neljapäev, 29. oktoober 2015
pühapäev, 24. mai 2015
Reikopi käed langevad rüppe
Mitte, et kedagi huvitaks, aga minu Eurovisiooni esiviisik:
1. Rootsi
2. Sloveenia
3. Rumeenia
4. Läti
5. Belgia
Eestit ei arvestanud, sest seda lugu olen teistest rohkem kuulnud ja ei oska teda mingile kohale sobitada.
Ei saa märkimata jätta, et Vene laulu sõnad olid lihtsalt uskumatud.
Ja Austria lugu ei olnud tõepoolest nii halb, et see oleks pidanud nulliga viimaseks jääma. Klaveri oleksid võinud siiski jätta põlema panemata.
1. Rootsi
2. Sloveenia
3. Rumeenia
4. Läti
5. Belgia
Eestit ei arvestanud, sest seda lugu olen teistest rohkem kuulnud ja ei oska teda mingile kohale sobitada.
Ei saa märkimata jätta, et Vene laulu sõnad olid lihtsalt uskumatud.
Ja Austria lugu ei olnud tõepoolest nii halb, et see oleks pidanud nulliga viimaseks jääma. Klaveri oleksid võinud siiski jätta põlema panemata.
reede, 20. märts 2015
laupäev, 3. jaanuar 2015
Hüper
Leidsin ühe avaldamata postituse. Juhtus järgmine lugu 2012 varasuvel.
Olin täna neli tundi kahekesi hüperaktiivse kuueaastasega. Ja lasin lahti oma veendumusest, et hüperaktiivsus on lihtsalt lapse kasvatamatus või ebaharilik energilisus. Ma küll endiselt keeldun seda nimetamast haiguseks, aga see on mingi erilaadne seisund inimesel, mõistusega mitte kontrollitav käitumishäire. Seega, sotsiaalfoobik hoidis hüperaktiivset. Esimese poole sellest neljast tunnist oli olukord vist tegelikult vastupidi, hüperaktiivne hoidis sotsiaalfoobikut. Sest alustuseks otsustasin ma teha kaasa kõik, mis talle pähe tuleb. Ja pähe tuli talle iga kahe sekundi tagant. Järgnevat lugedes kujutage ette last, kes sõna tõsises mõttes ei seisa ega istu hetkegi paigal. Me mängisime ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega ja siis ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega. Ja nii umbes nelikümmend korda järjest. Vahepeal joonistasime ühe minuti. Ja siis paari minuti pärast veel ühe minuti. Siis algas eepiline saaga mahl kapist-juuakse-mahl kappi-juust välja-lõigatakse tükk-süüakse-juust kappi-juust välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse-süüakse-juust kappi-mahl välja-juuakse-juust välja-lõigatakse-süüakse-juuakse-vorst välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse juustu-süüakse-juuakse-mahl kappi jne. Kogu selle juurde käis ilma pausideta vestlus etteantud teemadel. Minu ülesandeks oli toetada sobivate repliikidega. Enamasti pidin ütlema ahah või lugema kümneni või ütlema enda ja kõigi oma sugulaste eesnimesid. Kui repliik oli juhuslikult mingi minu enda loomingulise mõttetegevuse tulemus ning ei sobitunud seega kuidagi faabulasse, anti mulle armulikult võimalus sobiva repliigiga uuesti esineda. Pidevalt väljendati vabalt oma emotsioone. Ma sain muu hulgas teada, et mul on ilusad ripsmed ja väike hüperaktiivne armastab mind. Hoogne kallistus käis selle juurde ilmtingimata. Minuti pärast aga teatati, et mind ei taheta, ja lasti rusikad käiku. Kogu selle ühest toast teise jooksmise ja vestluse jälgimisega väsisin ma veidi ära ja otsustasin, et mul on ikkagi oma vaba tahe ka. Istusin toolile maha ja keskendusin ainult vestlusele. Kui enne olime me mõlemad arutult rabelenud ja kaootilisi mõtteavaldusi pildunud, siis nüüd istusin mina kindlalt ühes kohas ja ei lasknud ennast sealt ära meelitada. Tulemuseks oli see, et hüperaktiivne keskendus ühes toas suhteliselt ühele tegevusele (kõikide leiduvate patjade kuhjamine, nende ümberpaigutamine, nimepidi mulle esitlemine ja padjakuhila otsas turnimine) ning ka vestluses võis märgata ühte püsivat süžeejoont. Tabasin üksikuid hetki, kus pidev liikumine lakkas. Sellist "ühel kohal tammumist" harrastasime peaaegu kogu viimase tunni. Minu jaoks oli see mugav, kuna ma ei pidanud ennast palju liigutama. Aga kas hüperaktiivsele on parem see, kui ma nö surun tema energilisust alla ja soodustan stabiilsemat käitumist või see, kui ta saab rahmeldades oma energiat välja elada, seda ma ei tea.
