Kas ma olen olemas?

Kas minu tunded loevad?

Kas minu sõnad loevad?

Kas minu teod loevad?

Kas üldse kunagi on lugenud?

Annan aru

2019 teine pool ja 2020 lühidalt isiklikus plaanis:

*läksin jälle kooli

*kolisin neli korda

*hakkasin sporaadiliselt mälumängudel käima

*sattusin uuesti MTÜ juhatusse

*müüsin pool maja ja ostsin korteri

*tööd on jätkuvalt rabatud ja tervis on ka vist laias laastus nagu tavaliselt ilma märkimisväärsete positiivsete ega ka negatiivsete arenguteta (kuid siiski-siiski, kolimistega on tõesti olnud seotud mitmesugused taunitavad mõjud)

*koduvabariigist väljaspool pärast 2019 augusti Wikimaniat Stockholmis (puhas nauding!) reisinud ei ole  (vaata järgmist punkti)

2020 lühidalt üldises plaanis:

*teate isegi

Ei saa öelda, et pole juhtunud.

See blogi on veel alles, mina võib-olla ka

Eelmine postitus oli ... kolm ja pool aastat tagasi. Hmm. Mis pärast seda juhtus?

Elasin paar kuud Saksamaal. Hakkasin maratone korraldama. Ostsin jalgratta. Ostsin maja. Lammutasin selle ära. Hakkasin vaatama, kuidas uus maja kerkib. Astusin välja MTÜ juhatusest. Käisin Ruhnul, Itaalias (korduvalt), Hiinas, Tšehhis. Käisin autokoolis (juhiluba veel ei ole) ja mõnes teises koolis. Mõnes teises koolis enam ei käinud. Käisin matustel ja pulmades. Võtsin veel tööd juurde ja hakkasin seejuures rohkem rattaga sõitma. Vahetasin panka ja hakkasin investeerima.

Muud põnevat ei olegi juhtunud. Võib-olla läks ka midagi meelest. Eks ole näha, mis edasi saab.

Sinna läheb sügis

(Eelmises osas juhtus nii...)

Reikopi käed langevad rüppe

Mitte, et kedagi huvitaks, aga minu Eurovisiooni esiviisik:
1. Rootsi
2. Sloveenia
3. Rumeenia
4. Läti
5. Belgia

Eestit ei arvestanud, sest seda lugu olen teistest rohkem kuulnud ja ei oska teda mingile kohale sobitada.

Ei saa märkimata jätta, et Vene laulu sõnad olid lihtsalt uskumatud.

Ja Austria lugu ei olnud tõepoolest nii halb, et see oleks pidanud nulliga viimaseks jääma. Klaveri oleksid võinud siiski jätta põlema panemata.

Sealt tuleb kevad

Hüper

Leidsin ühe avaldamata postituse. Juhtus järgmine lugu 2012 varasuvel.

