Tah!

Eelmisel nädalal eriti midagi asjalikku ei teinud. Tartus lebotasin üksinda suurema osa ajast. Kammisin poode ka läbi. Paar kasulikku asja sain. Siis tulin Räpinasse. Reedel sõitsin autoga! Kalle väga nähtav neljarattaline sõber Ants sõitis minuga. Kalle sõitis ka. Viiekümnega sõitsin täitsa. Ja suretasin auto lugematu arv kordi välja ka. Aga lahe oli. Ja siis õhtul ma solvusin. No pole minu süü, et ma Tallinnas ei olnud ju. Kui keegi oleks mulle enne öelnud, ma oleks kohal olnud. Laupäeval tuli üks mõnus vihm, õues oli ainult pori.

Kui mina olen vastu, siis järelikult Epp on ka

Istun Kuigatsi raamatukogus. Kell on üksteist läbi. Suht siiber on. Istun siin juba eile hommikust saadik. Sellest, milleks ma siia tulin, ei tulnud mitte midagi välja kvoorumi puudumise tõttu. Poisid leidsid netist mingid mälumänguküsimused ja istuvad nüüd juba mitmendat tundi kolmekesi pead koos. Eile mängisid nad kabet. Mina olen kaks päeva olnud köögitoimkonnas ehk teinud piiratud vahenditega mingit söödavat ollust ja pesnud nõusid. Eile käisime "linna peal" ka. Tegin Ivost pilti, kui ta pildistas truupi, ise sooritamas akrobaatilisi harjutusi kividel keset koske. Täna oli jube külm ja vihma sadas. Pood on siin veel minimalistlikum kui Egiptuse kõige pisemad supermarketid. Ostsin kaaluga Kalevi apelsinikomme. Kalle helistas ja unustas pärast kõne ära lõpetada. Ma korraks mõtlesin, et mis sõjasaladusi ma nüüd kõik pealt kuulen, aga siis miskipärast vajutasin kinni. Hommikul ärkan pool kuus ja kõmbin rongi peale. Aitab naljast.

Rõõmutsõõr ja sopelga polka

Pärimusa laager oli. Kümnes. Minu jaoks teine. Ülim jällegi. Sai pille mängitud (põhiliselt kannelt ja karmoškat, aga proovisin ka viiulit ja kontrabassi). Iga päev oli pillitund, laulutund ja ansamblitund. Jalmar jätkas minu harimist karmoška alal. Viis lugu õpetas mulle selle nädala jooksul. Kolm neist olid ta enda omad. Vist. Kaks kindlasti. Ühe looga oli veel nii, et selle ta jõudis minu tunni ajal valmis ja kohe õpetas mulle. Ja viimasel päeval ütles mulle, et mul on väga hea muusikaline mälu ja et ta on rõõmus, et selles laagris tal ka üks vilunud õpilane oli. Hah. Kontserdil läks Rõõmutsõõr ikka puu taha. Hea, et ta oli ära läinud ja ei kuulnud seda. Jalmar pidi ansambliõpetaja ka olema, aga ta delegeeris meie ansambli Nicolajle. See on üks taanlane, kes mängib Jalmari ja Johannaga Kiwi Trios. Ansambel oli hea, aga siiski kahjuks mitte nii hea, kui eelmisel korral. Laagris oli mul viis last ka, kellest kaks väiksemat pidevalt mul süles ja jalus olid. Aga nad olid toredad. Jutustasin neile õhtujuttudeks kõik kolm juttu, mida ma teadsin, hiljem pidin raamatu appi võtma. Omaloominguõhtu oli ka. Meie tuba tegi laagri tunnusloo Olerexi reklaami viisil sõnadega: "Kui meeldib sulle pärimuss / ja tahad teada kus / üheskoos pilli mängida / ja rääkida jutte ja laulda saab / siis Vana-Vigalasse sa / nüüd kohe tule jooksuga / nananananaanaanaananaa...." Kui äraminek oli, siis ma ütlesin Mailile, et kui ma järgmisel aastal ennast liiga vanana juba ei tunne, siis tulen jälle.

Aga sellega on nüüd hoopis nii, et ükspäev ma hakkasin kahtlema, et kas ma ikka olen 20 aastat vana. Ja otsustasin, et nüüdsest olen ma 18. Lihtsalt.

