Nonniii... Ma olen ikka üks paras kanapea. Kuni viimse hetkeni elasin ma surmkindlas ja raudses veendumuses, et etno hakkab neljapäeval, kuupäevi üldse vaatamatagi. Kooserdasin siis oma tavaariga Viljandisse ja passisin akadeemia juures. Kuna kedagi teist ei tulnud, siis hakkasin vaikselt muretsema, mis paisus pisukeseks paanikaks. Helistasin siis Sigridile ja püüdsin küsida nii reipalt kui ma suutsin: "Kas sa jõuad ka varsti?" Vastuseks kõlas väga hämmeldunud "Kuhu??" Sel hetkel sain ma aru, et olen päris põhjalikult ämbrisse astunud. Sigrid muutus hetkeks ka veidi närviliseks ja vaatas kähku järele. Jah, etno pidi tõesti-tõesti algama reedel, mitte neljapäeval. Oh mind udukanapead. Ütlesin siis Sigridile mitte enam nii reipalt, et ma saan hakkama, ning asusin oma huvitavat olukorda hindama. Ma olin oma kodinatega Viljandis, kus ma üldse ei oleks pidanud sellel hetkel olema. Võimalikud variandid: 1. Sõita koju Tallinnasse tagasi ja tulla homme uuesti. Ei aitäh, seda ei oleks ma oma pagasiga üle elanud. 2. Passida akadeemia juures kuni pimedaks läheb ja siis otsida üks mõnus murune plats ja oodata hommikut. See variant tundus mulle viimase võimalusena, nii et ma parem "lappasin" oma telefoniraamatut, püüdes mõistatada, kes neist inimestest võiks elada Viljandis ning oleks nii lahke ja aitaks mind mu hädas. Ainus võimalus juhtus olema Rainer ja talle ma kaela sadasingi. Oo Rainer, mu elupäästja, ole sa tuhat korda tänatud. Tuleb mingi Teele, äratab keset kõige paremat keskpäevaund üles ja tahab, et temaga tegeldaks. Aga Rainer tuli ja tassis mu kotti ja leidis mulle maailma parima koha ööbimiseks. Ütles, et ta ise läheb maale isale appi, aga ma võin kasutada kööki koos pliidi, mikrolaineahju ja pesumasinaga, vannituba ja diivanit ja voodit ja nii edasi. Naljakas. Terve kolmetoaline korter täitsa minu päralt. Enne minekut veel helistas Jalmarile ja ütles nii: "Ega sa ju ei tule ööseks linna? Ma panen ühe neiu su voodisse magama." :D Siis ta läks ära ja ma ei leidnud midagi mõistlikumat teha, kui keerasin ennast diivani peale tudile. Sest eelmine õhtu oli ikkagi olnud Dagö kontsert ja oma suures pakkimisetuhinas ja varase rongi ootuses ei olnud ma öösel piiskagi maganud. Siis lihtsalt magasin ja vahepeal kuulasin, kuidas lapsed õues mängisid. Õhtul mõtlesin, et süüa võiks. Käisin poes ja pärast seda praktiliselt magasin edasi kuni hommikuni. Nii naljakas tunne oli selles majas. Selline mõnus.
Ja siis hakkas etnolaager. Kohe esimesest hetkest, kui ma jälle akadeemia juurde jõudsin, oli see mõnus tunne kadunud ja algas karm reaalsus. Ma sain lõplikult aru, kui mõttetu pill võib olla kannel etnolaagris. Rabelen, mis ma rabelen, sõrmed on katki ja sõlmes, aga kasu ei miskit. Koduigatsus veel pealekauba tuli mulle külla. Järgmisel aastal ma enam kannelt laagrisse ei võta, kui ainult hästi peale makstaks, siis võib mõelda. Muidu ei, tänan.
Etno ja folk ei jätnud mulle üldse sellist muljet kui eelmisel aastal. Siis oli kõik olnud uus ja huvitav. Praegu sai kõik nii kiiresti, märkamatult ja mõttetult mööda. Pagan, ma ütlen. Mh. Ei ole hea tuju. Mitte ei ole.
Ja siis hakkas etnolaager. Kohe esimesest hetkest, kui ma jälle akadeemia juurde jõudsin, oli see mõnus tunne kadunud ja algas karm reaalsus. Ma sain lõplikult aru, kui mõttetu pill võib olla kannel etnolaagris. Rabelen, mis ma rabelen, sõrmed on katki ja sõlmes, aga kasu ei miskit. Koduigatsus veel pealekauba tuli mulle külla. Järgmisel aastal ma enam kannelt laagrisse ei võta, kui ainult hästi peale makstaks, siis võib mõelda. Muidu ei, tänan.
Etno ja folk ei jätnud mulle üldse sellist muljet kui eelmisel aastal. Siis oli kõik olnud uus ja huvitav. Praegu sai kõik nii kiiresti, märkamatult ja mõttetult mööda. Pagan, ma ütlen. Mh. Ei ole hea tuju. Mitte ei ole.
