Kroonika

 Annan jälle aru. Mis on juhtunud viimasel kolmel aastal.

*hakkasin Instagrami oma pildikesi pistma

*sain tuttavaks Markoga. Marit oskab asju korraldada, selles pole kahtlustki.

*kolisin põhjaosariikidesse tagasi, täpsemalt pealinnapiiri taha põllu peale peenesse uusarendusse (nagu üks kolleeg kommenteeris: "tahan kaa valgesse kandilisse majja")

*astusin jälle MTÜ juhatusest välja

*tegin vikit ja genit

*sain töökoha merevaatega kabinetti. Naudin. Nii tööd, seltskonda kui ka vaadet.

*üldse olen rohkem mere äärde sattunud

*ostsin elektritõuksi ja sõitsin sellega esimese aasta jooksul 3000 km

*koolist sai jälle küllalt

*koduvabariigist väljaspool ikka ei reisinud, aga see puudujääk saab juba õige pea veidi leevendust

*vabatahtlikuks käisin ikka Viljandi folgil ja Tartu maratoni üritustel

*ostsime endale muuseumikaardid ja oleme juba külastanud huvitavaid muuseume mitmel pool koduvabariigis

*lugupeetud vanemad kolisid oma 300-ruudusesse häärberisse sisse, seal on minulegi üks tuba eraldatud

*tervis on parem kui varem, tänan küsimast, edenemine on toimunud pea kõikidel meditsiinierialadel ja seejuures ilma igasuguse meditsiinilise abita. Kui välja arvata üldine ligihiiliv vanadus, aga selle vastu ei saa lõpuks isegi meditsiiniga mitte.

*rahast me ei räägi, lihtsalt ... #äraolevaene

Tuleval aastal hakkab ka juhtuma, see on juba näha.

Tudengielu

Järgnevad esimese kursuse tudengi väljaminekud Tartus õppeaastal 2009/2010, mis siinkirjutaja oli ise korralikult pliiatsiga vihikusse kirjutanud.

