Vaikea temppu

Bussis istus minu ees blond naine, kes rääkis telefoniga. Sõbranna kõrgest vererõhust ja kolesteroolitasemest, iseenda jalavaludest, oma tallatugedest, mida ta kuidagi kätte ei saa ja nii edasi. Rääkis nii, et oli kuulda, aga mind ei häirinud. Üks vanem mees hakkas väljuma ja ütles tõsiselt "Palun ärge rääkige nii kõvasti. Minul teie jutt ei huvita. Miks peab karjuma üle bussi." Naine rääkis edasi, aga püüdis vist vaiksemalt, kuigi ta polnud tegelikult üldse karjunud, normaalse häälega rääkis. Ma mõtlesin, kas öelda talle, et noh, mind isegi huvitas.

Aga muidu oli õues kevadeõhku. See teeb mul kuidagi meele heaks, kui on tegelikult veel talv, aga mulle tundub, et õhk on kevadine. Mis siis, et on +1, tuul külmetab natuke kõrvu ja kalendris on alles veebruari keskpaik. Ninal on kevade tunne. Huvitav, kas 1. märtsil on Londonis juba kevad.

Miks ma käin musta värvi riietes. Must on turvaline. Mul ei ole oskust ja aega mõelda kõikvõimalike värvide ja lõigete kokkusobitamise peale. Mind ei ole tehtud moe järgimise ja poodides kruiisimise jaoks. Kuigi valik võib olla enneolematu, siis tegelikult kulub meeldivate ja sobivate riiete leidmisele nii pagana palju aega, et ma lihtsalt ei viitsi.

Ma tahaks neid kaht Karuvildiku tänava plikat tihedamini näha.