Marit sai vanemaks jälle. Ja loetud minutite pärast lendleb ta Ameerika poole minema. Sel puhul toimus eile väike ärasaatmine Pätrikus. Mari-Ann oli lasknud teha siukse raamatu, kus meist kõigist palju pilte sees ja füüsika anekdoote ka. Ma tahaks kohe endale seda raamatut, see oli nii lahe. Ja me töötasime välja uue äriplaani, mis sisaldab rikastele inimeste uue surmajärgse teenuse osutamist. Et saadaks nende surnukehad orbiidile. Täiesti uus tähendus taevasseminekule. Ja kui ta sealt orbiidilt juhtumisi atmosfääri pudeneb, siis on see väga eksklusiivne tuhastamine, mille käigus tuhk langeb väga efektiivselt laiali. Mõned ju tahavad nii.

Kokkutulekust kokkutulekuni, vahele folki ja virinat

Olen kirjutamist väga kaua edasi lükanud ja ega praegugi eriti ei viitsi. Aga vanad asjad kuhjuvad. Proovin lühidalt teha.

Kui Soto laager Rakveres lõppes, siis polnud vaja mul kaugele minna, vanaema täditütar Aino tuli mulle lausa kõrvaltänavasse vastu. Sest lugu oli nii, et laupäeval pidi Haljalas algama suguvõsa kokkutulek, aga kuna mina olin juba reedel Rakveres, siis polnud mul mõtet vahepeal kuskile minna, vaid Aino viis mu juba reedel Haljalasse ära. Hästi ilus koht on neil seal, haned ja kanad ja hobune. Reede õhtul suutsin veel siukse triki teha, et jäin heinamaa peale magama. Päike põletas pool nägu ära ja silmad olid kaks päeva paistes. Aga kokkutulek oli tore. Peale mu vanaema ja vanaisa ei olnud ma ühtegi inimest varem näinud, kuigi üsna lähedalt sugulased. Need olid siis vanaema isa vendade ja õe järglaste kokkutulek. Sain teada, et mu vanavanaisa oli olnud politseinik, osanud vähemalt kuut keelt ja rännanud Austraaliasse. Ja et mu vanaemal on poolvend. Kuna mul oli kannel kaasas, siis sunniti mind seda mängima. Nüüd ma ju nii haruharva juhtun üksinda esinema, sellepärast käed ikka värisesid ja kolmest loost ükski ei tulnud ilma vigadeta. Aga see oli nii lahe, kuidas inimesed, kes mindki esimest korda nägid, mu kohe omaks võtsid. Õhtul tehti ka üks naljakas mäng, kus igaüks pidi pimesi võtma paberi ja sealt lubaduse ette lugema. Mina lubasin, et olen terve õhtu kaine.

Siis ma olin natuke kodus niisama. Ja kui ma nüüd ei eksi (see oli ju nii ammu), siis järgmise pühapäeva õhtul sõitsin rongiga Tartu, endal hull tavaar kaasas. Sest ma olin endale pähe võtnud ühe plaani, mis etteruttavalt öelduna üldse nii ei läinud, nagu ma olin mõelnud. Kaasas oli mul siis kogu etnolaagri ja folgi kraam pluss veel ühe nädala jagu asju. Kannel ja karmoška ka siis. Aga rongi pealt sain ma täitsa ise maha isegi. Ja siis me tšillisime Kallega natuke Tartus ja natuke Räpinas. Ujumas käisime. Ühes huvitava nimega järves, mille ma unustanud olen. Lahedad päikeseloojangud olid. Ja siis kolmapäeval hakkasime tapvas palavuses Mulgi küla poole sõitma. Seal oli koosolek kokkutuleku asjus. Ja pärast seda läksime niisama Viljandimaad avastama. Parmud, raisk. Vaatasime Heimtalit. Seal olid lahedad puud. Siis tahtsime üles otsida Siniallika. Aga parmud, raisk. Allika leidsime lõpuks üles, aga minu parmumõõt oli täis. Viljandis parme ei olnud. Lossimäed vaatasime üle. Aga minu eelpoolmainitud suurepärase plaani lennutas uppi (lisaks parmudele) minu kingapaar, mis oli mu jalad katki hõõrunud. Nii ma siis olin paljajalu keset Viljandit, sant ja vigane, parmude poolt ära söödud ja väga pahur. Ja Kalle oli lihtsalt imeline ja sõitis minuga Tartusse tagasi. Tartus kuulasime natuke mürtsu (nii puhkpildureid kui äikest), vaatasime värvilisi pilvi ja olime niisama kasutud. Aa, lasanjet tegime. Söödav tuli välja. Ja reedel viis ta mu Kõppu. Aga ma olen Tallinnast, ma maksan ka.

