Lopussa kiitos seisoo

Alles kolmas päev ja mul on juba hirmus. Hommik algas ebainimlikult vara, kell kaheksa vudisin juba üle mäe. Praktiline soome keel I. Irrrmus... See peaks olema loogiliseks jätkuks ainele Soome keel algajatele, mis on minul eelnevalt läbimata. Täna oli alguses natuke grammatika kordamist, aga lõpus pidi paarilisega laterdama ka ja seda ma kardan kõige rohkem, sest ma ju ei oska rääkida. Raske saab olema, väga raske. Õppejõud ütles, et kui mul esimene kontrolltöö ei õnnestu, siis ta laseb mul vähemalt maha regada ennast sealt, mitte ei kukuta läbi.

Ja siis tuli Soome kirjandus I. Lektüür on seal eestikeelne ja arvestust ja referaate tuleb ka eesti keeles teha. Aga loengud, pagan, on enamjaolt soomekeelsed. Täna sain üldiselt aru isegi. Ma pean nüüd nädala lõpuks ära otsustama, kas regan sealt ennast maha või mitte. Mul on nii palju ainepunkte, et loogiline ja minu enda aja ja viitsimise huvides oleks vähemalt üks aine vähemaks võtta. Ja nüüd ma ei suuda otsustada, mis see üks olema peaks, sest lihtsad ained mulle meeldivad, aga keerulised on vajalikud.

Ja siis hakkas Soome keel algajatele, kus hakkas kõik nullist peale. Tsirkus!

Elementaarne

Teisipäeval sõitsime Tartusse. Minul pidi olema loeng, aga ei olnud. Kallel oli bändiproov. Tegin ühte pläga, mida võiks nimetada wannabe-bologneseks. Kolmapäeval käisin vikikoosolekul. Nägin ära ühe õppejõu ja kolm ülejäänud vikipeedurit. Vaidlesin Ivoga. Kodus tegime trikadrellisuppi, mis nägi välja nagu ühepajatoit. Neljapäeval oli loeng. Selle aasta esimene. Muusikakultuuri alused. Kuulasime Mozarti neljakümnendat, ühte serialistlistlikku laulu ja õppejõu esituses "Püha ööd". Pärast imeti Kalle verd. Minult ei saanud, mul hemoglobiin 123. Reedel sõitsime Tallinna. Vihma sadas. Õhtul nautisime Lasnamäe udust vaadet. Laupäeval tegi Kalle kükke ja mina koristasin sahtleid. Õhtul tegin pitsat. Pühapäeval käisime metsas. Täna oli loeng. Eesti kirjanduse ajalugu II. Mulle jõudis kohale, et mul on praegu neli ainet, mille nimes sisaldub sõna 'kirjandus'. Järelikult on ette nähtud ennast lolliks lugeda. Soome kirjandusest ma arvatavasti regan end maha, sest ma ei ole kindel, mis keeles lektüüri seal omandama peab. Punkte niigi palju mul see semester, võib mõned kukele saata küll.

Tah!

Eelmisel nädalal eriti midagi asjalikku ei teinud. Tartus lebotasin üksinda suurema osa ajast. Kammisin poode ka läbi. Paar kasulikku asja sain. Siis tulin Räpinasse. Reedel sõitsin autoga! Kalle väga nähtav neljarattaline sõber Ants sõitis minuga. Kalle sõitis ka. Viiekümnega sõitsin täitsa. Ja suretasin auto lugematu arv kordi välja ka. Aga lahe oli. Ja siis õhtul ma solvusin. No pole minu süü, et ma Tallinnas ei olnud ju. Kui keegi oleks mulle enne öelnud, ma oleks kohal olnud. Laupäeval tuli üks mõnus vihm, õues oli ainult pori.