28. aug

135.- bussipilet

119.80 söök poest

29. aug

24.90 söök turult

30. aug

62.80 söök poest

31. aug

64.50 söök poest

61.80 tavaar poest

35.- söök väljast

3. sept

38.40 söök poest

10.80 söök turult

4. sept

65.- raamatud

130.- bussipilet

6. sept

135.- bussipilet

7. sept

63.60 söök poest

8. sept

47.- söök poest

10. sept

14.70 söök turult

35.- söök väljast

35.- söök poest

12. sept

51.- söök poest

56.- asjad

15. sept

58.50 söök poest

17. sept

135.- bussipilet

19. sept

60.- bussipilet

90.- ballett

21. september

99.70 söök poest

22. sept

8.- söök turult

69.- asjad poest

25. sept

45.20 söök poest

30. sept

15.- söök turult

1. okt

66.- söök poest

25.- asjad poest

50.- söök väljast

2. okt

50.- rongipilet

3. okt

60.- bussipilet

5. okt

98.80 söök poest

8. okt

59.70 söök poest

9. okt

50.- teater

10. okt

58.20 söök poest

7.80 asjad

12. okt

57.- söök poest

19.90 asjad

395.- riided

13.okt

100.- söök väljas

14. okt

62.- söök väljas

16. oky

110.- asjad

18. okt

50.- rongipilet

19. okt

134.80 söök poest

20. okt

90.- asjad

21. okt

83.- söök poest

22. okt

135.- bussipilet

23. okt

118.80 asjad

50.- küüdi eest

25. okt

70.- bussipilet

26. okt

46.30 söök poest

58.60 asjad

27. okt

21.90 söök poest

29. okt

32.80 söök poest

30. okt

25.40 söök poest

698.- papud

1. nov

79.- söök poest

44.90 asjad

2. nov

50.- söök poest

3. nov

57.- söök väljas

4. nov

193.- asjad

5. nov

135.- bussipilet

7. nov

70.- teater

60.- bussipilet

8. nov

140.- bussipiletid

9. nov

110.70 söök poest

14. nov

43.10 söök poest

15. nov

125.- bussipiletid

16. nov

87.60 söök poest

18. nov

77.- rongipilet

22. nov

99.- bussipilet

23. nov

82.50 söök poest

24. nov

93.40 söök poest

27. nov

82.- söök poest

28. nov

30.- bussipilet

150.- küüdi eest

14.50 söök poest

29. nov

67.- söök väljas

30. nov

31.- raamat

1. dets

83.60 söök poest

4. dets

60.- bussipilet

6. dets

50.- rongipilet

8. dets

52.10 söök poest

9. dets

250.- riigilõiv ID-kaardi eest

11. dets

70.- bussipilet

13.50 asjad

13. dets

65.- bussipilet

14. dets

57.10 söök poest

17. dets

130.- bussipilet

18. dets

364.- asjad

33.40 söök poest

27. dets

91.- rongipilet

13. jaan

99.- bussipilet

14. jaan

73.90 söök poest

15. jaan

60.- bussipilet

71.50 söök poest

17. jaan

65.- bussipilet

19. jaan

110.10 söök poest

22. jaan

60.- bussipilet

24. jaan

70.- bussipilet

25. jaan

66.40 söök poest

26. jaan

91.- rongipilet

6. veeb

60.- bussipilet

7. veeb

108.- söök väljas

8. veeb

100.- printimine

30.- õpik

60.- söök poest

110.- asjad

12. veeb

36.- söök poest

60.- bussipilet

14. veeb

70.- bussipilet

15. veeb

100.- söök poest

18. veeb

58.- söök väljas

34.- asjad poest

116.- söök poest

19. veeb

99.- bussipilet

21. veeb

50.- rongipilet

22. veeb

116.- asjad poest

40.- söök poest

23. veeb

35.- bussipilet

26. veeb

60.- bussipilet

28. veeb

70.- bussipilet

1. märts

39.- asjad

75.- söök poest

3. märts

55.- söök väljas

63.- söök poest

4. märts

50.- söök väljas

7. märts

50.- rongipilet

9. märts

94.- söök poest

10. märts

55.- söök väljas

14. märts

70.- bussipilet

15. märts

112.60 söök poest

18. märts

92.- söök väljas

19. märts

99.- bussipilet

21. märts

65.- kino

90.- bussipilet

22. märts

109.10 söök poest

24. märts

59.- söök väljas

24.- asjad

25. märts

60.- bussipilet

45.30 söök poest

600.- laager

28. märts

70.- bussipilet

73.- söök poest

30.- asjad

2. apr

75.- söök poest

4. apr

70.90 söök poest

10.- asjad

7. apr

83.10 söök poest

8. apr

103.- söök poest

13. apr

120.- bussipilet

106.- söök poest

14. apr

43.- söök väljas

15. apr

82.- söök väljas

17. apr

50.- söök poest

19. apr

73.- söök poest

22. apr

10.- söök poest

109.- raamat

24. apr

104.- asjad

40.- söök poest

26. apr

149.- söök poest

135.- bussipilet

28. apr

39.- asjad

50.- söök poest

62.- söök väljas

30. apr

130.- söök poest

1. mai

175.- lilled

200.- vihmavari

3. mai

130.- asjad

100.- söök poest

6. mai

26.- asjad

80.- söök poest

83.- söök väljas

8. mai

121.- söök poest

Kas ma olen olemas?

Kas minu tunded loevad?

Kas minu sõnad loevad?

Kas minu teod loevad?

Kas üldse kunagi on lugenud?

