal juhul viisi ja tema saadet. Ja et kui ühel läheb sassi, siis teine mängigu edasi. Ehh, naljanumber. Ta ju palju kauem mänginud kui mina ja oskab suurepäraselt. Kui esinemiseks läks, siis tema põhiliselt mängis ja minul oli vahepeal mök-mök. Kargused olid totaalne pudi.

Homme lähen "esimeseks tunniks" ehk siis kuueks tööle. Ja nii kuni reedeni. Siis on Raudmees ja kokkutulek Surjus. Ja esmaspäeval veel tööle. Põõnevalt pikk töönädal. Pärast seda saab jälle hingata. Ja magada. Töönädalal ma üldiselt magan öösiti heal juhul neli-viis tundi. No ja siis päeval jupiti, kui Oss magab.

Sõrmed on jubedad. Kandlega villi mängitud-villid katki läinud-nahk ära näritud/kistud-vihma- ja pesuvees ligunenud jne.

Kuulan Paabli plaati. Erko valss on lemmiklugu. Ohhh...

Hamm tulijoo

Postitus sellest kõigest umbes täpselt aasta tagasi.

Seekord ei teinud ma seda viga, et päev varem kohale sadanuks (kuigi see polnudki lõppkokkuvõttes päris viga, mulle see "viga" väga meeldis). Olin täpselt platsis. Rongis toimus hulle asju. Nimelt oli seal seltskond purjus-pohmas noormehi. Kes kuidas täpselt, mind eriti ei huvitanud, aga mis mind huvitas oli see, et nad üsna tugevalt mind häirisid. Ma istusin küll neile ohtlikult lähedal, aga õnneks sinnapoole seljaga, nii et kõige hullem jäi mul loodetavasti nägemata. Pärast kamandati nad igatahes rongi koristama.

Otse rongijaamast Kõppu viis meie seltskonna vor as speššal Pärimusmuusika Keskuse väikebuss. Ja laager hakkaski peale. Küllaltki erinev eelmistest, üldiselt paremuse suunas. Korralduslikus mõttes. Margiti ja Erki kujundatud. Tore oli. Täh. Välismaalasi oli hästi palju. Õppisime hollandi keelt. Één, twee, drie, zo schattig jne. Oh ma ei viitsigi kõigest kirjutada, ma teen kolmekümnega. Õpitoad, setu lood, tantsimised, lõke, mulgipudru, megahead saiakesed koguaeg, muidu head söögid, küpsised, karmoška, ilusad laulud ja lahedad laulud (Jako oll jarvo :P ja joodeldused), tommi lemmiklugu featuring turban symphony, Erki mängud, jutupulk, indiaani väravad ja värgid, naeratused, kallistused, kontserdid, remondis mõis, paljad jalad, Herta. Herta oli muideks justkui laagri ühisvara. Selline pisike aasta-paarikuune tüdruk, kes võttis kõigist meie tegemistest osa. Hoidis jutupulka, vehkis ähvardavalt viiuliga, näris plokkflööti, patsutas trummi, revideeris kõigi kohvrite sisu, käis ja vaatas oma teadja pilguga kõigile otsa. Ja kõik hoidsid teda.

Eelmise aasta postituses ma olen maininud, et ma mingil juhul kannelt kaasa ei võtaks, kui kõvasti peale ei maksta. Ilmselt olin ma selle ära unustanud, sest kannel oli kaasas nagu viis kopikat. Kuigi palju kasu tast ei olnud, sest põhiliselt mängisin ikkagi karmoškat. Ainult need lood, mida karmoškal ei saanud mängida, mängisin kandlega. Ja neid oli imevähe-vähe.

Folk tuli ja läks. Õiget tunnet ei tekkinudki. Oorti ajal tuli mingi kummaline jälleolemise-toimumise tunne. Sest ka eelmisel aastal olin ma laupäeva öösel Oorti kontserdil, istusin üksi lava kõrval kivil ja haletsesin ennast. Peaks Oorti plaadi muretsema. Aga võib-olla tahan ma liiga palju. Võib-olla seda minu ettekujutatud ja igatsetud folgitunnet polegi. See oleks küll kurb. Kui ma nüüd kõvasti meenutan, siis ega esimese folgi ajalgi mingit sellist "päris" tunnet ei olnud.