Kui mina olen vastu, siis järelikult Epp on ka

Istun Kuigatsi raamatukogus. Kell on üksteist läbi. Suht siiber on. Istun siin juba eile hommikust saadik. Sellest, milleks ma siia tulin, ei tulnud mitte midagi välja kvoorumi puudumise tõttu. Poisid leidsid netist mingid mälumänguküsimused ja istuvad nüüd juba mitmendat tundi kolmekesi pead koos. Eile mängisid nad kabet. Mina olen kaks päeva olnud köögitoimkonnas ehk teinud piiratud vahenditega mingit söödavat ollust ja pesnud nõusid. Eile käisime "linna peal" ka. Tegin Ivost pilti, kui ta pildistas truupi, ise sooritamas akrobaatilisi harjutusi kividel keset koske. Täna oli jube külm ja vihma sadas. Pood on siin veel minimalistlikum kui Egiptuse kõige pisemad supermarketid. Ostsin kaaluga Kalevi apelsinikomme. Kalle helistas ja unustas pärast kõne ära lõpetada. Ma korraks mõtlesin, et mis sõjasaladusi ma nüüd kõik pealt kuulen, aga siis miskipärast vajutasin kinni. Hommikul ärkan pool kuus ja kõmbin rongi peale. Aitab naljast.

Rõõmutsõõr ja sopelga polka

Pärimusa laager oli. Kümnes. Minu jaoks teine. Ülim jällegi. Sai pille mängitud (põhiliselt kannelt ja karmoškat, aga proovisin ka viiulit ja kontrabassi). Iga päev oli pillitund, laulutund ja ansamblitund. Jalmar jätkas minu harimist karmoška alal. Viis lugu õpetas mulle selle nädala jooksul. Kolm neist olid ta enda omad. Vist. Kaks kindlasti. Ühe looga oli veel nii, et selle ta jõudis minu tunni ajal valmis ja kohe õpetas mulle. Ja viimasel päeval ütles mulle, et mul on väga hea muusikaline mälu ja et ta on rõõmus, et selles laagris tal ka üks vilunud õpilane oli. Hah. Kontserdil läks Rõõmutsõõr ikka puu taha. Hea, et ta oli ära läinud ja ei kuulnud seda. Jalmar pidi ansambliõpetaja ka olema, aga ta delegeeris meie ansambli Nicolajle. See on üks taanlane, kes mängib Jalmari ja Johannaga Kiwi Trios. Ansambel oli hea, aga siiski kahjuks mitte nii hea, kui eelmisel korral. Laagris oli mul viis last ka, kellest kaks väiksemat pidevalt mul süles ja jalus olid. Aga nad olid toredad. Jutustasin neile õhtujuttudeks kõik kolm juttu, mida ma teadsin, hiljem pidin raamatu appi võtma. Omaloominguõhtu oli ka. Meie tuba tegi laagri tunnusloo Olerexi reklaami viisil sõnadega: "Kui meeldib sulle pärimuss / ja tahad teada kus / üheskoos pilli mängida / ja rääkida jutte ja laulda saab / siis Vana-Vigalasse sa / nüüd kohe tule jooksuga / nananananaanaanaananaa...." Kui äraminek oli, siis ma ütlesin Mailile, et kui ma järgmisel aastal ennast liiga vanana juba ei tunne, siis tulen jälle.

Aga sellega on nüüd hoopis nii, et ükspäev ma hakkasin kahtlema, et kas ma ikka olen 20 aastat vana. Ja otsustasin, et nüüdsest olen ma 18. Lihtsalt.

Marit sai vanemaks jälle. Ja loetud minutite pärast lendleb ta Ameerika poole minema. Sel puhul toimus eile väike ärasaatmine Pätrikus. Mari-Ann oli lasknud teha siukse raamatu, kus meist kõigist palju pilte sees ja füüsika anekdoote ka. Ma tahaks kohe endale seda raamatut, see oli nii lahe. Ja me töötasime välja uue äriplaani, mis sisaldab rikastele inimeste uue surmajärgse teenuse osutamist. Et saadaks nende surnukehad orbiidile. Täiesti uus tähendus taevasseminekule. Ja kui ta sealt orbiidilt juhtumisi atmosfääri pudeneb, siis on see väga eksklusiivne tuhastamine, mille käigus tuhk langeb väga efektiivselt laiali. Mõned ju tahavad nii.

