See on sest et ei tõuse vara

Läksime Ave Mariaga ühte kooli Vikipeediast rääkima. Kool oli mingi tundmatu, aga maja oli täpselt minu põhikooli maja enne remonti. Kõigepealt otsisime õiget ruumi. Kolmekohalised numbrid olid ja meile vajalik algas igatahes 2-ga. Õige klassiruum oli teisel korrusel lühikese koridori lõpus, seal kus enne oli tüdrukute vets (ma ei tea, mis seal nüüd on). Me olime juba hiljaks jäänud, aga ei saanud sisse minna, sest ma pidin ühe asja enne ära sööma. Ma muudkui sõin ja mälusin, aga otsa ei saanud. Lõpuks sai mul villand, võtsin taskust salvrätiku, panin sinna sisse ja pistsin taskusse tagasi, sest kaua võib. Läksime sisse ja vabandasime, et olime hiljaks jäänud. Õpetajalaua taga istus mingi meesõpetaja ja laua ümber neli-viis õpilast. Alguses mulle tundus, et seal olid Siim, Jevgeni ja Andres, aga hiljem muutusid nad mingiteks näotuteks poissõpilasteks. See meesõpetaja ütles, et ta lõpetab õpilastega mingi oma teema ära ja siis vaatame. Aga ta tegeles sellega terve tunni ja meie muudkui ootasime. Siis sai tund läbi, õpilased läksid ära ja Ave Maria läks ka ära. Ma suht viisakalt ütlesin sellele õpetajale, et tõesti vabandust, et me hiljaks jäime, aga me spetsiaalselt tulime täna siia ja te ju lubasite meil rääkida ja nüüd ei jõudnudki. Ja siis ütles õpetaja midagi sellist, et ma täitsa imestan, et mu alateadvus üldse midagi sellist suudab välja mõelda. Ta ütles: "Osta endale CD ja räägi sinna peale". Oi ma sain pahaseks. Ja hakkasin karjuma ta peale. Et mis õpetaja ta selline üldse on, kas ta lindistaks ka oma jutu üles ja paneks maki klassi ette lapsi õpetama või. Tema samal ajal muutus televiisoriekraaniks, mille pilt näitas, kuidas ta selle sama laua taga istub. Ega ta mulle vastu midagi eriti ei öelnud, või ma lihtsalt ei pannud tähele. Lõpuks käratasin sellele ekraanile veel, et ta on väga halb õpetaja ja mina enam temaga tegemist teha ei soovi. Marssisin klassist välja. Üks tüdruk, kes ka oli seal tunnis olnud, pani ust lukku väljastpoolt. Küsisin tema käest, et kas tema arvates see on hea õpetaja. Ta ütles, et ei ole. Hakkasin mööda koridori peatrepi juurde minema, aga kuna mul olid rulluisud jalas, siis ma uisutasin. Trepi juures tegin seda trikki, mida ma tihti unenäos teen. Hoidsin käsipuust kinni ja lennutasin ennast korraga tervest trepikäigust alla, astmeid puutumata. Siis haarasin järgmise käigu käsipuust kinni, võtsin dramaatilise kurvi ja lendasin teisest trepikäigust alla. Ja nii keldrisse sööklani välja.

Unustada telefon terveks päevaks koju ja võid hakata infopuuet taotlema

Mis ma eelmine nädal tegin? Mäluauk. Aa. Kontserdil käisime Kallega teisipäeval. Tõnis Mägi, Jarek Kasar ja Reaalmažoor. Kui otsustada kananaha järgi, siis oli hea. Kohati. Mulle teatavasti ei meeldi käia kontsertidel, kuna mingit müra on nii palju ja ma kuulen muusikat valesti ja pole üldse tore. Ja teiseks mulle ei meeldi käia kontserdil, sest kontserdil tahab esineja olla originaalne ja improvisatsiooniline ja loominguline ja artistlik ja huvitav ja teeb kõik teistmoodi kui plaadil. Aga mulle just meeldivad lood sellisena nagu nad on fikseeritud. Kui ma kuulan salvestatud lugu, siis seal on mingid asjad, mille pärast see lugu mulle meeldib. Ja kui kontserdil esitaja teeb neid asju teistmoodi, siis mulle ei meeldi see lugu. Isegi kui ta enda arust esitab seda paremini kui plaadil.

Siis nägin mingeid õudusunenägusid mitu ööd järjest.

Korra käisime Räpinas ka. Ja laupäeval oli Maarja sünnipäev. Mõrvamüsteerium ja värgid. Ma oleme Kallega muideks viis aastat abielus juba, kes ei teadnud. Me ise vist ka ei teadnud.

Pühapäeval oli Viljandis laulupeo eelproov. Jaanusel oli mingi teine auto, mis väljasuremise korral ei käivitunud. Jõudsime siiski õnnelikult ilma vahejuhtumiteta Viljandisse. Jaanus küll arvas, et iga kord, kui me Viljandisse sõidame, on Ilmataat just selleks pidulikuks puhuks oma kõige ekstreemsema ilma meie auks välja otsinud. Kõigepealt oli koondproov Maagümnaasiumi väikses majas: sümfooniaorkestrid, puhkpilliorkestrid, rahvamuusikud. Vahepeal kui kõik keelpillid ja puhkpillid ja trummid mängisid, oli täitsa laulupeo tunne. Ja edaspidiseks meeldejätmiseks: kannel ei ole mingil juhul keelpill! Orkestris küll mitte. See proov läks mingi pool tundi üle vist. Ja kui läbi sai, hüüti: "Rahvamuusikud, teie proov algab veerand tunni pärast Orkestrimajas." Hopsassaa, kuidas see veel võimalik on. Kannel kokku, asjad kokku, riidesse, saapad jalga (see ise võtab minu puhul juba viis minutit), kannel autosse, 500 meetrit tipa-tapa, riided seljast, saapad jalast, kannel välja ja kokku. Tegelikult oleks hädasti olnud vaja ka häälestada, aga seda lihtsalt ei olnud võimalik jõuda. Rahvamuusikute proovis pidi ette ka mängima. Ja mitte algusest kaks takti vaid ikka kakskümmend kaks takti. Lauluosa oli sellises tempos, et ma ei suutnud mõeldagi nii kiiresti. Proov sai kuueks läbi. Tipa-tapa väikse maja juurde tagasi. Auto oli ettenägelikult mäe otsa pargitud. Tüdrukud istusid sisse, sest Jaanus ütles, et kui ta ükskord auto käima saab, ega ta siis enam seisma ei jää. Pets ja Jaanus lükkasid kahelt poolt auto mööda kallakut veerema ja hüppasid ise ka sisse. Tükk aega veeresime niisama mäest alla. Natuke hirmus oli. Siis läks mootor ka käima.

Õhtul oli virtuaalne msn-koosolek Wiki Loves Monuments projekti teemal. Üldiselt on vikirindel praegu käigus kaks suurt projekti ja peoga väiksemaid. Ülejärgmisest nädalast kuni mai lõpuni olen ma nii rakkes, et ise ka ei usu.

Eile käisin Tallinnas. Hommikul oli Nordenis Põhjamaade võistluse koosolek. See oli tore koosolek. Inimesed rääkisid ainult asjalikku teemakohast juttu, arutati ühte probleemi korraga ja järjekorras. Ja pärast õhtupoole oli Muinsuskaitseametis WLM-teemaline koosolek. See oli ka tore. Kahe koosoleku vahel käisin kodus, sõin ära kogu külmkapis leiduva hapukapsa, pahandasin Gretega ja lahkusin. Õhtul Tartusse sõites oli bussis jube palav, kuigi ma olin lühikeste varrukatega. Buss oli viimase piirini täis ka.

Uudiseid ka tehnikarindelt. Arvuti laadija parandamisi ma ei jõua enam kokku lugeda. Kalle vist mingi iga nädala tagant peaaegu keevitab sellega midagi. Arvuti näitab ka ise ülikõrge vanaduse märke: hiljuti kaotas ta kuulmise, ehk kõlarid lõpetasid töö. Nüüd on auditiivne kommunikatsioon võimalik vaid kuuldeaparaadi ehk kõrvaklappide abil.

Aga kevad on käes. Päike!