Need punapead on ju kõige salalikumad

Pühapäev. Kell on seitse hommikul. Jõudsin umbes kell kolm koju, aga magama ei läinud. Seega. Kell on paiku seitse. Istun Tallinna bussijaamas. Minust paar pinki edasi istuvad kaks tüüpi, joovad õlut ja veel mai-tea-mida. Minu vastas istub üks vanem proua, kellel on kalossid jalas. Vaatan aknast välja, kuigi seal eriti midagi vaadata ei ole. Üks tüüp hakkab rääkima. "Neiu. Sina seal. Kas tohib küsida midagi?" Mina vaatan aknast välja. "Jah, sina, kes sa aknast välja vaatad. Tahaks küsida midagi su käest." Vaatan suhteliselt tülpinud pilguga nende poole. "Kuhu sa sõidad?" "On see oluline?" Pööran uuesti aknast välja vaatama. Tüübi hääles on kuulda kerget muiet: "Kuule, mul on tunne, et sul katus sõidab veel rohkem kui meil..." Teksapükstes lühemat keskmist kasvu  tüüp tõuseb püsti, õllepurk käes, lohistab ennast minu kõrvale istuma ja küsib usalduslikult: "Kas sul ecstasyt on?" Vanem daam haarab oma kotist tugevamini kinni, tõuseb otsustavalt püsti ja kõnnib minema. Keeran pea uuesti akna poole ja proovin mitte naerda. "Ei, me siin niisama uudishimust püüame ära arvata, kuhu sa sõidad. Et kas Narva või Pärnusse. Kuule, äkki sõidad Kuressaarde, sa oled ju Saaremaa tüdruku moodi." Paar hetke vaikust. "Millal see meie buss läheb? Mingi seitsme ajal oli vist." Ma vaatan üle saali kella ja märgin: "Kell on seitse läbi." "Aii, mis nüüd saab... Kuule otsi, mis seal pileti peal näitab... ah seitse viiskümmend, olgu siis." Paus. "Kuule, kas see seal on meie buss? Lähme vaatame". Kaks tüüpi jätavad pingi alla loigu (ma ei taha teada, millest) ja pooliku pudeli kokat. Kell on 7.06. Vaatan, kuidas nad üle platsi kaagerdavad ja veidi hiljem peaaegu sama teed tagasi tulevad. Appi, ma ei viitsi nendega üldse jamada. "Ei olnud meie buss. Kuule, aga kui sa Kuressaarde sõidad, siis vaata, et me ikka ilusti õiges kohas maha saaks." Paus. Buss platsi teises servas, mille juures tüübid käisid, hakkab välja sõitma. Järsku tuleb mul inspiratsioon: "Kas see äkki on teie buss?" Tüübid hüppavad püsti: "Oh, mis, kus, kuule nüüd me jäime küll maha... või mis sa nalja teed...äh, meil niigi raske..." Tüübid on ilmselt ära väsinud, sest järgmised minutid mööduvad vaikuses. Lõpuks sõidab ette minu buss, ma korjan kergendunult oma asjad käe otsa ja hakkan ära astuma. "Head reisi sulle siis!" kostab veel kuskilt tagant.