Olin täna neli tundi kahekesi hüperaktiivse kuueaastasega. Ja lasin lahti oma veendumusest, et hüperaktiivsus on lihtsalt lapse kasvatamatus või ebaharilik energilisus. Ma küll endiselt keeldun seda nimetamast haiguseks, aga see on mingi erilaadne seisund inimesel, mõistusega mitte kontrollitav käitumishäire. Seega, sotsiaalfoobik hoidis hüperaktiivset. Esimese poole sellest neljast tunnist oli olukord vist tegelikult vastupidi, hüperaktiivne hoidis sotsiaalfoobikut. Sest alustuseks otsustasin ma teha kaasa kõik, mis talle pähe tuleb. Ja pähe tuli talle iga kahe sekundi tagant. Järgnevat lugedes kujutage ette last, kes sõna tõsises mõttes ei seisa ega istu hetkegi paigal. Me mängisime ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega ja siis ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega. Ja nii umbes nelikümmend korda järjest. Vahepeal joonistasime ühe minuti. Ja siis paari minuti pärast veel ühe minuti. Siis algas eepiline saaga mahl kapist-juuakse-mahl kappi-juust välja-lõigatakse tükk-süüakse-juust kappi-juust välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse-süüakse-juust kappi-mahl välja-juuakse-juust välja-lõigatakse-süüakse-juuakse-vorst välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse juustu-süüakse-juuakse-mahl kappi jne. Kogu selle juurde käis ilma pausideta vestlus etteantud teemadel. Minu ülesandeks oli toetada sobivate repliikidega. Enamasti pidin ütlema ahah või lugema kümneni või ütlema enda ja kõigi oma sugulaste eesnimesid. Kui repliik oli juhuslikult mingi minu enda loomingulise mõttetegevuse tulemus ning ei sobitunud seega kuidagi faabulasse, anti mulle armulikult võimalus sobiva repliigiga uuesti esineda. Pidevalt väljendati vabalt oma emotsioone. Ma sain muu hulgas teada, et mul on ilusad ripsmed ja väike hüperaktiivne armastab mind. Hoogne kallistus käis selle juurde ilmtingimata. Minuti pärast aga teatati, et mind ei taheta, ja lasti rusikad käiku. Kogu selle ühest toast teise jooksmise ja vestluse jälgimisega väsisin ma veidi ära ja otsustasin, et mul on ikkagi oma vaba tahe ka. Istusin toolile maha ja keskendusin ainult vestlusele. Kui enne olime me mõlemad arutult rabelenud ja kaootilisi mõtteavaldusi pildunud, siis nüüd istusin mina kindlalt ühes kohas ja ei lasknud ennast sealt ära meelitada. Tulemuseks oli see, et hüperaktiivne keskendus ühes toas suhteliselt ühele tegevusele (kõikide leiduvate patjade kuhjamine, nende ümberpaigutamine, nimepidi mulle esitlemine ja padjakuhila otsas turnimine) ning ka vestluses võis märgata ühte püsivat süžeejoont. Tabasin üksikuid hetki, kus pidev liikumine lakkas. Sellist "ühel kohal tammumist" harrastasime peaaegu kogu viimase tunni. Minu jaoks oli see mugav, kuna ma ei pidanud ennast palju liigutama. Aga kas hüperaktiivsele on parem see, kui ma nö surun tema energilisust alla ja soodustan stabiilsemat käitumist või see, kui ta saab rahmeldades oma energiat välja elada, seda ma ei tea.

Saeben siin

Käisime Kallega Haanja metsas lõket tegemas. Tänase märja ilmaga ei tahtnud puud kuidagi tuld võtta. Plaan A oli liiter bensiini puude peale ära valada ja siis koju minna. Plaan B siiski toimis ja küpsetasime lõkke peal vorsti ja leiba.

Kalle: Nii, pidu läbi.
Mina: Äge pidu oli.
Kalle: Rahvast oli vähe.

Paarisarvud on need paremad. Ja just alla kolme.

Kalle saab minna Eesti Laulu poolfinaali pilli mängima.

MTÜ jõulupeod olid Tartus ja Tallinnas. Õigemini jõuluõhtusöögid. Süüa sai. Nalja sai. Inimesi näha sai.

Tegin juustukooki. Kaks korda. Esimene kord tuli täiesti uutmoodi välja. Põhi ei olnud õhuke ja kõva, vaid paks ja kohev. Aga kõik sõid ja kiitsid. Teine kord tuli nagu tavaliselt. Oli hea nagu tavaliselt.

Pargis olid jõulud. Päris jõuluvana tuli. Väiksed pudinad demonstreerisid oma andekust. Kolmepoolene Mirjam luges ja kirjutas. Kahene Marleen jutustas ja laulis.

Ma sain vanaks. Saja aastani on veel ainult 75 aastat minna.

Praegu vaatan laulupidu. Ja lund sajab.

Trepp oli jääs, läksin ringiga

Teine postitus ühes kuus, vau.

Aga ega ma tegelt midagi erilist rääkida ei tahtnudki, pilti ainult esimesest lumest.

Säh.