Kokkutulekust kokkutulekuni, vahele folki ja virinat

Olen kirjutamist väga kaua edasi lükanud ja ega praegugi eriti ei viitsi. Aga vanad asjad kuhjuvad. Proovin lühidalt teha.

Kui Soto laager Rakveres lõppes, siis polnud vaja mul kaugele minna, vanaema täditütar Aino tuli mulle lausa kõrvaltänavasse vastu. Sest lugu oli nii, et laupäeval pidi Haljalas algama suguvõsa kokkutulek, aga kuna mina olin juba reedel Rakveres, siis polnud mul mõtet vahepeal kuskile minna, vaid Aino viis mu juba reedel Haljalasse ära. Hästi ilus koht on neil seal, haned ja kanad ja hobune. Reede õhtul suutsin veel siukse triki teha, et jäin heinamaa peale magama. Päike põletas pool nägu ära ja silmad olid kaks päeva paistes. Aga kokkutulek oli tore. Peale mu vanaema ja vanaisa ei olnud ma ühtegi inimest varem näinud, kuigi üsna lähedalt sugulased. Need olid siis vanaema isa vendade ja õe järglaste kokkutulek. Sain teada, et mu vanavanaisa oli olnud politseinik, osanud vähemalt kuut keelt ja rännanud Austraaliasse. Ja et mu vanaemal on poolvend. Kuna mul oli kannel kaasas, siis sunniti mind seda mängima. Nüüd ma ju nii haruharva juhtun üksinda esinema, sellepärast käed ikka värisesid ja kolmest loost ükski ei tulnud ilma vigadeta. Aga see oli nii lahe, kuidas inimesed, kes mindki esimest korda nägid, mu kohe omaks võtsid. Õhtul tehti ka üks naljakas mäng, kus igaüks pidi pimesi võtma paberi ja sealt lubaduse ette lugema. Mina lubasin, et olen terve õhtu kaine.

Siis ma olin natuke kodus niisama. Ja kui ma nüüd ei eksi (see oli ju nii ammu), siis järgmise pühapäeva õhtul sõitsin rongiga Tartu, endal hull tavaar kaasas. Sest ma olin endale pähe võtnud ühe plaani, mis etteruttavalt öelduna üldse nii ei läinud, nagu ma olin mõelnud. Kaasas oli mul siis kogu etnolaagri ja folgi kraam pluss veel ühe nädala jagu asju. Kannel ja karmoška ka siis. Aga rongi pealt sain ma täitsa ise maha isegi. Ja siis me tšillisime Kallega natuke Tartus ja natuke Räpinas. Ujumas käisime. Ühes huvitava nimega järves, mille ma unustanud olen. Lahedad päikeseloojangud olid. Ja siis kolmapäeval hakkasime tapvas palavuses Mulgi küla poole sõitma. Seal oli koosolek kokkutuleku asjus. Ja pärast seda läksime niisama Viljandimaad avastama. Parmud, raisk. Vaatasime Heimtalit. Seal olid lahedad puud. Siis tahtsime üles otsida Siniallika. Aga parmud, raisk. Allika leidsime lõpuks üles, aga minu parmumõõt oli täis. Viljandis parme ei olnud. Lossimäed vaatasime üle. Aga minu eelpoolmainitud suurepärase plaani lennutas uppi (lisaks parmudele) minu kingapaar, mis oli mu jalad katki hõõrunud. Nii ma siis olin paljajalu keset Viljandit, sant ja vigane, parmude poolt ära söödud ja väga pahur. Ja Kalle oli lihtsalt imeline ja sõitis minuga Tartusse tagasi. Tartus kuulasime natuke mürtsu (nii puhkpildureid kui äikest), vaatasime värvilisi pilvi ja olime niisama kasutud. Aa, lasanjet tegime. Söödav tuli välja. Ja reedel viis ta mu Kõppu. Aga ma olen Tallinnast, ma maksan ka.