Annan aru

2019 teine pool ja 2020 lühidalt isiklikus plaanis:

*läksin jälle kooli

*kolisin neli korda

*hakkasin sporaadiliselt mälumängudel käima

*sattusin uuesti MTÜ juhatusse

*müüsin pool maja ja ostsin korteri

*tööd on jätkuvalt rabatud ja tervis on ka vist laias laastus nagu tavaliselt ilma märkimisväärsete positiivsete ega ka negatiivsete arenguteta (kuid siiski-siiski, kolimistega on tõesti olnud seotud mitmesugused taunitavad mõjud)

*koduvabariigist väljaspool pärast 2019 augusti Wikimaniat Stockholmis (puhas nauding!) reisinud ei ole  (vaata järgmist punkti)

2020 lühidalt üldises plaanis:

*teate isegi

Ei saa öelda, et pole juhtunud.

See blogi on veel alles, mina võib-olla ka

Eelmine postitus oli ... kolm ja pool aastat tagasi. Hmm. Mis pärast seda juhtus?

Elasin paar kuud Saksamaal. Hakkasin maratone korraldama. Ostsin jalgratta. Ostsin maja. Lammutasin selle ära. Hakkasin vaatama, kuidas uus maja kerkib. Astusin välja MTÜ juhatusest. Käisin Ruhnul, Itaalias (korduvalt), Hiinas, Tšehhis. Käisin autokoolis (juhiluba veel ei ole) ja mõnes teises koolis. Mõnes teises koolis enam ei käinud. Käisin matustel ja pulmades. Võtsin veel tööd juurde ja hakkasin seejuures rohkem rattaga sõitma. Vahetasin panka ja hakkasin investeerima.

Muud põnevat ei olegi juhtunud. Võib-olla läks ka midagi meelest. Eks ole näha, mis edasi saab.

Sinna läheb sügis

(Eelmises osas juhtus nii...)

Reikopi käed langevad rüppe

Mitte, et kedagi huvitaks, aga minu Eurovisiooni esiviisik:
1. Rootsi
2. Sloveenia
3. Rumeenia
4. Läti
5. Belgia

Eestit ei arvestanud, sest seda lugu olen teistest rohkem kuulnud ja ei oska teda mingile kohale sobitada.

Ei saa märkimata jätta, et Vene laulu sõnad olid lihtsalt uskumatud.

Ja Austria lugu ei olnud tõepoolest nii halb, et see oleks pidanud nulliga viimaseks jääma. Klaveri oleksid võinud siiski jätta põlema panemata.

Sealt tuleb kevad

Hüper

Leidsin ühe avaldamata postituse. Juhtus järgmine lugu 2012 varasuvel.

