Saeben siin

Käisime Kallega Haanja metsas lõket tegemas. Tänase märja ilmaga ei tahtnud puud kuidagi tuld võtta. Plaan A oli liiter bensiini puude peale ära valada ja siis koju minna. Plaan B siiski toimis ja küpsetasime lõkke peal vorsti ja leiba.

Kalle: Nii, pidu läbi.
Mina: Äge pidu oli.
Kalle: Rahvast oli vähe.

Paarisarvud on need paremad. Ja just alla kolme.

Kalle saab minna Eesti Laulu poolfinaali pilli mängima.

MTÜ jõulupeod olid Tartus ja Tallinnas. Õigemini jõuluõhtusöögid. Süüa sai. Nalja sai. Inimesi näha sai.

Tegin juustukooki. Kaks korda. Esimene kord tuli täiesti uutmoodi välja. Põhi ei olnud õhuke ja kõva, vaid paks ja kohev. Aga kõik sõid ja kiitsid. Teine kord tuli nagu tavaliselt. Oli hea nagu tavaliselt.

Pargis olid jõulud. Päris jõuluvana tuli. Väiksed pudinad demonstreerisid oma andekust. Kolmepoolene Mirjam luges ja kirjutas. Kahene Marleen jutustas ja laulis.

Ma sain vanaks. Saja aastani on veel ainult 75 aastat minna.

Praegu vaatan laulupidu. Ja lund sajab.

Trepp oli jääs, läksin ringiga

Teine postitus ühes kuus, vau.

Aga ega ma tegelt midagi erilist rääkida ei tahtnudki, pilti ainult esimesest lumest.

Säh.

Töötada Vikipeedia toimetuses

laulaks vaid hümne

mängiks taevamuusikat

kuid kosmos on kalk

Enamvähem kõik peod, kus ma käin, on osa mulle näidustatud psühholoogilisest ravist. Laupäeval oli Efku tehtud Halloweeni-pidu. Ma ei tea, kui palju täpselt seal inimesi oli, kindlasti üle kolmekümne. Ma tundsin umbes nelja. Imeline sündmus jälle. Efku tegi mulle näomaalingu, kuigi eelmisel ööl täiesti soovimatult saabunud nohu seda veidi takistas. Imeline, lihtsalt imeline. Inimesed on nii ilusad ja head.

Eelmisel nädalavahetusel oli Kalle praaznik. Kõik läksid vara ära.

Meditsiinisüsteemiga on arengud sellised, et vereanalüüsil viskas allergianäidu lakke, aga allergoloogi juurde saab alles jaanuari lõpus.

Minu elu ja töö on praegu põmst minu kaks praktikanti. Mina teen neile töö hoolika väljavalimise ja seletamise ja kontrollimise ja tagasiside andmisega enamvähem sama palju tööd kui nemad, nad saavad oma ainepunktid, mis mina saan? Kontoris istun juba neljal päeval nädalas.

Buratino. Vaata ka: Näo anatoomia.

Kõigepealt tuli sügis (kui oleks pidanud veel suvi olema). Jube äkki. Külm ja vihm ja nõme. Siis tuli vananaistesuvi. Päike ja üle 20 kraadi. Ja siis tuli uuesti sügis. Sellel nädalal tuli kuskil vist juba valgeid sademeid, mina pole veel näinud. Puud on küll hästi kollased.

Käisime tsikliga sibulateel sõitmas. Varnja ja Kasepää ja Kolkja, teate küll. Seal Peipsi ääres. Ostsime sibulaid ja küüslauku ja sõime lõunat Alatskivil.

Haanjas sai õunamahla tehtud. Mina hoidusin hoolikalt õuntega üheski vormis suukaudselt kokku puutumast. Veel sai puud riidast autokärusse laotud (Kalle põhiliselt, mina ju tegelesin õunamahlaga) ja pärast kärust kuuri. Aa ja metsas oli kukeseeni, sest need on ainsad, mida Kalle sööb. Sõime.