Ja siis hakkas etnolaager. Hea nagu alati. Muusika ja inimesed ja söök ja muusika. Ülim. Kõpu kirikus oli ka kontsert, kus sai esimest ja viimast korda reaalselt kuulda kolme kannelt. Ja Matis õpetas mulle kaks karmoškalugu. Hea oli. Ja neljapäeval algas folk. Kalle tuli ka folgile. Siim tuli ka folgile. Ja ma ei tea, kas keegi kujutab seda ette, aga Kalle oli mulle Tartus rabarberikooki küpsetanud ja kaasa võtnud. Ma lihtsalt ei uskunud seda. Keegi teeb vor mii speššal rabarberikooki??? Ja folk oli ka lahe. Nagu alati. Oorti kontsert oli Kaevumäe asemel Aida suures saalis. Ja mina istusin nurgas ja haletsesin nautisin ennast. Nagu tavaliselt. Juba neljandat aastat. Juba neljandat aastat käin ma Oorti kontserdil ja mõtlen, et mis pagana põhjusel mul ometi veel plaati ei ole. Teised kontserdid olid ka lahedad. Kuigi paar tükki jäi mul nägemata tänu tungivale vajadusele Aidas netis istuda. Ja Paabel pole enam päris see, mis enne. Ja Zetod pole enam päris see, mis enne. Aga üldiselt oli mõnus. Mulle meeldis Klapp kõige rohkem. Sel õhtul sadas vihma ja me saime üsna märjaks. Aga mis siis. Pühapäevased kontserdid jäid mul kahjuks kõik kuulmata.

Sest MTÜ vajas mind! Wikimedia Eesti ei suutnud kuidagi ilma minuta end ära asutada. Tegelikult nii hull asi ei olnud, aga Epp nõudis minu kohalolekut ja eks ma ise tahtsin ka käppa sees hoida. Ja siis kukkus kuidagi nii välja, et ma sattusin juhatusse. Lihtsalt kogemata. Esialgu kuni augusti lõpuni. Siis vaatab.

Noh ja siis ma sain jälle paar päeva kodus lebotada. Ja eelmisel nädalavahetusel toimus Kartaude kokkutulek. Mida üldlevinud seisukoha järgi mina korraldasin. Ma ütleks, et minul oli ainult mõte seda korraldada, korraldasid ikka teised ka. Tund aega enne ärasõitu said viimased üliolulised seadmed organiseeritud. Ja siis me kaarutasime järelkäruga mööda linna ja korjasime asju peale. Ja siis Raplast ka veel läbi. Ja siis üks hetk me olime kohal. Katrega panime sugupuu üles. Ja ime küll, reedel tuli isegi rahvast kohale. Laupäeval oli avamine, pildistamine, supisöömine, suguvõsatutvustus, näituse avamine, muuseumiekskursioon, pärimustantsud, ajaloominutid ja bänd. Ega mina ei korraldanudki ju eriti midagi. Katre registreeris edukalt inimesi, Tea tegeles edukalt toitlustamisega. Minu ülesanne oli aeg-ajalt mõni laps joonistama juhatada. Vahepeal mängisin natuke karmoškat ja kõik. Tegelikult tegin ma ikka muud ka. Peitsin pesupulki põõsastesse näiteks. Ja võimaluse korral vältisin mikrofoni rääkimist. Ja tundsin ennast sügavalt ja isiklikult puudutatuna, kui inimesed jäid hiljaks, ei võtnud osa minu poolt pakutavatest aktiviteetidest ja läksid liiga vara ära. Aga üldiselt öeldi, et läks hästi.

Nüüd ma olen jälle lebotanud kodus. Teinud Kalle sugupuud. Sest minu sugupuu on juba sellises faasis, kust edasiminek läheb järjest raskemaks. Aga Kalle sugupuu on nii meeldivalt poolik, et seda on lausa lust ludinal muudkui teha.

Homme lähme maale. Seal on triatlon. Ja pühapäeval Vigalasse pärimusalaagrisse.

Kas ma ütlesin, et ma teen lühidalt? Noh, vabandust, enam lühemalt ei saanud.