Olin täna neli tundi kahekesi hüperaktiivse kuueaastasega. Ja lasin lahti oma veendumusest, et hüperaktiivsus on lihtsalt lapse kasvatamatus või ebaharilik energilisus. Ma küll endiselt keeldun seda nimetamast haiguseks, aga see on mingi erilaadne seisund inimesel, mõistusega mitte kontrollitav käitumishäire. Seega, sotsiaalfoobik hoidis hüperaktiivset. Esimese poole sellest neljast tunnist oli olukord vist tegelikult vastupidi, hüperaktiivne hoidis sotsiaalfoobikut. Sest alustuseks otsustasin ma teha kaasa kõik, mis talle pähe tuleb. Ja pähe tuli talle iga kahe sekundi tagant. Järgnevat lugedes kujutage ette last, kes sõna tõsises mõttes ei seisa ega istu hetkegi paigal. Me mängisime ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega ja siis ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega. Ja nii umbes nelikümmend korda järjest. Vahepeal joonistasime ühe minuti. Ja siis paari minuti pärast veel ühe minuti. Siis algas eepiline saaga mahl kapist-juuakse-mahl kappi-juust välja-lõigatakse tükk-süüakse-juust kappi-juust välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse-süüakse-juust kappi-mahl välja-juuakse-juust välja-lõigatakse-süüakse-juuakse-vorst välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse juustu-süüakse-juuakse-mahl kappi jne. Kogu selle juurde käis ilma pausideta vestlus etteantud teemadel. Minu ülesandeks oli toetada sobivate repliikidega. Enamasti pidin ütlema ahah või lugema kümneni või ütlema enda ja kõigi oma sugulaste eesnimesid. Kui repliik oli juhuslikult mingi minu enda loomingulise mõttetegevuse tulemus ning ei sobitunud seega kuidagi faabulasse, anti mulle armulikult võimalus sobiva repliigiga uuesti esineda. Pidevalt väljendati vabalt oma emotsioone. Ma sain muu hulgas teada, et mul on ilusad ripsmed ja väike hüperaktiivne armastab mind. Hoogne kallistus käis selle juurde ilmtingimata. Minuti pärast aga teatati, et mind ei taheta, ja lasti rusikad käiku. Kogu selle ühest toast teise jooksmise ja vestluse jälgimisega väsisin ma veidi ära ja otsustasin, et mul on ikkagi oma vaba tahe ka. Istusin toolile maha ja keskendusin ainult vestlusele. Kui enne olime me mõlemad arutult rabelenud ja kaootilisi mõtteavaldusi pildunud, siis nüüd istusin mina kindlalt ühes kohas ja ei lasknud ennast sealt ära meelitada. Tulemuseks oli see, et hüperaktiivne keskendus ühes toas suhteliselt ühele tegevusele (kõikide leiduvate patjade kuhjamine, nende ümberpaigutamine, nimepidi mulle esitlemine ja padjakuhila otsas turnimine) ning ka vestluses võis märgata ühte püsivat süžeejoont. Tabasin üksikuid hetki, kus pidev liikumine lakkas. Sellist "ühel kohal tammumist" harrastasime peaaegu kogu viimase tunni. Minu jaoks oli see mugav, kuna ma ei pidanud ennast palju liigutama. Aga kas hüperaktiivsele on parem see, kui ma nö surun tema energilisust alla ja soodustan stabiilsemat käitumist või see, kui ta saab rahmeldades oma energiat välja elada, seda ma ei tea.

Saeben siin

Käisime Kallega Haanja metsas lõket tegemas. Tänase märja ilmaga ei tahtnud puud kuidagi tuld võtta. Plaan A oli liiter bensiini puude peale ära valada ja siis koju minna. Plaan B siiski toimis ja küpsetasime lõkke peal vorsti ja leiba.

Kalle: Nii, pidu läbi.
Mina: Äge pidu oli.
Kalle: Rahvast oli vähe.

Paarisarvud on need paremad. Ja just alla kolme.

Kalle saab minna Eesti Laulu poolfinaali pilli mängima.

MTÜ jõulupeod olid Tartus ja Tallinnas. Õigemini jõuluõhtusöögid. Süüa sai. Nalja sai. Inimesi näha sai.

Tegin juustukooki. Kaks korda. Esimene kord tuli täiesti uutmoodi välja. Põhi ei olnud õhuke ja kõva, vaid paks ja kohev. Aga kõik sõid ja kiitsid. Teine kord tuli nagu tavaliselt. Oli hea nagu tavaliselt.

Pargis olid jõulud. Päris jõuluvana tuli. Väiksed pudinad demonstreerisid oma andekust. Kolmepoolene Mirjam luges ja kirjutas. Kahene Marleen jutustas ja laulis.

Ma sain vanaks. Saja aastani on veel ainult 75 aastat minna.

Praegu vaatan laulupidu. Ja lund sajab.

Trepp oli jääs, läksin ringiga

Teine postitus ühes kuus, vau.

Aga ega ma tegelt midagi erilist rääkida ei tahtnudki, pilti ainult esimesest lumest.

Säh.

Töötada Vikipeedia toimetuses

laulaks vaid hümne

mängiks taevamuusikat

kuid kosmos on kalk

Enamvähem kõik peod, kus ma käin, on osa mulle näidustatud psühholoogilisest ravist. Laupäeval oli Efku tehtud Halloweeni-pidu. Ma ei tea, kui palju täpselt seal inimesi oli, kindlasti üle kolmekümne. Ma tundsin umbes nelja. Imeline sündmus jälle. Efku tegi mulle näomaalingu, kuigi eelmisel ööl täiesti soovimatult saabunud nohu seda veidi takistas. Imeline, lihtsalt imeline. Inimesed on nii ilusad ja head.