Ja siis hakkas etnolaager. Hea nagu alati. Muusika ja inimesed ja söök ja muusika. Ülim. Kõpu kirikus oli ka kontsert, kus sai esimest ja viimast korda reaalselt kuulda kolme kannelt. Ja Matis õpetas mulle kaks karmoškalugu. Hea oli. Ja neljapäeval algas folk. Kalle tuli ka folgile. Siim tuli ka folgile. Ja ma ei tea, kas keegi kujutab seda ette, aga Kalle oli mulle Tartus rabarberikooki küpsetanud ja kaasa võtnud. Ma lihtsalt ei uskunud seda. Keegi teeb vor mii speššal rabarberikooki??? Ja folk oli ka lahe. Nagu alati. Oorti kontsert oli Kaevumäe asemel Aida suures saalis. Ja mina istusin nurgas ja haletsesin nautisin ennast. Nagu tavaliselt. Juba neljandat aastat. Juba neljandat aastat käin ma Oorti kontserdil ja mõtlen, et mis pagana põhjusel mul ometi veel plaati ei ole. Teised kontserdid olid ka lahedad. Kuigi paar tükki jäi mul nägemata tänu tungivale vajadusele Aidas netis istuda. Ja Paabel pole enam päris see, mis enne. Ja Zetod pole enam päris see, mis enne. Aga üldiselt oli mõnus. Mulle meeldis Klapp kõige rohkem. Sel õhtul sadas vihma ja me saime üsna märjaks. Aga mis siis. Pühapäevased kontserdid jäid mul kahjuks kõik kuulmata.

Sest MTÜ vajas mind! Wikimedia Eesti ei suutnud kuidagi ilma minuta end ära asutada. Tegelikult nii hull asi ei olnud, aga Epp nõudis minu kohalolekut ja eks ma ise tahtsin ka käppa sees hoida. Ja siis kukkus kuidagi nii välja, et ma sattusin juhatusse. Lihtsalt kogemata. Esialgu kuni augusti lõpuni. Siis vaatab.

Noh ja siis ma sain jälle paar päeva kodus lebotada. Ja eelmisel nädalavahetusel toimus Kartaude kokkutulek. Mida üldlevinud seisukoha järgi mina korraldasin. Ma ütleks, et minul oli ainult mõte seda korraldada, korraldasid ikka teised ka. Tund aega enne ärasõitu said viimased üliolulised seadmed organiseeritud. Ja siis me kaarutasime järelkäruga mööda linna ja korjasime asju peale. Ja siis Raplast ka veel läbi. Ja siis üks hetk me olime kohal. Katrega panime sugupuu üles. Ja ime küll, reedel tuli isegi rahvast kohale. Laupäeval oli avamine, pildistamine, supisöömine, suguvõsatutvustus, näituse avamine, muuseumiekskursioon, pärimustantsud, ajaloominutid ja bänd. Ega mina ei korraldanudki ju eriti midagi. Katre registreeris edukalt inimesi, Tea tegeles edukalt toitlustamisega. Minu ülesanne oli aeg-ajalt mõni laps joonistama juhatada. Vahepeal mängisin natuke karmoškat ja kõik. Tegelikult tegin ma ikka muud ka. Peitsin pesupulki põõsastesse näiteks. Ja võimaluse korral vältisin mikrofoni rääkimist. Ja tundsin ennast sügavalt ja isiklikult puudutatuna, kui inimesed jäid hiljaks, ei võtnud osa minu poolt pakutavatest aktiviteetidest ja läksid liiga vara ära. Aga üldiselt öeldi, et läks hästi.

Nüüd ma olen jälle lebotanud kodus. Teinud Kalle sugupuud. Sest minu sugupuu on juba sellises faasis, kust edasiminek läheb järjest raskemaks. Aga Kalle sugupuu on nii meeldivalt poolik, et seda on lausa lust ludinal muudkui teha.

Homme lähme maale. Seal on triatlon. Ja pühapäeval Vigalasse pärimusalaagrisse.

Kas ma ütlesin, et ma teen lühidalt? Noh, vabandust, enam lühemalt ei saanud.