Tegin paar vikikoolitust Tartu koolides haridusprojekti jaoks. Grete vikipeedistasin ka ära. Projekti endaga on natuke halvasti.

MTÜ üldkoosolek oli meie kontoris. Kontori köögis, kui täpne olla. Mind valiti järgmiseks kaheks aastaks tagasi juhatusse. Samal päeval käisime Kallega Viljandis teatris. Esietendusel. Polegi vist varem esietendusel käinud.

Viis aastat tagasi tulin Tartusse ja komistasin Kalle otsa.

Üks TÜ eesti ja soome-ugri keeleteaduse tudeng tahtis oma keeletoimetuse praktikat teha Vikipeedias ja saatis MTÜ-le praktikataotluse. Mind pandi teda juhendama. Muidu on tore, lihtsalt naljakas on see, et üks praktikaeesmärkidest on "tutvuda keeletoimetaja tööga". Mina pole kunagi keeletoimetaja ametikohal töötanud (keelt toimetanud olen muidugi küll), seega ei oska seda tutvustada, samuti ei ole meil tüüpilist keeletoimetaja töökeskkonda. Aga küll me hakkama saame.

Koolis oli lõputöö seminariga seoses üks õppetund selle kohta, kuidas andmebaasides otsinguid teha, Boole ja kõik seonduv eksole. Mitte et mul TLÜ-s terve aine selle kohta ei olnud ja ka enne ja pärast seda miljon korda sama asja tutvustatud ei ole olnud.

Kalle läks täna öösel Saksamaale. Lugesin talle korduvalt sõnu peale, kuidas lennujaamas käituda tuleb. Et ei tohi karjuda "Pomm, pomm!". Näiteks.

Hiljuti külastatud ja lähitulevikus külastatavad tervishoiutöötajad ja -asutused (mõni korduvalt):
*2 erinevat psühhiaatrit
*psühholoog
*perearst
*vereanalüüsi labor
*silmaarst
*allergoloog
*võib-olla veel midagi/kedagi, eks selgub

Nagu haige inimene oleks.

Aga mul on sõbrad! Te ei tea, kui õnnelikuks see mind teeb.

Cold turkey

Haanjas olin mõne päeva, kui Kallel puhkus oli. Läbisin 70ndatest pärit "Loomapsühholoogia" (loomadega on mugavam katseid teha, sest neil saab vabalt kehaosi ja organeid eemaldada) ja kannatasin tuumanohu all. Ma kahtlustan, et pärn. Nohusena sääskedega ühes ruumis magamine ei ole tore.

Viljandi folgil olin teist aastat vabatahtlik. Kuumalaine meelevallas Eesti Etno kontserti kuulates suutsin ennast pooleteise tunniga lootusetult ühelt küljelt ära põletada ja püüdlused teisele küljele võrdväärne põletus saada ei kandnud vilja. Tuttavad iga nurga peal ja iga kümne minuti järel. Laupäeva öösel: "We are going to die, we are going to die. Today or tomorrow, life is only borrowed, we are going to die."

Triatlon oma tuntud headuses, seekord koos matuserongiga.

Suguvõsa kokkutulek. Mina väikese maja vundamendi juures: "Mirjam, mis sa arvad, mis maja sellest tuleb?" Mirjam: "Sellest tuleb põllumaja maasikapõllu jaoks. Seal saab siis maasikad ära tappa, noh, niimoodi plögaks teha."

London. Mul juba teistkordselt sel aastal. Vilunud liigutusega ostsin lennujaamas rongipileti ja sain siis teada, et see rong ei sõida sellesse kohta nagu eelmine kord. Tuttavad tänavad ja tuttav hotell. Train the Trainers koolitus Wikimedia UK kontoris. Toredad koolitajad ja toredad koolituskaaslased. Sepapoisid. Wikimania. Võistlus, kumb tutvustab Sven-Erikule rohkem inimesi, kas mina või Kaarel. Kohv. Kokkuvõttes kolm hotelli kaheksa päeva jooksul ja hommikuti uudised Ebolast. Lõpetamistseremoonial kuulutas Jimmy postuumselt aasta vikipedistiks ukrainlase Ihor Kostenko ja vaikusehetkega meenutati ka teisi sel aastal lahkunud vikipediste. Tagasiteel õppesõitu tegev lennuk.

