Nii kaua kui ma mäletan, on lumi kuulunud loomulikuna talve juurde. Palju lund. Kombekas selga ja õue, põlvini, põlvili, selili lumme. Kelguga mäest alla. Lumi sajab. Puud on valged. Linnas on ummikud. Raske on käia, kui on valida, kas käia põlvini lumes või põlvesügavuses rattaroopas. Ma ei mäleta ühtegi lumeta jõulu.
Sel korral lumi ei tulnud. Ja tulemus ei lasknud ennast kaua oodata. Jõulud ei tundunud päris. Aastavahetus ei tundunud päris. Ja nüüd, kui lumi on maas ja sajab juurde, vaatan ma aknast välja ja tekib võõristus. Lumi ei tundu loomulik. Õõvastav.
Tegin vikisse kaheksa uut artiklit Tartu tänavatest ja lisasin pilte olemasolevatesse. Eriti meeldis mulle kirjutada Holmi tänavast, mida Tartus enam ei ole. Vaatasin vanu Tartu kaarte. Väga vanu. 18. sajandist ja nii. Eelmises elus olin ma ilmselgelt kartograaf. Või linnaplaneerija.
Ühtlasi (või mitte nii ühtlasi) sain lõpuks teada, misasi on kuvalda.