Bum tsiga bum, bum tsiga bum,
bum tsiga rega tsiga bum bum bum.
Refferaa, refferaa
REAAL, REAAL, REAAL
HURRAAAAA!
Oh, milline tore päev oli eile! See oli nii lõbus ja kurb, energiatandev ja väsitav üheaegselt, et jääb meelde terveks eluks. Kui seda kunagi meenutan, siis naeratuse ja pisaraga koos. Lõpukell on midagi sellist, mis jääb vahest isegi paremini meelde kui lõpuaktus. Sellele aitasid kaasa Reaalkooli traditsioonid, fantastiline seltskond ja üleloomulikult ilus ilm. Kui kooli jõudsin, jooksis mu väike nublu mind kallistama. Kai, ka sina jääd mulle terveks eluks meelde. Loodan, et kohtume veel kunagi. Tegime sinuga Poisi juures pilti ka, see jääb mulle sind meenutama. Aktus oli ilus. Kõigil olid väga korralikud rahvariided seljas, ka kõigil poistel. See näitab tõsist suhtumist. Polma pidas kõnet (natuke päevale kohatult majandusest ja päevale kohaselt küpsemisest), väikesed nublud tulid ja andsid omatehtud kaardid, Kaarel R. pidas kõnet (nii ilus oli, et tekkis tahtmine nutta). Siis helises viimane koolikell. Kurb-kurb oli olla. Laulsime kõik koos lahkumise laulu. Mis edasi hakkas saama, enam kurb ei olnud, pigem ülemeelik. Võtsime kätest kinni ja lõpukellaralli võis alata. Jooksime koolimajas ringi, jätsime hüvasti õpetajate toa, direktori kabineti, söökla, raamatukoguga. Füüsika klassidest läbi joostes sai umbes sajast abituriendist koosnev ahel mõnusa elektrilöögi osaliseks. Kolm korda järjest. Siis suundusime õue. Ka väike maja sai lõbusast rännakust osa. Järgnes traditsiooniline mööda müüri ronimine. Reaalkooli staadioni ümber on, kes ei tea, selline sakiline müür, päris kõrge teine. Üle sakkide ronimine rahvariietega pole naljaasi. Tüdrukute seelikud on üks asi, aga näiteks Tauri suutis oma püksid lõhki käristada :P. Kooli juures piisavalt olnud, suundusime linna. Tammsaare pargis oli püsti mingi telk, kus mingid tsikid esinesid. Selle me rikkusime oma läbijooksmisega ära. Siis tahtsime me Draamateatri ees Pärnu maanteed ületada. Tramm seisis ilusti ja ootas, kuni me üle tee jõudsime, aga üks kuri bussijuht olekski üle sõitnud. Nõme selline. Viru tänaval jätsid inimesed oma õlled, tulid õllekast välja ja vaatasid meid. Reaali hüüd "bum-tsiga-bum" kajas ilusti vanalinna müüridelt vastu. Käed olid juba tirimisest ja jalad jooksmisest valusad. Raekoja platsil tegime suure ringi ja muutusime paugupealt ägedamaks vaatamisväärsuseks kui raekoda. Turistid pildistasid meid, kui me Reaali hüüdu röökisime. Ja oligi aeg kooli tagasi pöörduda. Meid ootas tellitud trollibuss, et saaksime Rocca al Mare Vabaõhumuuseumisse minna. Kõik olid enamvähem peal ja troll hakkas välja sõitma, aga kassa näed, Raa ja Potsa olid maha jäänud. Troll keeras siis natuke eemale ja ootas neid järele. Aga kahjuks oli ta liinidest liiga kaugele sõitnud ja sarved tulid maha. Küll see juht üritas neid tagasi panna, aga mis ei aita, see ei aita. Teised trollid sõitsid ka ju mööda. Järelikult ronis kogu seltskond maha ja poisid hakkasid trolli lükkama. Lõpuks said sarved ilusti peale ja sõit võid alata. Peatustes lehvitasime hämmeldunud inimestele, kes tahtsid trolli peale tulla. Vabaõhumuuseumis toimus sisepiknik Kolu kõrtsis, mille pärast ma olin väga nördinud. Milleks ma siis sooja piknikuteki olin kaasa tassinud. Minu meelest me olime sellega arvestanud, et maa on külm. Oli ju öeldud, et piknik. Piknik tähendab söömaaega õues. Aru ma ei taipa. Siis laulsime Potsa eeslaulmisel regilaulu kooli lõpetamisest. Sõnade autor Nora Mals, viis Viru-Jaagupi. Meeldejäävamad sõnad olid:" Siin on Aita avitaja, siin on Nora nagistaja, kõrval Andres andestaja." Siis oli vaja sarvi maha joosta ja natuke karata. Ja siis, lõppude lõpuks, läksime õue ka. Tuuliku juures tegime ühispilti. See rida, kus ma seisin, pidi poolkükki laskuma, et tagumisi näha oleks. See oli päris naljakas, sest fotograaf tegi hästi