Meil on kõik hästi.

Minge te kõik ...

Jah, see Suur Projekt, mida eelmises postituses mainisin, on tõesti suur, aga täpselt praeguseks hetkeks natuke ootele jäänud. Nimelt tuli meil Kallega "jumalavallatu" mõte osta vesiveski. Pikk jutt, igatahes käisin mina 56-tunnisel ettevõtluskoolitusel, mille läinudneljapäevasel viimasel koolituspäeval põrmustati kõik plaanid põhjalikult ja minu niigi juba ligihiiliv järjekordne depressiivne allakäik sai hoogu juurde.

Ja et lumepalliefekt veel täiuslikum oleks, otsustas minu armas arvuti eile, et tema viskab pildi taskusse. Meil oli selle viie ja poole aasta jooksul kujunenud väga lähedane, võib öelda, et isegi sõltuvuslik suhe. Aastate jooksul elasime koos üle nii mõndagi. Arvutile tehti kaks korda op-süsteemiuuendust, üks kord akuvahetust, ülelugemata arv kordi toitejuhtme ühe või teise otsa vahetust. Ühel saatuslikul hetkel tekkis ekraaniklappi hinge lähedale kurjakuulutav pragu. See juhtus minu kurikuulsal Berliini-reisil, kui keegi juhuslikult mäletab. Siis kaotasid töövõime kõlarid. Pragu suurenes. Kõrvaklappide sisendauk näitas väsimuse märke ja andis selle aasta alguseks täielikult otsad. Umbes samal ajal tekkis pragu ka ekraaniklapi teisele küljele. Ekraanipildil oli põnev punakas varjund. Ja siis eile. Korraks märkasin, et pilt nagu vilguks õrnalt. Näitasin seda Kallele ka. Ja paari minuti pärast, kui olin arvuti kõrvale pannud ja uuesti tagasi tulnud, oli ekraan must. Vastu valgust vaadates selgus, et puudub lihtsalt taustavalgus, pilt ise on teoreetiliselt olemas. Aga see oli viimane piisk karikasse ja ma otsustasin (sel hetkel muretsemata tuleviku pärast), et aitab, ammu oli aeg uue arvuti jaoks. Ja läksimegi õhtupoole ja ostsime mulle uue arvuti. Ja siis alles õudus algas. Sest minu vanal armsal arvutil oli eesti tähtedega klaviatuur ja vana hea Windows XP. Poes selliseid ei eksisteeri. Tikutulega tuleb taga otsida selliseid arvuteid, millel oleks vähemalt rootsi klaviatuur või Windows 7. Kõik uuemad masinad on "ettenägelikult ja klientidest hoolivalt" varustatud Windows 8-ga. Minge persse, ma ütlen ja üldse ei vabanda väljenduse pärast. Et saada mõistliku hinna ja jõudlusega arvutit, pole lihtsalt teist valikut, kui osta inglise klaveri ja selle pagana 8-ga. Härrased, kui teil tekib tahtmine teha op-süsteem puutetundlike ekraanidega nutitelefonide ja tahvelarvutite jaoks, siis palun väga, whatever you like, aga palun ärge toppige seda sülearvutisse, millel ei ole puutetundlikku ekraani, on see liiga palju nõutud? Ma ei ole absoluutselt oma uue arvutiga rahul, sest see on liiga erinev vanast ja mitte paremuse poole. Müüjatüüp poes ütles, et ma harjun nelja-viie päevaga ära sellega, et klahvide peal ei ole trükitud mitte need märgid, mis klahvidele vajutades ilmuvad. Miks PEAKS sellega üldse ära harjuma? Milleks need sinna üldse trükitud siis on? Ma ei taha sellega ära harjuda, ma tahan normaalset klaviatuuri. Miks peab muutma midagi, mis toimib, miks? Ma olen sellest nii häiritud, et eile õhtul tuli sõna otseses mõttes nutt peale. Ja ma saan täiesti aru vanematest inimestest, kellest tehnoloogiauuendused mööda jooksevad ja kes enam elada ei taha.

Rahumäel meil linna soodsaimad on krundid

Detsembri algupoolel (täpsemalt päev pärast eelmise postituse kirjutamist) sündis minu elu teine täditütar. Minumeelest olid nii Mirjam kui Marleen vastsündinuna täpselt Martini nägu. Aga Mirjam kuuldavasti peab juba kõnesid.

Kaks päeva pärast eelmise postituse kirjutamist saabus meile Haanjast kuusk. Ei arvanud, et liiga vara. Mõned päevad seisis ta küll eheteta, sest sedavõrd oli ta ikkagi ootamatult tulnud. Aga küll need ehted ka peale said. Kalle bändikaaslased kommenteerisid, et originaalkäbid on vist küljes. Kuuseokstest ja punasest lõngast ja kardinapuurõngast tegin väliuksekaunistuse ka.

Jõulude ajal Pargis sai Mirjamiga kuud vaadatud ("Kuuuuuuuu!") ja ennast halliks ja laua alla söödud. Kuigi mu sünnipäev oli tulemas ja jõuluöö ja mis kõik veel, mindi ontlikult kell 11 magama.

Mari-Anni juures oli jõulupidu ka. Me oleme kõik jõudnud sellesse faasi oma õpingutega, et kui oma erialast ja tegemistest rääkida, siis mitte keegi ei saa aru. Minu eriala vist ei ole asi nii hull, sest noh humanitaar, see on ju käkitegu, mis sest üldse rääkida, aga füüsika - see on juba kõrgem teadus.

Uue aasta tulek ei olnud sel aastal eriti eriline. Kui siis ainult mainida seda, et kui linnas olid teed veidi libedad, siis me olime kuskil külas, kus ei olnud absoluutselt võimalik normaalselt õues püsti seista, ei tänaval ega maja kõrval.

Jaanuarist ma eriti palju ei mäleta. Ainult üks Suur Projekt tuli. Paar eksamit tegin ka ära.

Praegu õues kevadlinnud laulavad.