Nüüd olen ma igatahes tagasi.
Ja üks teine asi sai ka pidulikult viimaks ära lõpetatud.

Kui karjainstinktiga olevus kaaslastest ilma jätta, tähendab see ta sandistamist, tema loomuse vägistamist. Nii vang kui eremiit teavad, et teised inimesed on kusagil olemas; nad on ka üksi olles ikkagi osa karjast. Ent kui karja enam ei ole, ei saa ka kariloom kauem eksisteerida. Ta on osa hävinud tervikust, värdjas, kelle jaoks ei leidu kohta. Ja kui ta siis oma mõistust kokku võtta ei suuda, on ta tõepoolest kadunud; lõplikult, täielikult ja kohutavalt kadunud, nii et temast ei saa muud kui viimne tõmblus laiba jäsemetes.

John Wyndham, "Trifiidide päev"

Etno ja folk tulevaaaad!

Homsest kuni järgmise nädala pühapäevani olen "puhkusel". Ehk siis mängin sõrmi villi, omandan repertuaari, esinen, kuulan kontserte ja loodetavasti tšillin niisama ja olen mõnus. Helistada võib. Ja tulge kõik folgile. Lisaks kõigile teistele suurepärastele esinejatele ei tohi maha magada kahte tähtsat kontserti, nimelt neljapäeval kell 14.00 Kirsimäel ja pühapäeval kell 16.00 Rohelisel laval. Sest seal saab mind kuulda (eeldusel, et mul mõni soolo on ja mulle on mikker eraldatud, vastasel juhul võite mind kahjuks ainult vaadata).

Mis seal meile tehtanekse? Suurt Marit ja pisikest Peetrit!

Ma pean kõiki mu blogi tulihingelisi lugejaid kurvastama. Lubatud laulupeomuljetest ikka ei saa asja.

Viimasel ajal (ma mõtlen viimase nädala jooksul) on kuidagi imelik olnud. Arvutis ei ole justkui enam midagi teha. No muidugi, kohati on ka, kui sugupuusse on vaja midagi lisada või vikisse "kontributeerida" või Ankiga sõnu õppida või msn-is kellegagi lobiseda. Aga üldiselt nagu on suurem osa ajast selline tunne, et teeks midagi, aga ei tea mida. Tahaks nagu midagi asjalikku teha. Ja siis ma olen koristanud. Vabatahtlikult täiesti. Lihtsalt tuleb selline kohutavalt tühi tunne, et midagi pole teha. Ja siis läheb pirn põlema: aga koristada võiks ju midagi! Ja siis ma koristan midagi ära. Mõne sahtli või. Teen prügikasti tühjaks. Või nõudepesumasina. Täiesti ilma selle tüütu tundeda, et ma nüüd pean kohustuslikus korras koristama. Päris huvitav. Ja täna ma mängisin karmoškat. Pärast mängin veel. Hakkasin ühte uut lugu õppima. Pool on juba selge ka. Kes tahab kuulda, tulge külla millalgi. Teeme pitsat ja.

Sellega mul tuligi meelde, et ma polegi tegelikult väga tihti kodus enam. Homsest neljapäevani olen päeval tööl ja õhtul surnud. Reedel lähen etnolaagrisse, mis lõppeb järgmise nädala pühapäeval folgiga. Nii, mis siis saab. Siis on jälle nädal aega tööd. Ja siis nädalavahetusel on Raudmees ja Kartaude kokkutulek. Pärast seda võite minuga jälle arvestada. Nii umbes kolm päeva. 6.-7. august olen Saaremaal. Ja edasi ei teagi enam täpselt peast.

Ja vihma sajab. Isegi kui ei saja, on ikkagi selline mõnus pilves ilma. Mulle täitsa meeldib. Natuke jahe hakkab vahepeal, kui kõik aknad on 24/7 lahti olnud. Aga selle elab üle. Üks päev oli mingi mõnus äikesetorm.

Ville on rakastunut

Ma leidsin ühe jube naljaka jutu. Tegelikult, kui aus olla, siis see on üsna kurb jutt ja lõpp mulle hoopiski ei meeldinud. Mutta kaikki, joka on suomenkielinen, on minulle hyvin hassu. Eilen oppisin paljon uusia sanoja. Yksi kiva sana oli 'kepponen' ja toinen 'jono'. Vielä on upea sana 'kännykkä'. Muuten Miikka sanoi että 'Keila' - se on 'kurikas'.