mitu pilti ja siis me muudkui nõksutasime põlvi kogu aeg. Siis läks aga õigeks tantsuks. Kosjas käidi ja pulmad tehti. Ja Veiko Toomlaid ostis valge maasturi :D. Potsa kukkus koos Joonasega pikali maha, ku nad parasjagu kõige pöörasemas galopis üle muru lendasid. Kõik kõrgete kontsade süü, ma ütlen. Lõpuks õpetas Potsa meile vilistlaste päeva tarvis ühe laulumängu ka. See kõlab nii:"Tere Toomas, Tõnu, lihtsalt pole sõnu. Pole ammu näinud, küll sa oled paksuks läinud." :D Siis oligi aeg trolli poole tagasi kõmpida. Päev hakkas läbi saama. Mul tuleb endal nututuju praegu, kui ma seda kirjutan. Täitsa tobe. Kannad on nii jube valusad, et ma ei saa isegi oma kodus korralikult kõndida, muudkui lonkan ainult. Ega see pasteldega jooksmine pole naljaasi. Eriti veel, kui iga poole tunni tagant paelad lahti tulevad ja neid siis siduma peab hakkama ja pärast oma koha juurde tagasi jooksma. Aga ma ei kahetse. Kõik oli lihtsalt liiga super. Liiga hea, et olla tõsi. Aga see oli tõsi. Sulatõsi. Kallistan teid kõiki pooleks. Kallistan kõiki klassikaaslasi, kes te olete kolme aasta jooksul mulle väga headeks sõpradeks saanud. Te olete lihtsalt liiga head. Kallistan kõiki lennukaaslasi, kellest mõnda olen ainult paar korda näinud ja ei tea nimegi. Te olete samuti osa kolmest aastast minu elus. Kallistan kõiki õpetajaid. Aitäh, et mind välja kannatasite. Ma olen vahel lihtsalt liiga võimatu. Kallistan sind, kallis kõige parem klassijuhataja Aita Ottson, kes sa kasvatasid meist kultuursed inimesed, kes peavad lugu Reaalkooli ja Eesti Vabariigi traditsioonidest. Ja näe, pisarad voolavadki.
bum tsiga rega tsiga bum bum bum.
Refferaa, refferaa
REAAL, REAAL, REAAL
HURRAAAAA!
Oh, milline tore päev oli eile! See oli nii lõbus ja kurb, energiatandev ja väsitav üheaegselt, et jääb meelde terveks eluks. Kui seda kunagi meenutan, siis naeratuse ja pisaraga koos. Lõpukell on midagi sellist, mis jääb vahest isegi paremini meelde kui lõpuaktus. Sellele aitasid kaasa Reaalkooli traditsioonid, fantastiline seltskond ja üleloomulikult ilus ilm. Kui kooli jõudsin, jooksis mu väike nublu mind kallistama. Kai, ka sina jääd mulle terveks eluks meelde. Loodan, et kohtume veel kunagi. Tegime sinuga Poisi juures pilti ka, see jääb mulle sind meenutama. Aktus oli ilus. Kõigil olid väga korralikud rahvariided seljas, ka kõigil poistel. See näitab tõsist suhtumist. Polma pidas kõnet (natuke päevale kohatult majandusest ja päevale kohaselt küpsemisest), väikesed nublud tulid ja andsid omatehtud kaardid, Kaarel R. pidas kõnet (nii ilus oli, et tekkis tahtmine nutta). Siis helises viimane koolikell. Kurb-kurb oli olla. Laulsime kõik koos lahkumise laulu. Mis edasi hakkas saama, enam kurb ei olnud, pigem ülemeelik. Võtsime kätest kinni ja lõpukellaralli võis alata. Jooksime koolimajas ringi, jätsime hüvasti õpetajate toa, direktori kabineti, söökla, raamatukoguga. Füüsika klassidest läbi joostes sai umbes sajast abituriendist koosnev ahel mõnusa elektrilöögi osaliseks. Kolm korda järjest. Siis suundusime õue. Ka väike maja sai lõbusast rännakust osa. Järgnes traditsiooniline mööda müüri ronimine. Reaalkooli staadioni ümber on, kes ei tea, selline sakiline müür, päris kõrge teine. Üle sakkide ronimine rahvariietega pole naljaasi. Tüdrukute seelikud on üks asi, aga näiteks Tauri suutis oma püksid lõhki käristada :P. Kooli juures piisavalt olnud, suundusime linna. Tammsaare pargis oli püsti mingi telk, kus mingid tsikid esinesid. Selle me rikkusime oma läbijooksmisega ära. Siis tahtsime me Draamateatri ees Pärnu maanteed ületada. Tramm seisis ilusti ja ootas, kuni me üle tee jõudsime, aga üks kuri bussijuht olekski üle sõitnud. Nõme selline. Viru tänaval jätsid inimesed oma õlled, tulid õllekast välja ja vaatasid meid. Reaali hüüd "bum-tsiga-bum" kajas ilusti vanalinna müüridelt vastu. Käed olid juba tirimisest ja jalad