Eelmisel nädalavahetusel oli Kalle praaznik. Kõik läksid vara ära.

Meditsiinisüsteemiga on arengud sellised, et vereanalüüsil viskas allergianäidu lakke, aga allergoloogi juurde saab alles jaanuari lõpus.

Minu elu ja töö on praegu põmst minu kaks praktikanti. Mina teen neile töö hoolika väljavalimise ja seletamise ja kontrollimise ja tagasiside andmisega enamvähem sama palju tööd kui nemad, nad saavad oma ainepunktid, mis mina saan? Kontoris istun juba neljal päeval nädalas.

Buratino. Vaata ka: Näo anatoomia.

Kõigepealt tuli sügis (kui oleks pidanud veel suvi olema). Jube äkki. Külm ja vihm ja nõme. Siis tuli vananaistesuvi. Päike ja üle 20 kraadi. Ja siis tuli uuesti sügis. Sellel nädalal tuli kuskil vist juba valgeid sademeid, mina pole veel näinud. Puud on küll hästi kollased.

Käisime tsikliga sibulateel sõitmas. Varnja ja Kasepää ja Kolkja, teate küll. Seal Peipsi ääres. Ostsime sibulaid ja küüslauku ja sõime lõunat Alatskivil.

Haanjas sai õunamahla tehtud. Mina hoidusin hoolikalt õuntega üheski vormis suukaudselt kokku puutumast. Veel sai puud riidast autokärusse laotud (Kalle põhiliselt, mina ju tegelesin õunamahlaga) ja pärast kärust kuuri. Aa ja metsas oli kukeseeni, sest need on ainsad, mida Kalle sööb. Sõime.

Tegin paar vikikoolitust Tartu koolides haridusprojekti jaoks. Grete vikipeedistasin ka ära. Projekti endaga on natuke halvasti.

MTÜ üldkoosolek oli meie kontoris. Kontori köögis, kui täpne olla. Mind valiti järgmiseks kaheks aastaks tagasi juhatusse. Samal päeval käisime Kallega Viljandis teatris. Esietendusel. Polegi vist varem esietendusel käinud.

Viis aastat tagasi tulin Tartusse ja komistasin Kalle otsa.

Üks TÜ eesti ja soome-ugri keeleteaduse tudeng tahtis oma keeletoimetuse praktikat teha Vikipeedias ja saatis MTÜ-le praktikataotluse. Mind pandi teda juhendama. Muidu on tore, lihtsalt naljakas on see, et üks praktikaeesmärkidest on "tutvuda keeletoimetaja tööga". Mina pole kunagi keeletoimetaja ametikohal töötanud (keelt toimetanud olen muidugi küll), seega ei oska seda tutvustada, samuti ei ole meil tüüpilist keeletoimetaja töökeskkonda. Aga küll me hakkama saame.

Koolis oli lõputöö seminariga seoses üks õppetund selle kohta, kuidas andmebaasides otsinguid teha, Boole ja kõik seonduv eksole. Mitte et mul TLÜ-s terve aine selle kohta ei olnud ja ka enne ja pärast seda miljon korda sama asja tutvustatud ei ole olnud.

Kalle läks täna öösel Saksamaale. Lugesin talle korduvalt sõnu peale, kuidas lennujaamas käituda tuleb. Et ei tohi karjuda "Pomm, pomm!". Näiteks.

Hiljuti külastatud ja lähitulevikus külastatavad tervishoiutöötajad ja -asutused (mõni korduvalt):
*2 erinevat psühhiaatrit
*psühholoog
*perearst
*vereanalüüsi labor
*silmaarst
*allergoloog
*võib-olla veel midagi/kedagi, eks selgub

Nagu haige inimene oleks.

Aga mul on sõbrad! Te ei tea, kui õnnelikuks see mind teeb.

