Tulin praegu läbi Kuperjanovi pargi koju. Järsku näen maas mingit nelinurkset heledat asja. Olen juba mööda kõndinud, aga pööran tagasi. ID-kaart. Kellegi poisi oma. Kaart tasku ja koju. Internetist tema nime otsides saan teada kooli, kus ta õpib. Noh, 700 meetrit astuda, lähen uuesti õue ja hakkan minema. Teel näen äkki (jälle silmanurgast) kahte poissi. Üks neist on kahtlaselt tuttava näoga. "Kuule kas see on sinu oma? Leidsin sealt pargist, hakkasin just su kooli poole minema." Nutuse näoga poisil oleks nagu kivi südamelt langenud. "Aitäh. Väga aitäh".
Hommikul tegin üldistusi oma unenägude kohta. Peale selle, et nad on üle mõistuse eepilised, on neis veel muidki sarnasusi. Peaaegu alati tean ma unenägu nähes selle stsenaariumit ette. Ma ei tea seda korraga otsast lõpuni, vaid ainult teatud osa käesolevast hetkest edasi. See on kas olemas minu peas või tänaöise unenäo puhul oli see üles kirjutatud ühes raamatus, mis mul käes oli. Ma tean mingeid kindlaid fakte sellest, mis edasi saab ning ma püüan vastavalt olukorrale kas käituda täpselt stsenaariumi järgi või kuidagi asjade käiku paremaks muuta. Ennast või kedagi teist stsenaariumikohastest ohtudest päästa vms. Üldiselt on stsenaariumi järgi käitumine või tegevuse muutmine vastavalt soovile väga keeruline. Sest miskipärast hakkavad üleloomulikud loodusjõud mind takistama (näiteks suunda muutev gravitatsioon vms). Ja teine asi. Kui unenäos juhtub midagi, mis viitab mingile minevikus toimunud sündmusele, siis konstrueerib mu aju hetkega selle varasema sündmuse. Umbes nii, et hetk tagasi polnud seda varem toimunud sündmust olemas, aga nüüd mäletan ma seda detailselt. Ma peaks ennast võib-olla uneuurijatele katseloomaks pakkuma. Õnneks ei hakka mul unenäod päriseluga segamini minema ning mu tõbi aiva ei süvene.
Teistes uudistes: hakkasin ungari keelt õppima. Siiamaani oskan öelda "Kéz kezet mos".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar