Ma teadsin, et mul on vähe raha. aga ma tahtsin mingit piletit osta ja arvutasin, et selle jaoks peaks olema küll. Läksin panka. Pank nägi välja nagu mingi suvaline kontoriruum. Laua taga istus Reeli. Ta andis mulle minu uue ISIC kaardi. Kaardi peal oli mingi võõra lokkis juustega tädi pilt ja kellegi mehe nimi. Ma vaatasin natuke seda kaarti. Korraks käis peast läbi mõte, et kui see mulle juba anti, siis mis ma enam õiendan. Aga siis ikka võtsin julguse kokku ja ütlesin, et siin on täitsa vale pilt ja vale nimi peal. Reeli ei saanud millestki aru, ütles, et kõik on õige. Ma sain juba natuke pahaseks, et kuidas siis kõik õige on, kui ei ole ju. Siis tundis Reeli mu ära, ütles, et midagi on vist valesti jah, ja läks klaasseina taha asja uurima.
Ja siis ma abiellusin Taavi Teplenkoviga. Tal oli mingi jube tähtis tiitel (umbes nagu ertshertsog vms) ja ta ise oli ka väga tähtis. Samal ajal ja sellega seoses (võib-olla ka mitte sellega seoses) nimetati mind haridusministriks. Nõuniku sain ja puha. Nõunik oli see Doris, kes Reaalis must kaks aastat nooremas klassis oli ja Lees ka tantsis. Aga ta oli kuidagi väga lühike ja agar. Ma olin ühest küljest väga meelitatud, et mina - haridusminister, aga teisest küljest oli paanika ka, et mina - haridusminister. Sellega kaasnevad ju vastutus ja värgid. Kurtsin oma muret Taavile, et kuidas ma ometi hakkama saan. Tema on ju olnud minister, ta on asjadega kursis, aga mina olen noor ja rumal. Aga siis alles meie pulmad hakkasid. Ja need olid mingid riikliku tähtsusega pulmad. Kuulsusi ja riigitegelasi olid kõik kohad täis. Üldse oli jube palju rahvast. Mul olid seljas must põlvedeni seelik ja valge silmuskoes pluus. Käisin mööda seda hoonet ringi, kus pulmas toimusid. Ruumid oli hiigelsuured. Ühes ruumis toimus mingi kontsert. Sinna kõik ära ei mahtunud, ainult tähtsamad külalised, sellepärast läks suurem osa rahvast kohe sööma. Mul vist ei olnud ette nähtud seda kontserti kuulata, aga ma väga tahtsin. Publiku seas istus Heli Roos, kes oli oma koti pannud kõrvaloleva tooli peale. Küsisin, kas võin sinna istuda. Ta ei tahtnud mind alguses lasta, aga siis võttis koti ära ja ütles, et siia tuleb keegi, aga eks sa siis praegu istu.
Siis oli söömine, aga seal mul vist polnud ka ette nähtud olla, sest ma ei mäleta, et ma oleksin midagi söönud. Siis algas mingi tseremoonia, kus ühel saalipoolel istus publik ja teisel poolel kõrgeneva tribüüni peal mingid tähtsad inimesed, suurem osa neist olid Taavi sugulased, keda ma ühtegi ei tundnud. Muusika mängis ja üks habemega onu dirigeeris (kuigi ma ei näinud kuskil ühtegi orkestrit). Minu ülesanne oli teadustamise peale tribüünitreppi mööda võimalikult peenelt üles vudida, teadustatav üles leida (tuletan meelde, et mitte kedagi sealt ma ei tundnud, ei nime- ega nägupidi), temaga ülielegantselt kätelda, naeratada, lühidalt midagi öelda ("õnnitlen!", "soovin südamest õnne!", "on ääretult meeldiv!" või midagi sellist) ja siis alla tagasi vudida ja järgmist nime oodata. Ühel hetkel, kui olid järjekordselt alla vudinud ja publiku ja tribüüni vahel võimalikult viisakalt püüdsin seista, hakkas habemega dirigent ärritatult mingeid käemärke tegema. Ma tegelikult sain aru küll, mida ta tahtis öelda (ta tahtis mulle märku anda, et kätlemine on läbi, istugu ma maha, nüüd hakkame hümni laulma), aga miskipärast ma ei reageerinud üldse. Siis hüppas minu nõunik Doris püsti ja sibas minu juurde, võttis mul käest kinni ja vedas enda kõrvale istuma.
Siis ärkasin ma üles. Rääkisin Efkule ja ühele meessoost tuvastamata isikule oma naljakast unenäost. Osad kohad jätsin rääkimata.
Ja siis ärkasin ma teist korda üles.