Cold turkey

Haanjas olin mõne päeva, kui Kallel puhkus oli. Läbisin 70ndatest pärit "Loomapsühholoogia" (loomadega on mugavam katseid teha, sest neil saab vabalt kehaosi ja organeid eemaldada) ja kannatasin tuumanohu all. Ma kahtlustan, et pärn. Nohusena sääskedega ühes ruumis magamine ei ole tore.

Viljandi folgil olin teist aastat vabatahtlik. Kuumalaine meelevallas Eesti Etno kontserti kuulates suutsin ennast pooleteise tunniga lootusetult ühelt küljelt ära põletada ja püüdlused teisele küljele võrdväärne põletus saada ei kandnud vilja. Tuttavad iga nurga peal ja iga kümne minuti järel. Laupäeva öösel: "We are going to die, we are going to die. Today or tomorrow, life is only borrowed, we are going to die."

Triatlon oma tuntud headuses, seekord koos matuserongiga.

Suguvõsa kokkutulek. Mina väikese maja vundamendi juures: "Mirjam, mis sa arvad, mis maja sellest tuleb?" Mirjam: "Sellest tuleb põllumaja maasikapõllu jaoks. Seal saab siis maasikad ära tappa, noh, niimoodi plögaks teha."

London. Mul juba teistkordselt sel aastal. Vilunud liigutusega ostsin lennujaamas rongipileti ja sain siis teada, et see rong ei sõida sellesse kohta nagu eelmine kord. Tuttavad tänavad ja tuttav hotell. Train the Trainers koolitus Wikimedia UK kontoris. Toredad koolitajad ja toredad koolituskaaslased. Sepapoisid. Wikimania. Võistlus, kumb tutvustab Sven-Erikule rohkem inimesi, kas mina või Kaarel. Kohv. Kokkuvõttes kolm hotelli kaheksa päeva jooksul ja hommikuti uudised Ebolast. Lõpetamistseremoonial kuulutas Jimmy postuumselt aasta vikipedistiks ukrainlase Ihor Kostenko ja vaikusehetkega meenutati ka teisi sel aastal lahkunud vikipediste. Tagasiteel õppesõitu tegev lennuk.

 Morbiidne lugu.

Ahjaa. Maritil oli juubel. Elagu Marit!

Et oleks, millest rääkida

Märtsi alguses käisin ma üksinda Londonis. Õudne oli. Väga. Aga ma sain hakkama. Uhke.

Aprillis käisime Eva ja Kaarliga Berliinis. Nii õudne ei olnud. Peaaegu et lahe.

Raul astus MTÜ juhatusest välja ja asemele valiti Sven-Erik ja Tanel. Minul saab sel kuul täis neli aastat juhatuses, mõtlen, kas aitab nüüd mõneks ajaks või siiski mitte.

Siis juhtus veel selline asi, et mulle anti eksami eduka soorituse vastu täiskasvanute koolitaja 5. taseme kutse. Jei. Ja nii muuseas õnnestus vahepeal koolitada ka tähtsaid tegelasi nt Riigi Infosüsteemi Ametist ja Riigikontrollist.

Üks märkimisväärsematest saavutustest akadeemilisel rindel oli ka soome keele B, mis oli päris korralik eneseületus.

Üle väga pika aja nägin Efkut, kui tema sünnipäeval käisin. "Kuule, millal me sinuga viimati koos jõime?" - "Me ei olegi kunagi koos joonud."

Epu juures grillisin kana.

 

Ja Madise sünnipäeval käisin ka. Kus kõik olid minust kuus aastat vanemad ja vaatasid mind hella awwwww-pilguga, kui said teada, milline noor ja rumal väike olevus ma olen.

Jaanilaupäeval oli 5 kraadi sooja ja seetõttu olin ma enamiku ajast saunas või sauna ukse ees hapukurki söömas.

Kahe aasta vaikuse järel õnnestus mul jälle osa saada Soto laagrist. Kirjeldamatult hea tunne oli sõrmi villi mängida.