Olin täna neli tundi kahekesi hüperaktiivse kuueaastasega. Ja lasin lahti oma veendumusest, et hüperaktiivsus on lihtsalt lapse kasvatamatus või ebaharilik energilisus. Ma küll endiselt keeldun seda nimetamast haiguseks, aga see on mingi erilaadne seisund inimesel, mõistusega mitte kontrollitav käitumishäire. Seega, sotsiaalfoobik hoidis hüperaktiivset. Esimese poole sellest neljast tunnist oli olukord vist tegelikult vastupidi, hüperaktiivne hoidis sotsiaalfoobikut. Sest alustuseks otsustasin ma teha kaasa kõik, mis talle pähe tuleb. Ja pähe tuli talle iga kahe sekundi tagant. Järgnevat lugedes kujutage ette last, kes sõna tõsises mõttes ei seisa ega istu hetkegi paigal. Me mängisime ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega ja siis ühe minuti peitust ja siis ühe minuti autodega. Ja nii umbes nelikümmend korda järjest. Vahepeal joonistasime ühe minuti. Ja siis paari minuti pärast veel ühe minuti. Siis algas eepiline saaga mahl kapist-juuakse-mahl kappi-juust välja-lõigatakse tükk-süüakse-juust kappi-juust välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse-süüakse-juust kappi-mahl välja-juuakse-juust välja-lõigatakse-süüakse-juuakse-vorst välja-lõigatakse-süüakse-lõigatakse juustu-süüakse-juuakse-mahl kappi jne. Kogu selle juurde käis ilma pausideta vestlus etteantud teemadel. Minu ülesandeks oli toetada sobivate repliikidega. Enamasti pidin ütlema ahah või lugema kümneni või ütlema enda ja kõigi oma sugulaste eesnimesid. Kui repliik oli juhuslikult mingi minu enda loomingulise mõttetegevuse tulemus ning ei sobitunud seega kuidagi faabulasse, anti mulle armulikult võimalus sobiva repliigiga uuesti esineda. Pidevalt väljendati vabalt oma emotsioone. Ma sain muu hulgas teada, et mul on ilusad ripsmed ja väike hüperaktiivne armastab mind. Hoogne kallistus käis selle juurde ilmtingimata. Minuti pärast aga teatati, et mind ei taheta, ja lasti rusikad käiku. Kogu selle ühest toast teise jooksmise ja vestluse jälgimisega väsisin ma veidi ära ja otsustasin, et mul on ikkagi oma vaba tahe ka. Istusin toolile maha ja keskendusin ainult vestlusele. Kui enne olime me mõlemad arutult rabelenud ja kaootilisi mõtteavaldusi pildunud, siis nüüd istusin mina kindlalt ühes kohas ja ei lasknud ennast sealt ära meelitada. Tulemuseks oli see, et hüperaktiivne keskendus ühes toas suhteliselt ühele tegevusele (kõikide leiduvate patjade kuhjamine, nende ümberpaigutamine, nimepidi mulle esitlemine ja padjakuhila otsas turnimine) ning ka vestluses võis märgata ühte püsivat süžeejoont. Tabasin üksikuid hetki, kus pidev liikumine lakkas. Sellist "ühel kohal tammumist" harrastasime peaaegu kogu viimase tunni. Minu jaoks oli see mugav, kuna ma ei pidanud ennast palju liigutama. Aga kas hüperaktiivsele on parem see, kui ma nö surun tema energilisust alla ja soodustan stabiilsemat käitumist või see, kui ta saab rahmeldades oma energiat välja elada, seda ma ei tea.
Tellimine:
Postitused (Atom)