Suured sõnad ja väiksed sõnad

Ära kunagi karda pikki, suuri sõnu.
Suured sõnad tähendavad väikesi asju.
Kõik suured asjad öeldakse väikeste sõnadega
sellistega nagu rõõm ja nutt, sõda ja rahu.
Või maa, mets, päev, õnn, kodu, süli.
Õpi kasutama väikesi
sõnu suurte asjade kohta.
See on raske.
Aga väikeste sõnadega ütled,
mida tegelikult mõtled.
Kui sa ei tea, mida mõtled,
Kasuta pikki, suuri sõnu
– ja vahel õnnestub teisi alt vedada.

Arthur Kudner

Olla

Ma mõtlen väga tihti olemise peale. Inimeseks olemise. Üks näide. Ühed inimesed on jälginud elu ja sellest omad järeldused teinud. Seejärel kirjutavad nad stsenaariumi ja teevad sellest filmi. Teised inimesed vaatavad seda filmi ja teevad sellest omad järeldused. Võrdlevad filmi enda eluga ja fikseerivad teadlikult või alateadlikult erinevused. Ja siis mõnikord ütlevad oma elu kohta "elu nagu filmis". Ja mina mõtlen, et miks ja kuidas see nii on. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem uusi sarnaseid küsimusi mul tekib. Ja need küsimused ja nende oletatavad mulle teadmata vastused tekitavad minus sellist hirmu, et mõnikord on mul tunne, et sellest hirmust piisab, et hulluks minna.