jooksmisest valusad. Raekoja platsil tegime suure ringi ja muutusime paugupealt ägedamaks vaatamisväärsuseks kui raekoda. Turistid pildistasid meid, kui me Reaali hüüdu röökisime. Ja oligi aeg kooli tagasi pöörduda. Meid ootas tellitud trollibuss, et saaksime Rocca al Mare Vabaõhumuuseumisse minna. Kõik olid enamvähem peal ja troll hakkas välja sõitma, aga kassa näed, Raa ja Potsa olid maha jäänud. Troll keeras siis natuke eemale ja ootas neid järele. Aga kahjuks oli ta liinidest liiga kaugele sõitnud ja sarved tulid maha. Küll see juht üritas neid tagasi panna, aga mis ei aita, see ei aita. Teised trollid sõitsid ka ju mööda. Järelikult ronis kogu seltskond maha ja poisid hakkasid trolli lükkama. Lõpuks said sarved ilusti peale ja sõit võid alata. Peatustes lehvitasime hämmeldunud inimestele, kes tahtsid trolli peale tulla. Vabaõhumuuseumis toimus sisepiknik Kolu kõrtsis, mille pärast ma olin väga nördinud. Milleks ma siis sooja piknikuteki olin kaasa tassinud. Minu meelest me olime sellega arvestanud, et maa on külm. Oli ju öeldud, et piknik. Piknik tähendab söömaaega õues. Aru ma ei taipa. Siis laulsime Potsa eeslaulmisel regilaulu kooli lõpetamisest. Sõnade autor Nora Mals, viis Viru-Jaagupi. Meeldejäävamad sõnad olid:" Siin on Aita avitaja, siin on Nora nagistaja, kõrval Andres andestaja." Siis oli vaja sarvi maha joosta ja natuke karata. Ja siis, lõppude lõpuks, läksime õue ka. Tuuliku juures tegime ühispilti. See rida, kus ma seisin, pidi poolkükki laskuma, et tagumisi näha oleks. See oli päris naljakas, sest fotograaf tegi hästi mitu pilti ja siis me muudkui nõksutasime põlvi kogu aeg. Siis läks aga õigeks tantsuks. Kosjas käidi ja pulmad tehti. Ja Veiko Toomlaid ostis valge maasturi :D. Potsa kukkus koos Joonasega pikali maha, ku nad parasjagu kõige pöörasemas galopis üle muru lendasid. Kõik kõrgete kontsade süü, ma ütlen. Lõpuks õpetas Potsa meile vilistlaste päeva tarvis ühe laulumängu ka. See kõlab nii:"Tere Toomas, Tõnu, lihtsalt pole sõnu. Pole ammu näinud, küll sa oled paksuks läinud." :D Siis oligi aeg trolli poole tagasi kõmpida. Päev hakkas läbi saama. Mul tuleb endal nututuju praegu, kui ma seda kirjutan. Täitsa tobe. Kannad on nii jube valusad, et ma ei saa isegi oma kodus korralikult kõndida, muudkui lonkan ainult. Ega see pasteldega jooksmine pole naljaasi. Eriti veel, kui iga poole tunni tagant paelad lahti tulevad ja neid siis siduma peab hakkama ja pärast oma koha juurde tagasi jooksma. Aga ma ei kahetse. Kõik oli lihtsalt liiga super. Liiga hea, et olla tõsi. Aga see oli tõsi. Sulatõsi. Kallistan teid kõiki pooleks. Kallistan kõiki klassikaaslasi, kes te olete kolme aasta jooksul mulle väga headeks sõpradeks saanud. Te olete lihtsalt liiga head. Kallistan kõiki lennukaaslasi, kellest mõnda olen ainult paar korda näinud ja ei tea nimegi. Te olete samuti osa kolmest aastast minu elus. Kallistan kõiki õpetajaid. Aitäh, et mind välja kannatasite. Ma olen vahel lihtsalt liiga võimatu. Kallistan sind, kallis kõige parem klassijuhataja Aita Ottson, kes sa kasvatasid meist kultuursed inimesed, kes peavad lugu Reaalkooli ja Eesti Vabariigi traditsioonidest. Ja näe, pisarad voolavadki.
Kallistan sind ka, kõvasti-kõvasti!!:)
VastaKustutaMartin J.
Lugesin Su postitusi vahelduseks. Pagan. See koolikella traditsioon ei muutu vist iial. Täpselt samamoodi oli ka kevadel 1994. Sa olid neljane, eksju, kui meie, tollased abituriendid, läbi linna jooksime.
VastaKustutaJa raudvara on koolis alles... NM andis mulle vene keelt ja AO kooli kõige päikselisemas klassis matti. Minul õnnestus 2006. aastal ära käia selle "notsukese" lõpetamisel, kes mind koolist ära saatis... Ja see "tüdruk", tänaseks siis viiekümneühe aastane naine, kes mind kooli saatis, jäi mulle ka eluks ajaks meelde. Ta nimi oli Anne ja tal olid vöödilised sukkpüksid:)
Lihtne ja armas see ilmaelu.