Möödunud nädalavahetusel oleksin ma võinud olla laulupeol, aga ei olnud. Selle asemel olid Kabelikivi, loomaaed ja Pelgurand. Palav oli ka.

Viimase kuu aja jooksul olen ma päris palju jala käinud. Ja mul on selle üle hea meel.

Vaikea temppu

Bussis istus minu ees blond naine, kes rääkis telefoniga. Sõbranna kõrgest vererõhust ja kolesteroolitasemest, iseenda jalavaludest, oma tallatugedest, mida ta kuidagi kätte ei saa ja nii edasi. Rääkis nii, et oli kuulda, aga mind ei häirinud. Üks vanem mees hakkas väljuma ja ütles tõsiselt "Palun ärge rääkige nii kõvasti. Minul teie jutt ei huvita. Miks peab karjuma üle bussi." Naine rääkis edasi, aga püüdis vist vaiksemalt, kuigi ta polnud tegelikult üldse karjunud, normaalse häälega rääkis. Ma mõtlesin, kas öelda talle, et noh, mind isegi huvitas.

Aga muidu oli õues kevadeõhku. See teeb mul kuidagi meele heaks, kui on tegelikult veel talv, aga mulle tundub, et õhk on kevadine. Mis siis, et on +1, tuul külmetab natuke kõrvu ja kalendris on alles veebruari keskpaik. Ninal on kevade tunne. Huvitav, kas 1. märtsil on Londonis juba kevad.

Miks ma käin musta värvi riietes. Must on turvaline. Mul ei ole oskust ja aega mõelda kõikvõimalike värvide ja lõigete kokkusobitamise peale. Mind ei ole tehtud moe järgimise ja poodides kruiisimise jaoks. Kuigi valik võib olla enneolematu, siis tegelikult kulub meeldivate ja sobivate riiete leidmisele nii pagana palju aega, et ma lihtsalt ei viitsi.

Ma tahaks neid kaht Karuvildiku tänava plikat tihedamini näha.

Meil on kõik hästi.

Minge te kõik ...

Jah, see Suur Projekt, mida eelmises postituses mainisin, on tõesti suur, aga täpselt praeguseks hetkeks natuke ootele jäänud. Nimelt tuli meil Kallega "jumalavallatu" mõte osta vesiveski. Pikk jutt, igatahes käisin mina 56-tunnisel ettevõtluskoolitusel, mille läinudneljapäevasel viimasel koolituspäeval põrmustati kõik plaanid põhjalikult ja minu niigi juba ligihiiliv järjekordne depressiivne allakäik sai hoogu juurde.