Sotto laager Rakveres

Esmaspäeva lõuna paiku sõitsin bussiga Rakverre Soto laagrisse. Kati ja Silvia ja Kaisa olid ka samas bussis. Rakveres arvasin mina, et ma tean täpselt, kuhu me peame minema, aga tuli välja, et ei teadnud. Tassisime oma tavaari natuke aega totaalselt vales suunas. Lõpuks tuli Ruth meile järele ja imestas, et miks me bussiga tulime, kui Anneli auto sõitis Tallinnast praktiliselt tühjalt. Igatahes jõudsime siis Rakvere Muusikakooli kohale. Majatuur tehti meile, kus jagati meid klassidesse magama ära ja näidati ka arvutiklassi, kus võis vabalt tšillida ja õpetajate tuba, kus võis ka vabalt tšillida ja kohvi juua ja külmkappi ja nõusid kasutada ja telekat vaadata. Peen värk. Selliste mugavustega laagrit vist polegi varem olnud. Rakvere Muusikakool ise oli ka eriti peen. Igas klassis oli diivan. Söök toodi meile karpidega kohale. Naljakas oli nendest süüa, portsud olid ka päris suured. Ja iga toidukorra juurde käis ka magustoit. Saiavorm või kissell vahukoorega või tarretis või pirukad ja nii edasi. Neid jäi virnade viisi üle, kuigi nad olid väga head. Ei jaksanud lihtsalt. Siis sai nad külmkappi pandud ja öösel tagantjärele söödud. Aga proovid olid meil ka. Alguses oli tamp päris kõva. Esimesel õhtul harjutasin mina Kaanoni kiireid käike ja sain sõrmed villi. Sellega oli siis korras. Edaspidi jäid proovid järjest lühemaks ja harvemaks, rohkem rõhuti seltskondlikule ajaveetmisele. Anneli oli kaasa võtnud terve kotitäie lauamänge, mida igal vabalt hetkel mängiti. Kuna ma oli miskipärast ainuke, kes oli Katani enne mänginud, siis sain ma selle saladused edasi anda, sest mängujuhendist oli võimatu aru saada. Veel olid populaarsed Sabotöör ja mingi labürindimäng, aga ka see värviline asjandus, millega ainult kahekesi toimetada sai. Esmaspäeva õhtul käisime natuke linna peal ka. Pulli ehk tarvast vaatamas. Ja poes sai ka iga päev käidud, mõni päev isegi mitu korda. Aa, Jaanus jõudiski esmaspäeva õhtupoole, Gerda ja Ann alles teisipäeval erinevate koole puudutavate probleemide pärast. Kuna Ruth läks esmaspäeva õhtul ära (ta pidi Tartus Gerda ja Katrini Elleri kooli sisseastumisel osalema), siis tegi proovi Jaanus. Nuusutasime lugu "Up is down". Seal oli üks suur auk igal pool. Aga mul õnnestus sellest eemale hiilida, kuna ma pidin Virumaa Teatajasse laagrist ja Sotost ühe nupukese kirjutama. Kirjutasin ka, kuigi nad muutsid selle tundmatuseni ära. Aga Ruth tuli tagasi ja proovid läksid edasi. Ja sõrmed ei olnudki lõpuks millegipärast enam nii tapvalt valusad. Kolmapäeva õhtul käisid mõned Võsul ujumas, kuigi Ruth hoiatas, et see sõrmedele hästi ei mõju. Noh ja neljapäeva hommikul tehti meile ekskursioon Rakvere peal. Vaatasime kirikut ja teatrit ja tammikut ja pulli. Ja siis tuligi kontsert. SEB pangamajas. Naljakas saal oli. Ruudulise põrandaga. Kolmes seinas olid toolid ja keset saali oli vann. Õnneks nägi see välja lihtsalt nagu mingi kast, muidu oleks veel naljakam olnud. Kuna selles laagris olid jälle ka väiksed, kellega Pille proovi tegi, siis nemad mängisid kõigepealt kolm lugu. Ja siis mängisid suured. Tõnis-Peeter oli pannud kaamera meid filmima. Kava oli siis järgmine: Kaanon, Scipione, Jesu bleibet meine freude, Libertango, Mother's journey, Martale, Speed of sound, Polska a-moll, Foxhunters jig, Paina päälle Berlusconi ja lisalugudena Ukuaru valss ja Foxhunters. Foxhuntersis oli minu soolo. Ja Laura jõudis Roomast tagasi täpselt kontserdiks. Pärast kontserti pillid kokku ja muusikakooli tagasi. Sest stiilikas hakkas. Stiilika teemaks oli seekord punk ja hipi. Hipisid oli mõnevõrra rohkem, aga algus venis just punkarite tõttu, kes olid juuksuri- ja meigijärjekorras. Esiteks oli kummalgi seltskonnal ülesanne vastasmeeskonna kirjutatud sõnade põhjal mingi loominguline etteaste välja mõelda. Punkarid tegid vahelduva riimiga jabura luuletuse, hipid mõmisesid niisama metronoomi saatel oma sõnad maha. Järgmiseks ristiti rebaseid, kes pidid kotist välja võtma ja kokku panema kujuteldavad kandled, vande ütlema ja seejärel kandled uuesti kottidesse pakkima. Siis toimus rooside sõda. Küsimustega stiilis "Millise looga on Ruth kõige rangem?" See läks minu jaoks suht igavaks ja ma läksin õpetajate tuppa ja sõin pool liitrit jäätist. Aga siis hakkasime üht mängu mängima, mida mängisime järgmised umbes neli tundi. Nägi see välja nii, et ringi keskel olija ütleb mingi enda kohta käiva väite ja need, kelle kohta see veel käib, peavad kohad vahetama ja ringi sees olija püüab endale istekohta saada. Päris huvitavaid asju koorus välja. Ann ja Laura kukkusid koos tooliga maha näiteks. Kell kolm kupatati päris väiksed magama ja päris suured läksid vabatahtlikult. Muud siis jutustasid veel õpetajate toas. Ma tahtsin väga nende juttu kuulata, aga samas teadsin, et kui ma magama ei lähe, siis ma järgmisel päeval suren. Ja siis ma jäin kogemata õpetajate toa diivanile magama ja ärkasin pool üheksa hommikul. Kiire hommikusöök ja Virumaa teataja lugemine koos aruteluga (Pille ja Ruth ja Jaanus olid sinna suure intervjuu andnud) ja oligi laager läbi. Mis edasi sai, sellest kirjutan homme näiteks.

Eile ja täna

Eile oli üks kontsert Räpinas. Aapo laulis ja kammõrkuur laulis ja esinesid veel Vaiko Eplik ja Jaan Pehk ja teised. Klapp oli ka. Ja Jalmar lehvitas mulle. Naljakas kontsert oli. Täna sõitsin Tallinna. Ma polegi varem Räpinast Tallinna sõitnud bussiga. Aga üldse ei tundunud pikk maa.