Uus pakkumine poole soodsamalt

Ma kunagi kirjutasin ühe postituse ideaalsest mehest. Aga nüüd ma otsustasin, et ma võtan selle maha. Lihtsalt ja konkreetselt. Liiga pikk oli. Sellepärast.

Ideaalne mees on intelligentne mees. Ja ilus ikka ka. Intelligentne mees on must vanem ja targem, on tubli ja enesekindel. Intelligentne mees oskab tantsida nii peo- kui rahvatantsu ja mängida mingit pilli. Intelligentne mees kuulab mõnusat muusikat, ei suitseta ja teeb head nalja kui vaja. Ilus mees on pikk ja tugev. Ja ilus. Ja nii ongi. Kandidaatidel palun pöörduda.

Mismõttes

Minu blogini on jõutud otsinguga "ei lähe ülikooli". Lähen ju!

Muidu on vahva. Katrega vahetasime täna kolm tundi mõtteid. Hommikul läks kõik halvasti: magasin kella maha, bussiplaanis oli pooletunnine auk just siis kui mina tahtsin sõita, vihmavari ei täitnud oma kohust jne. Aga Katre tegi mul tuju paremaks.

204.

"Homsest" ei tulnud midagi välja. Eks siis proovime jälle homme uuesti.

Võtaks siis kellegi, kes eesti keelt ka oskaks.

Muidu on lebo. Kannel viiakse mul varsti ära. Siis ma ei pea seda ise Kõppu tassima. Laisk olen.

Ja kes tahab näha, kuidas Teele on ülikooli sisse saanud, siis minge vaadake SAIS-ist. Ma olen see sajapunktine.

Täna oli lennuilm

Ma homme kirjutan laulupeost. Ja tantsupeost. Praegu lihtsalt ei viitsi. Aga väga lahe oli.

Taustaks mängib Urmas Sisaski "Aastaring" juba kolmandat korda. Ilmselt saab ta veel palju kordi mängida.

Surm ja häving

Pillipidu käib täie hooga. Ei jaksa praegu rohkem kirjutada. Olen sur-nud...

Aa ja tulge kõik mu kontserdile homme, reedel kell 22.00 Metodisti kirikus. Palju kandleid garanteeritud.

Tulnukateooria jätkuks

Mõnikord ma mõtlen, et eesti keel on mulle vist ka võõrkeel. Sest ma mõtlen mingis täiesti muus keeles. Ja nende mõtete eesti keelde tõlkimine on väga raske. Eriti suuliselt. Mõtted ei taha üldse niimoodi väljenduda, nagu ma neid mõelnud olen. Eesti keel, minu emakeel, oleks siis samas nagu minu esimene võõrkeel. Ja see keel, milles ma mõtlen, oleks hoopis omakeel.

Üldsegi töötab mu mõistus huvitavalt. Mulle meeldib mõelda selles "omakeeles". Ma muudkui mõtlen ja mõtlen, aga midagi ei fikseeru. Selleks, et meelde jääks, millest ma mõtlesin, pean need mõtted omakeelest eesti keelde tõlkima ja kindlasti panema sahtlisse sildiga "Mõtted, mida peab meeles pidama". Sest omakeelseid mõtted minu pea ei mäleta. Need lihtsalt tulevad ja lähevad või on alateadvuses, ilma et ma neid kasutada saaksin. Siit justkui järeldub, et omakeelseid mõtteid mõelda on täiesti kasutu. Aga minu jaoks on see nagu puhkus või meelelahutus. Introvert nagu ma olen. Seltskonnas olek ja inimestega suhtlemine on minu jaoks kohustus, pingeolukord. Siis hakkavad mul silmad ka tugevamini virvendama. Pigem ma tahaks olla üksi ja omakeeles mõelda. Erki ütles selle kohta ükskord nii huvitavalt. Et kõik sahmerdavad, aga mina seisan nagu täiesti üksi omas maailmas ja aeg seisab minu ümber, ja kui mind sellest maailmast üles äratada, siis kukuvad asjad mu ümber justkui ehmatusest maha.

Ma peaks mingi ajaviitja auhinna saama. Homme on juba pillipidu ja ma peaksin harjutama. Aga ei. Mitte sinnapoolegi.