Ja et lumepalliefekt veel täiuslikum oleks, otsustas minu armas arvuti eile, et tema viskab pildi taskusse. Meil oli selle viie ja poole aasta jooksul kujunenud väga lähedane, võib öelda, et isegi sõltuvuslik suhe. Aastate jooksul elasime koos üle nii mõndagi. Arvutile tehti kaks korda op-süsteemiuuendust, üks kord akuvahetust, ülelugemata arv kordi toitejuhtme ühe või teise otsa vahetust. Ühel saatuslikul hetkel tekkis ekraaniklappi hinge lähedale kurjakuulutav pragu. See juhtus minu kurikuulsal Berliini-reisil, kui keegi juhuslikult mäletab. Siis kaotasid töövõime kõlarid. Pragu suurenes. Kõrvaklappide sisendauk näitas väsimuse märke ja andis selle aasta alguseks täielikult otsad. Umbes samal ajal tekkis pragu ka ekraaniklapi teisele küljele. Ekraanipildil oli põnev punakas varjund. Ja siis eile. Korraks märkasin, et pilt nagu vilguks õrnalt. Näitasin seda Kallele ka. Ja paari minuti pärast, kui olin arvuti kõrvale pannud ja uuesti tagasi tulnud, oli ekraan must. Vastu valgust vaadates selgus, et puudub lihtsalt taustavalgus, pilt ise on teoreetiliselt olemas. Aga see oli viimane piisk karikasse ja ma otsustasin (sel hetkel muretsemata tuleviku pärast), et aitab, ammu oli aeg uue arvuti jaoks. Ja läksimegi õhtupoole ja ostsime mulle uue arvuti. Ja siis alles õudus algas. Sest minu vanal armsal arvutil oli eesti tähtedega klaviatuur ja vana hea Windows XP. Poes selliseid ei eksisteeri. Tikutulega tuleb taga otsida selliseid arvuteid, millel oleks vähemalt rootsi klaviatuur või Windows 7. Kõik uuemad masinad on "ettenägelikult ja klientidest hoolivalt" varustatud Windows 8-ga. Minge persse, ma ütlen ja üldse ei vabanda väljenduse pärast. Et saada mõistliku hinna ja jõudlusega arvutit, pole lihtsalt teist valikut, kui osta inglise klaveri ja selle pagana 8-ga. Härrased, kui teil tekib tahtmine teha op-süsteem puutetundlike ekraanidega nutitelefonide ja tahvelarvutite jaoks, siis palun väga, whatever you like, aga palun ärge toppige seda sülearvutisse, millel ei ole puutetundlikku ekraani, on see liiga palju nõutud? Ma ei ole absoluutselt oma uue arvutiga rahul, sest see on liiga erinev vanast ja mitte paremuse poole. Müüjatüüp poes ütles, et ma harjun nelja-viie päevaga ära sellega, et klahvide peal ei ole trükitud mitte need märgid, mis klahvidele vajutades ilmuvad. Miks PEAKS sellega üldse ära harjuma? Milleks need sinna üldse trükitud siis on? Ma ei taha sellega ära harjuda, ma tahan normaalset klaviatuuri. Miks peab muutma midagi, mis toimib, miks? Ma olen sellest nii häiritud, et eile õhtul tuli sõna otseses mõttes nutt peale. Ja ma saan täiesti aru vanematest inimestest, kellest tehnoloogiauuendused mööda jooksevad ja kes enam elada ei taha.

Rahumäel meil linna soodsaimad on krundid

Detsembri algupoolel (täpsemalt päev pärast eelmise postituse kirjutamist) sündis minu elu teine täditütar. Minumeelest olid nii Mirjam kui Marleen vastsündinuna täpselt Martini nägu. Aga Mirjam kuuldavasti peab juba kõnesid.

Kaks päeva pärast eelmise postituse kirjutamist saabus meile Haanjast kuusk. Ei arvanud, et liiga vara. Mõned päevad seisis ta küll eheteta, sest sedavõrd oli ta ikkagi ootamatult tulnud. Aga küll need ehted ka peale said. Kalle bändikaaslased kommenteerisid, et originaalkäbid on vist küljes. Kuuseokstest ja punasest lõngast ja kardinapuurõngast tegin väliuksekaunistuse ka.

Jõulude ajal Pargis sai Mirjamiga kuud vaadatud ("Kuuuuuuuu!") ja ennast halliks ja laua alla söödud. Kuigi mu sünnipäev oli tulemas ja jõuluöö ja mis kõik veel, mindi ontlikult kell 11 magama.

Mari-Anni juures oli jõulupidu ka. Me oleme kõik jõudnud sellesse faasi oma õpingutega, et kui oma erialast ja tegemistest rääkida, siis mitte keegi ei saa aru. Minu eriala vist ei ole asi nii hull, sest noh humanitaar, see on ju käkitegu, mis sest üldse rääkida, aga füüsika - see on juba kõrgem teadus.

Uue aasta tulek ei olnud sel aastal eriti eriline. Kui siis ainult mainida seda, et kui linnas olid teed veidi libedad, siis me olime kuskil külas, kus ei olnud absoluutselt võimalik normaalselt õues püsti seista, ei tänaval ega maja kõrval.

Jaanuarist ma eriti palju ei mäleta. Ainult üks Suur Projekt tuli. Paar eksamit tegin ka ära.

Praegu õues kevadlinnud laulavad.