 Morbiidne lugu.

Ahjaa. Maritil oli juubel. Elagu Marit!

Et oleks, millest rääkida

Märtsi alguses käisin ma üksinda Londonis. Õudne oli. Väga. Aga ma sain hakkama. Uhke.

Aprillis käisime Eva ja Kaarliga Berliinis. Nii õudne ei olnud. Peaaegu et lahe.

Raul astus MTÜ juhatusest välja ja asemele valiti Sven-Erik ja Tanel. Minul saab sel kuul täis neli aastat juhatuses, mõtlen, kas aitab nüüd mõneks ajaks või siiski mitte.

Siis juhtus veel selline asi, et mulle anti eksami eduka soorituse vastu täiskasvanute koolitaja 5. taseme kutse. Jei. Ja nii muuseas õnnestus vahepeal koolitada ka tähtsaid tegelasi nt Riigi Infosüsteemi Ametist ja Riigikontrollist.

Üks märkimisväärsematest saavutustest akadeemilisel rindel oli ka soome keele B, mis oli päris korralik eneseületus.

Üle väga pika aja nägin Efkut, kui tema sünnipäeval käisin. "Kuule, millal me sinuga viimati koos jõime?" - "Me ei olegi kunagi koos joonud."

Epu juures grillisin kana.

 

Ja Madise sünnipäeval käisin ka. Kus kõik olid minust kuus aastat vanemad ja vaatasid mind hella awwwww-pilguga, kui said teada, milline noor ja rumal väike olevus ma olen.

Jaanilaupäeval oli 5 kraadi sooja ja seetõttu olin ma enamiku ajast saunas või sauna ukse ees hapukurki söömas.

Kahe aasta vaikuse järel õnnestus mul jälle osa saada Soto laagrist. Kirjeldamatult hea tunne oli sõrmi villi mängida.

Möödunud nädalavahetusel oleksin ma võinud olla laulupeol, aga ei olnud. Selle asemel olid Kabelikivi, loomaaed ja Pelgurand. Palav oli ka.

Viimase kuu aja jooksul olen ma päris palju jala käinud. Ja mul on selle üle hea meel.

Vaikea temppu

Bussis istus minu ees blond naine, kes rääkis telefoniga. Sõbranna kõrgest vererõhust ja kolesteroolitasemest, iseenda jalavaludest, oma tallatugedest, mida ta kuidagi kätte ei saa ja nii edasi. Rääkis nii, et oli kuulda, aga mind ei häirinud. Üks vanem mees hakkas väljuma ja ütles tõsiselt "Palun ärge rääkige nii kõvasti. Minul teie jutt ei huvita. Miks peab karjuma üle bussi." Naine rääkis edasi, aga püüdis vist vaiksemalt, kuigi ta polnud tegelikult üldse karjunud, normaalse häälega rääkis. Ma mõtlesin, kas öelda talle, et noh, mind isegi huvitas.

Aga muidu oli õues kevadeõhku. See teeb mul kuidagi meele heaks, kui on tegelikult veel talv, aga mulle tundub, et õhk on kevadine. Mis siis, et on +1, tuul külmetab natuke kõrvu ja kalendris on alles veebruari keskpaik. Ninal on kevade tunne. Huvitav, kas 1. märtsil on Londonis juba kevad.

Miks ma käin musta värvi riietes. Must on turvaline. Mul ei ole oskust ja aega mõelda kõikvõimalike värvide ja lõigete kokkusobitamise peale. Mind ei ole tehtud moe järgimise ja poodides kruiisimise jaoks. Kuigi valik võib olla enneolematu, siis tegelikult kulub meeldivate ja sobivate riiete leidmisele nii pagana palju aega, et ma lihtsalt ei viitsi.

Ma tahaks neid kaht Karuvildiku tänava plikat tihedamini näha.